Konservatism

Allikas: Vikipeedia

Konservatism ehk konservatiivsus ehk alalhoidlikkus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi. Tihtipeale saab konservatiivide joont nimetada järjepidevaks liberalismiks.

Konservatismi ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konservatismi teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edmund Burke (1725 - 1797)

Konservatismi mõiste tähenduseks oli selle tekkides 18. sajandi lõpukümnendil eelkõige vastuseis Prantsuse revolutsioonile ja sellesarnastele liikumistele. Konservatismi loojaks peetakse ennekõike šoti poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid.

Juba alates Burke'ist on konservatismile mõnevõrra õigustamatult külge jäänud maine, et see on ideoloogia, mis on suunatud kõigi muutuste vastu. Seda ei tohiks segi ajada 19. sajandi tagurluse ehk reaktsiooniga, millel oli küll konservatiivseid elemente, kuid mis eitas täielikult muutuste vajalikkust. Pealegi ei osutunud konservatism ainsaks ideoloogiaks, mis oli pakiliste muudatuste vastu. Edaspidi ilmnes, et näiteks ka liberalism ja sotsialism astusid välja muudatuste vastu, kui olid endale võimu kindlustanud. Seega võib öelda, et muudatustevastasus on pigem omane võimulolijaile kui konkreetsele ideoloogiale.

Konservatism kuni Teise maailmasõjani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leviaatan

19. sajandi algusest Teise maailmasõjani oli konservatism üldiselt meelestatud demokraatiavastaselt, sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivõrd vastutusrikka asja kui võimu juurde lasta. Seetõttu pooldasid nad valimistsensusi, mis pidanuks kindlustama, et vaid vastutusvõimeline osa ühiskonnast saab poliitika üle otsustada. Siiski polnud asi niivõrd selge või ühekülgne, kuna näiteks Inglismaal alandas just konservatiivide valitsus 1880. aastatel tunduvalt valimistsensust.

Üldine konservatiivide hoiak oli aga selline, et lihtrahvast ei tohi poliitikasse lasta, kuna nad lähtuvad kitsastest omahuvidest ega pööra tähelepanu kogu ühiskonna jaoks olulistele asjadele. Valitsema pääseksid siis vaid populistid ja aferistid ning tõeliselt kompetentne juhtkond tõrjutaks kõrvale. Konservatiivide jaoks ongi esmatähtis ühiskond, mitte niivõrd üksikindiviid nagu liberalismis. Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid, et inimloomus on oma olemuselt suhteliselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima ühiskond ehk riik. Selle idee laenasid nad Thomas Hobbesi raamatust "Leviaatan", kus oli kujutatud riigieelset seisundit 'kõikide sõjana kõigi vastu' ehk kaose ja vägivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida, surudes alla indiviidide egoismi ja püüdes luua ühishuvisid, mille olulisimaks väljenduseks ongi traditsioonid ehk põhiväärtused.

18.–19. sajandil olidki konservatiivide põhivastasteks liberaalid, seisti nende konservatiivide arvates liigsete reformide vastu. Kui aga klassikaline liberalism oli 19. sajandi lõpuks oma eesmärgid (inimese ja kodaniku põhivabadused) sisuliselt saavutanud, muutus ka too alahoidlikumaks ning nii lähenesid seniste peavastaste seisukohad tunduvalt. Konservatiivide uueks põhivastaseks sai sotsialism, mis tegelikult mitmeti konservatismiga sarnaneb: ka seal rõhutatakse riigi suurt tähtsust, eriti majanduses, ning peetakse ühiskonda indiviidist olulisemaks. Samas on aga ületamatuid vastuolusid: sotsialistid peavad inimloomust põhiolemuselt heaks ning usuvad, et riigi olulisim roll on tagada inimeste võimalikult suur võrdsus. Konservatiivid arvavad seevastu, et inimesed on paratamatult ebavõrdsed ning riigi kunstliku sekkumisega head ei saavutata. Lisaks kartsid nad seda, et sotsialistide võit toob kaasa revolutsioonid, seega kaose ja vägivalla. Ka konservatiivide ja liberaalide suhted jäid enamasti pingelisteks, kuna esimesed süüdistasid just teiste reformipoliitikat selles, et sotsialistid said üleüldse pead tõsta. Peagi kadusidki liberaalid poliitilise suurjõuna ning kahe maailmasõja vahelises Euroopas domineeris ennekõike konservatism.

Konservatism pärast Teist maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Winston Churchill

Pärast Teist maailmasõda võttis konservatism omaks demokraatia, kuid leiab, et selle laiendamisest tuleks loobuda. Mõned liberaalsed voolud taotlevad aga vähemuste ja huvigruppide õiguste laiendamist, olles suuresti muutunud nišiparteideks. Neid peavad konservatiivid jätkuvalt ohtlikeks, pidades põhieesmärgiks säilitada ühiskonnasisene stabiilsus, mis peaks olema inimestele parima elu tagatiseks. Samas asusid liberaalid ja konservatiivid koostööle, et ära hoida mõlema ühise vastase, sotsialismi võimulepääs. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas.

1980. aastatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Seega konservatiivid tunnistavad, et majanduses on inimeste konkureeriv egoism hea ning seda ei tule piirata. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt teistel seisukohtadel. Konservatiivid leiavad, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle. Et tugev riiklus on nende jaoks iseenesestmõistetav, siis peavad nad riigi kritiseerimist iseenesest rumalaks ja mõtlematuks tegevuseks, ükskõik millistel alustel seda ka tehakse.

Margaret Thatcher

21. sajandi alguses on konservatism, nagu enamik teisigi suuri ideoloogiaid, suuresti oma nägu kaotamas (nn. Ideoloogia lõpp). Toimub kõigi suundade sarnastumine, sageli ei saa erakondade programmide järgi enam otsustada, kas tegu on parem- või vasakpoolse jõuga, mõlemad suunad võtavad üle üksteise ideid, et rahvale enam meeldida. Suurelt osalt just ühtlustumise tõttu koguvad üha tugevamat toetust äärmuslikud voolud, millel on erinevalt suurtest politilistest jõududest konkreetne sõnum.

Konservatismi põhiideed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldistavalt võttes võib konservatismile omaseks pidada järgmiseid põhimõtteid:

  • Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järk-järguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. Vastu ollakse kiiretele reformidele, mis ühiskonda lagundavad, sest külvavad indiviididesse ebakindlust, kuna viimased ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Samuti ei ole inimene ise võimeline radikaalseks arenguks, sest puuduvad juhised kuidas peaks edasi toimima. Seega võib just traditsiooni ja aeglast arengut pidada konservatismi põhitunnuseks. Konservatiivne põhimõte on, et teha pigem natuke head, kui riskida teha palju halba, suurt heategu üritades. Konservatiiv peab traditsioone ja vanu institutsioone heaks mitte seetõttu, et nad on vanad, vaid vanaks seetõttu, et nad on head ja ajaproovile vastu pidanud. Ajalooline kogemus on väga oluline, sest on praktikas andnud tulemusi ja sellega saab reaalselt arvestada, mitte ei ole tegu hüpoteetilise mõttekonstruktsiooniga. Tähtis on ka eelarvamus (prejudice), see Burke’i termin tähistab kogemuse eelist mõistuse ees, kuna viimasel puudub praktikas toimunud alus, st isegi kui eelarvamus ei ole õige on ta siiski oluline, kuna ta eeldab millegi olnu põhjalt midagi oleva või tuleva kohta ja aitab seega inimesel elus orienteeruda. Konservatiivne mõtleja Leo Strauss on väljendanud seisukohta, et traditsioon peab eriti just õigustama mittetraditsioonilisi otsuseid, kuna traditsioon on allikaks, millest õppida, mis kätkeb endas möödunud põlvede akumuleerunud tarkust;
  • Inimolemuse ebatäiuslikkus– et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses. Inimvõimed on piiratud, nad on ebaratsionaalsed, lisaks sõltuvad nad teistest inimestest ning keskkonnast ja kardavad seetõttu isolatsiooni ning eelistavad tuttavat olukorda;
  • Orgaaniline ühiskond– konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama. Traditsiooniliselt näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilisena, st sidusa terviku, mitte aga üksikindiviidide summana. Terviklik ühiskond eeldab ka terviklikke lahendusi probleemidele. Tervikuks seovad ühiskonna institutsioonid, näiteks kogukond, pere, kirik, rahvus ning inimeste vajadus sotsiaalse turvalisuse järele (kuulumisvajadus);
  • Käsitlus võimust on utilitaristlik: võimul peaksid olema need, kes toovad ühiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lähtub ka järeldus, et oluline on eraomand, kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile; omandi kasvatamine peaks olema võimalikult vaba, et saavutataks võimalikult suurt turvatunnet ja head elu;
  • Antikommunism- tulenevalt suhtumisest omandisse, ei saagi olla mingisugust tolereerimist kommunistliku ideoloogia suhtes. Kommunistlik ideaal on hingetu ja juurteta, see hävitab kõik inimliku ja viib ühiskonna loomuvastasesse seisundisse ning moraalsesse pankrotti. Kommunism täiel kujul tähendab konservatiividele „pühade“ institutsioonide nagu loomulik aristokraatia, eraomand, kogukond, kirik, ka perekond, hävitamist. Samuti on konservatismile moraal materialismist olulisem väärtus. Sotsialismi juures kritiseeritakse veel impersonaalset ja suurt bürokraatiat ning isikliku energia ja motivatsiooni pärssimist;
  • Hierarhia ja autoriteet- klassikaliselt on konservatiivid pidanud ühiskonda loomupäraselt hierarhiliseks, kus juhtkohal on need, kes on selle ära teeninud ja on juhtimiseks võimelised (igaüks ei ole võimeline olema hierarhia tipus ja kandma sellega kaasnevaid kohustusi ja vastutust). Eliit ei ole ainult loomulik, vaid ka vajalik, kuna keerukas orgaaniline ühiskond koos piiratud inimvõimetega vajab juhtima ainult parimaid. Sotsiaalne võrdsus ei ole saavutatav ega ka soovitatav. Stabiilne ja toimiv ühiskond eeldab, et igaühel on hierarhias oma koht ja kõrgemad tasandid on madalamatele autoriteediks, kelle suhtes tuleb üles näidata lugupidamist. Kui hierarhia ja autoriteet on ajale vastu pidanud, siis on nad ka austamisväärsed. Näiteks võib tuua traditsioonilised suhtepaarid, kus esmamainitu on teisele autoriteediks: lapsevanem–laps, õpetaja–õpilane, tööandja–töövõtja, valitsus–ühiskond. Siit ka konservatiivide reeglina negatiivne suhtumine ametiühingutesse, mis lõhuvad sotsiaalset korda. Samas on võimul ja autoriteedil piirid, st siit ei tohi kindlasti järeldada, et konservatism soosib piiramata tugevama õigusel põhinevat jõupoliitikat;
  • Moraal on kõige aluseks, ilma selleta poleks ettekujutust, mis on hea, mis halb, mis õige, mis vale ja milline oleks õiglane ühiskond. Ometi ei ole moraalinormidki universaalsed, vaid partikulaarsed (on üldkehtivad teatud kogukonna, nagu riik, rahvus või kultuuriruum lõikes), ent samas mitte relatiivsed. Tugev on seos kristlike väärtustega, millest tulenevalt on ka kirik institutsioonina Lääne konservatiividel väga väärtustatud, kuna just kristlus on peamisi moraaliväärtuste ja tõdede allikaid, millest tulenevad ka üldised põhimõtted ühiskonnaelu korraldamisel. Nii eitatakse homoseksuaalsust, pornograafiat ja abielueelset seksi, USA-s tugevamalt usule pühendunud ringkondades ka Darwini evolutsiooniõpetust. Autoriteet on Piibel. Sellest tuleneb ka vastuseis prostitutsioonile ja uimastitele – traditsioonilisedki seksuaalsuhted on moraalsed ainult abielupaari vahel, prostitutsioon lõhub ühiskonda ning usaldust ja hävitab moraali. Moraalist tuleneb ka elu pühaduse põhimõte, see tekitab vastuseisu abordile ja ka kloonimisele;
  • Perekond ja abielu- on ühiskonna vundament, üks vanimaid institutsioone. Pere on ka ühiskonna miniatuurseks mudeliks, sellele peaks vastama ideaalühiskond. Kindel ja tugev perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale, olles laste esmaseks sotsialiseerijaks. Stabiilsete ja pikaajaliste peresuhete alus on abielu. Konservatiive iseloomustab vastuseis lahutustele;
  • Kogukond põhineb regionaalsel printsiibil, seob indiviide ja nende perekondi. Kristlikel demokraatidel on kogukond väga olulisel kohal, seevastu Thatcheri poliitika Suurbritannias oli pigem kohalikke omavalitsusi (kui kogukonna organisatoorseid vorme) nivelleeriv. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada Ameerika konservatismi pärisosaks, aga, mis on omased ka konservatismile laiemalt. Sellised väärtused on naturaalsus ehk mittetööstuslikkus, heategevus, sotsiaalne - moraalne pieteet, tagasihoidlikus, mõõdukus – tasakaalukus, kokkuhoidlikus (eelkõige inimsuhete mõttes, aga ka majanduslikult), argipäevane elustiil aga ka rohkem inglasliku tagapõhjaga õiglus, iseseisvus, energilisus, jõulisus;
  • Töö on väärtus omaette ja ainus aktsepteeritav viis oma heaolu parandamiseks. Konservatiivse töö-austuse juured on osalt seotud ka protestantliku töö-eetikaga, mis tuleneb kristlikust moraalist. Töö pole ainult vahend rikastumiseks, vaid ka tingimus, et olla moraalselt täisväärtuslik inimene. Traditsiooniline, paljude arvates aegunud, ent siiani elujõuline vaade on, et mees on põhitöö tegija (palgasaaja) ja naise roll on kodutööd ning lastekasvatamine perekonnas.

Konservatismi voolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas).

Konservatismiga lähemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voolusid on aga tunduvalt rohkem.

Kristlik demokraatia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kristlik demokraatia

Katoliku kiriku ühiskonnafilosoofia oli pikka aega konservatiivne. Et vältida vasakpoolsete mõju suurenemist, otsustas katoliku kiriku juht Leo XIII 19. sajandi lõpul, et kirik peab tegelema ka kesk- ja alamklassi muredega. Selleks tuli pakkuda sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid.

Kristlikku demokraatliat iseloomustavad järgmised põhimõtted:

Konservatiividena tuntud poliitikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konservatism Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on konservatiivse maailmavaate esindajaks Isamaa ja Res Publica Liit ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]