Nekrut
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Nekrutiks nimetati äsja väeteenistusse võetud isikut.
Balti kubermangudest hakati nekruteid liisuga võtma 1797. Taluperemehed, vallaametnikud, koolmeistrid ja mõisateenijad olid nekrutiteks minekust vabastatud. Samuti olid sõjaväeteenistusest vabastatud ka postiametnikud alates 1838. aastast ka Liivimaa kubermangu ja 1855. aastast Eestimaa kubermangu postipoisid teenistuse ajaks. [1]
Kirjandus [muuda]
- ↑ Eerik Selli Postijaamad riigi ja reisija teenistuses, Valgus, Tallinn 1976
Põhjasõja ajal võeti nekruteid Eesti-ja Liivimaal talupoegade hulgast rootsi kuningas Karl XII korraldusega alates 1701.a. Igalt 1,5 adramaalt tuli selleks rühmadeks ehk roodudeks jaotatud talupoegadel anda ja varustada üks maasõduriks üles kirjutatud noor nekrut ning maksta talle aastapalk. Eesti ja läti maasõduritest moodustati rahvuslikult homogeensed ja struktuurilt regulaarsed jalaväeosad- Eestimaal maarügemendid, Liivimaal maapataljonid. Kui maasõdur rivist välja langes, siis tuli talupoegadel palgata uus maasõdur.Kokku võeti umbes 7000 eesti ja läti nekrutit. 1706.a. moodustati peale Narva langemist 1704.a. Järva, Läänemaa ja Viru maarügementide jäänustest ning veel maale jäänud Läänemaa nekruteist Tallinna värvatud garnisonipataljon major C. J. Hüene juhtimisel. See väeosa pidi jääma Tallinna linna alaliseks garnisoniväeosaks ka peale Põhjasõja Rootsile edukat lõppu.
