Nekrut

Allikas: Vikipeedia

Nekrutiks nimetati äsja väeteenistusse võetud isikut.

Põhjasõja ajal võeti nekruteid Eesti-ja Liivimaal talupoegade hulgast rootsi kuningas Karl XII korraldusega alates 1701. aastast. Igalt 1,5 adramaalt tuli talupoegadel anda ja varustada üks maasõduriks üles kirjutatud noor nekrut ning maksta talle aastapalk. Eesti ja läti maasõduritest moodustati rahvuslikult homogeensed ja struktuurilt regulaarsed jalaväeosad - Eestimaal maarügemendid, Liivimaal maapataljonid. Kui maasõdur rivist välja langes, siis tuli talupoegadel palgata uus maasõdur. Kokku võeti väeteenistusse umbes 7000 eesti ja läti nekrutit. 1706. aastal moodustati peale kaks aastat varem toimunud Narva langemist Järva, Läänemaa ja Viru maarügementide jäänustest ning Läänemaa nekruteist Tallinna garnisonipataljon major C. J. Hüene juhtimisel. See väeosa pidi jääma Tallinna linna alaliseks garnisoniväeosaks ka peale Põhjasõja lõppu.

Balti kubermangudest hakati nekruteid liisuga võtma 1797. Taluperemehed, vallaametnikud, koolmeistrid ja mõisateenijad olid nekrutiteks minekust vabastatud. Samuti olid sõjaväeteenistusest vabastatud ka postiametnikud. Alates 1838 ka Liivimaa kubermangu ja 1855. aastast Eestimaa kubermangu postipoisid [1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eerik Selli Postijaamad riigi ja reisija teenistuses, Valgus, Tallinn 1976