Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal
Asutatud	1944
Asukoht	Lauristini tänav 8a
Tegevuspiirkond	Eesti NSV

Eesti okupeerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
	Osa NSV Liidu okupatsioonidest ja anneksioonidest Teises maailmasõjas Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg	1944–1991
Toimumiskoht	Eestimaa
Tulemus	Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Osalised
NSV Liidu NLKP KK; Punaarmee; Balti laevastik ; NSV Liidu Siseministeerium; NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee	Eesti Kommunistlik Partei; Eesti NSV Ministrite Nõukogu; Eesti NSV Siseministeerium; Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin; Nikita Hruštšov; Leonid Brežnev; Mihhail Gorbatšov	EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm; EKP KK I sekretär Johannes Käbin; EKP KK I sekretär Karl Vaino; ENSV RKN esimees Arnold Veimer; ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp; ENSV MN esimees Valter Klauson; ENSV MN esimees Bruno Saul
Kaotused
Eesti territooriumist liigendati Narva-tagused alad ja osa Setumaast	1949. aasta märtsiküüditamine; kaotused metsavendadena

Nõukogude Eesti (1944–1991) oli Eesti ala okupeerimine Nõukogude Liidu (NSVL) poolt Teise maailmasõja käigus ja selle järel. See algas jaanuaris 1944 Nõukogude vägede sissetungiga Saksamaa poolt okupeeritud Eestisse ning lõppes augustis 1991, kui iseseisva Eesti Vabariigi rahvusvaheliselt tunnustatud valitsus taastas tegeliku võimu riigi üle. Nõukogude Liit kui riik eksisteeris kuni detsembrini 1991, misjärel selle riigi õigusjärglane Venemaa Föderatsioon viis vastavalt riikidevahelistele lepingutele viimased endiste Nõukogude okupatsioonivägede üksused Eestist välja augustis 1994.

Nõukogude vägede sissetung

Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest formeeritud üksusi. Jaanuari lõpul oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Selle edukuse tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude vägede sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede vastupanu tulemusel löödi tagasi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maatasa ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi, ka Pärnu. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatus 1400-ni, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.^[1]^[2]

Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Kuna Saksamaa senine liitlane Soome pidi pärast vaherahu sõlmimist (allkirjastati 19. septembril 1944) asuma sõdima Nõukogude Liidu poolel, jäid Saksa relvajõud põhjatiival kaitseta ning alustasid ("rindejoone õgvendamiseks") viivitamata oma sõjalaevastiku Soome lahelt ja maavägede Eestist väljatõmbamist. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Avinurme ja Porkuni lahingus tuli eestlastel võidelda Punaarmee 8. eesti laskurkorpuses sõdinud rahvuskaaslaste vastu.

Rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Jüri Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. 18. septembril nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust käimasolevas sõjas ning püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid sakslastest mahajäetud Tallinna 22. septembril. Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril hõivas Punaarmee Ruhnu saare. Lääne-Eesti saarestiku hõivamise järel oli kogu Eesti Punaarmee poolt taas okupeeritud.^[1]^[2]

Stalini aeg

Pikemalt artiklis Stalinism

Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Kommunistlik valitsus teostas brutaalset repressioonipoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu alla pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953.

28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.

Kõige räigemad Nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Hruštšovi aeg

Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov

See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis (nagu ka mujal NSV Liidus) on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".

Brežnevi aeg

Pikemalt artiklis Stagnatsioon

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna ka linna kõrgeim hotell Olümpia.

Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg

Pikemalt artiklis Perestroika

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ning võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.

Okupatsioonivõimu kuriteod

Pikemalt artiklis kollektiviseerimine

Pikemalt artiklis märtsiküüditamine

Pikemalt artiklis venestamine

Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõupidamine, Tallinnas Pagari tänav nr. 1^[3];
Punalipulise Balti Laevastiku 3. osakond asus Tallinnas Raua tänava majas nr. 14, aastail 1944. Ülem diviisikomissar Aleksei Lebedev. Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal asus Tallinnas aadressil Roosikrantsi tänav 4B, kus mõisteti kinnipeetuile kõrgeim karistusmäär ning otsus viidi ka sama maja keldris täide.

Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistlik Partei, EK(b)P Keskkomitee, EK(b)P KK büroo, NLKP

Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat ja Eesti NSV Siseministeerium

Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium

Pikemalt artiklis Eesti NSV Prokuratuur

Pikemalt artiklis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal

Pikemalt artiklis Tallinna garnisoni Sõjatribunal

Pikemalt artiklis Leningradi rinde Vastuluure valitsuse "Smerš", ülem kindralmajor Aleksandr Bõstrov

Pikemalt artiklis Leningradi rinde Vastuluureosakond, Tallinnas Poska tänav 3 majas

Pikemalt artiklis Punalipulise Balti Laevastiku Vastuluure osakonna "Smerš", ülem kaldateenistuse kindralmajor Valentin Vinogradov

Vaata ka repressioonide läbiviimist toetanud NSV Liidu SARKi sisevägede loetelu ja Eesti välispiiri ja väljasõitu Eestist kontrollinud NSV Liidu piirivalveüksused Eestis.

Inimsusvastased kuriteod Eesti elanikkonna vastu

hävitusagent Rudolf Tuvi (varjunimi Aus) ja tema NKVD-lasest ülemus Vladimir Penart, kes süüdistuse kohaselt andis 1952. aastal hävitusagent Tuvile käsu tappa Tartumaal tegutsenud metsavend Oskar Rumm. Tuvi mõrvas Rummi 1952. aasta 3. augustil Aakre vallas^[4];
hävitusagent Karl-Leonhard Paulov (varjunimi Välk), kes mõrvas aastatel 1945–1946 kolm metsavenda.

Vastupanu

Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs

Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš, põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.

Vastupanuliste hulk suurenes, kui Punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.

Moodustati noorte ja kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Analoogselt metsavendadega kutsusid nad end linnavendadeks.

Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.

Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.

Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.

Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi Nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:

eriliste institutsioonide – ÜK(b)P Keskkomitee liiduvabariikide büroode loomist vahetult sõjajärgsel ajal (ÜK(b)P KK Eesti büroo moodustati 11. novembril 1944, Nikolai Šatalin, Georgi Perov);
keskuse "nõunike" saatmist liiduvabariiki (partei keskkomitee 2. sekretärid: Sergei Sazonov, Georgi Kedrov, Vassili Kossov, Leonid Lentsman, Artur Vader, Konstantin Lebedev, Aleksandr Kudrjavtsev, Georgi Aljošin), üleliiduliste ametkondade volinikud jmt, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi volinik Eesti NSV-s, Nikolai Gorlinski);
nomenklatuuri rakendamist kontrollifunktsioonide täitmiseks;
liiduvabariike puudutavate otsuste vastuvõtmist;
okupatsiooniarmee kohalolekut(NSV Liidu relvajõud Eestis);
julgeolekuorganite tegevust(Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium, Eesti NSV Siseministeerium, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ;
korrapärast aruandlust (n-ö pidevat eneseanalüüsi näiteks iga-aastaste KK aruannete kaudu) ja Moskva poolt teostatavate perioodiliste inspekteerimiste teostamist;
n-ö valvsate kodanike käest laekuva informatsiooni(pealekaebamised) ärakasutamist^[5].

Okupatsiooni lõpp

Käibel on erinevaid seisukohti, mida pidada Nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.

Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpu kuupäevaks.

Lähtudes Venemaa Föderatsiooni vägede viibimisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Venemaa väeosad lahkusid Paldiskist.

Tänaseni kestvaks Nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva-taguste alade üle.

Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat Nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik Nõukogude Liit lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni okupatsioonist Eesti territooriumil.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. Kd 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. Lk 312–315.
↑ ^2,0 ^2,1 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian). Tallinn: Varrak.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ Majad täis mälestusi, Kultuur ja Elu 4/2007
↑ Kapo jälitab hävitusagente, Eesti Päevaleht, 5. detsember 2001
↑ Moskva kontrollimehhanismid liiduvabariikides Eesti NSV näitel. Tõnu Tannberg

Kirjandus

Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta Suveräänsusdeklaratsioonini". Tallinn, Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2

Välislingid

[ents-1] 1,0 ^1,1 "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. Kd 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. Lk 312–315.

[laar-2] 2,0 ^2,1 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian). Tallinn: Varrak.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[GaNM2-3] Majad täis mälestusi, Kultuur ja Elu 4/2007

[Ejz6p-4] Kapo jälitab hävitusagente, Eesti Päevaleht, 5. detsember 2001

[YxVT1-5] Moskva kontrollimehhanismid liiduvabariikides Eesti NSV näitel. Tõnu Tannberg

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]