Mine sisu juurde

KGB

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee)
 See artikkel on NSV Liidu riikliku julgeoleku asutusest; Valgevene Vabariigi Riikliku Julgeoleku Komitee kohta vaata artiklit KGB (Valgevene).
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee
Lühend NSV Liidu RJK
Asutatud 1978
Tegevuse lõpetanud 1991
Asukoht Lubjanka väljak
Nõukogude luureteenistuste ajalugu
KGB embleem
KGB peamaja Lubjankal Moskvas
KGB peamaja Lubjankal Moskvas

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB (vene Кoмитет государственной безопасности, lühend КГБ CCCP) oli Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku, sisejulgeoleku ja välisteabehanke ametkond, mis tegutses ajavahemikus 5. juulist 1978 kuni 6. novembrini 1991.

Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee loodi 1954. aastal NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komiteena ning reorganiseeriti pärast 1978. aasta NSV Liidu Konstitutsiooni vastuvõtmist 5. juulist 1978. aastal NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteeks.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee allus kuni 1977. aastani formaalselt NSV Liidu Ministrite Nõukogule, kuid alates 1978. aastast NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe kaudu ainult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroole – NSV Liidu kõrgeimale poliitilise võimu organile.

NSV Liidu RJK juhid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimeeste loend

NSV Liidu RJK organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Juhtkond

  • NSV Liidu RJK esimees
    • NSV Liidu RJK esimehe asetäitjad
  • Kolleegium
  • NSV Liidu RJK parteikomitee
  • NSV Liidu RJK komsomolikomitee
  • NSV Liidu RJK sekretariaat/alates 18.07.1980 NSV Liidu RJK Asjadevalitsus, koos Korrapidamisteenistuse ja vastuvõturuumidega
  • NSV Liidu RJK esimehe juures asuv grupp
  • NSV Liidu RJK Operatiivstaap (moodustati 1990. aastal)
  • NSV Liidu RJK Inspektsioon

Funktsionaalvalitsused

[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus tegeles välisluurega välisriikides asuvate legaalsete ja illegaalsete residentuuride kaudu.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Teine Peavalitsus teostas siseriiklikku vastuluuret, NSV Liidu kodanike ja ka välismaalaste suhtes; välisluuretegevuse kindlustamiseks vajalikud vastuluureüksused olid Esimese peavalitsuse koosseisus – K Valitsus.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kolmas Peavalitsus (1982. aastani NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kolmas Valitsus|kolmas valitus]]) tegeles sõjaväelise vastuluure ja sõjaväe poliitilise meelsuse kontrolliga; teostas kontrolli NSV Liidu Relvajõudude sõjaväeosade juures asuvate eriosakondade (Особый отдел) kaudu.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Neljas Valitsus tegeles julgeoleku tagamise ja järelevalvega transpordi ja sideliinidel.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viies Valitsus oli NSV Liidu julgeolekuorganite poliitiline politsei, selle ülesasended olid "võitlus ideoloogilise diversiooniga", poliitiliste teisitimõtlejatega ja usuorganisatsioonide kontroll, trükiste tsenseerimine, nimetati 1989. aasta 11. augustil Z valitsuseks (Управление по защите советского конституционного строя (Управление "3") КГБ СССР), Filipp Bobkov.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kuues Valitsus tegeles majandusvastuluure ja tööstussaladuste kaitsega.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Seitsmes Valitsus tegeles salajase järelevalvega varjatud füüsilise ja tehnilise jälgimise meetodite ja vahendite abil ning NATO liikmesriikide saatkondade jälgimise ja kaitsega.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kaheksas Peavalitsus tegeles sidesüsteemide ja šifreerimisega (Восьмое Главное Управление КГБ CCCP (связь и шифровальная служба)).

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Üheksas Peavalitsus (Девятое управление КГБ CCCP) tegeles NLKP ja NSV Liidu valitsuse juhtkonna füüsiline (füüsilise) valve ja ihukaitsega. 9. valitsuse 1. osakonna 18. jaoskonnas olid personaalsed ihukaitsjad NLKP juhtkonnale.[1] 9. valitsuse ülemad olid Nikolai Zahharov (1958–1961), Vladimir Tšekalov (Владимир Яковлевич Чекалов, 1961–1967), kindralleitnant Sergei Antonov (1968–1974), Juri Strožev (1974–1983) ja Juri Plehhanov (1983–1991).

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viieteistkümnes Peavalitsus (Пятнадцатое Главное управление КГБ CCCP) valvas NSV Liidu kommunistliku partei juhtorganite (NLKP KK ja NLKP KK Sekretariaat) ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt kasutatavaid ning riiklikku tähtsust omavaid objektide. Ülem kindralleitnant Sergei Antonov (1974–). Peavalitsuses oli vähemalt viis valitsust.

NLKP KK, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi eriobjektid, NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi 4. valitsuse objektid, Moskva maa-alune raudtee, varujuhtimiskeskus Tšeljabinskis sõjaolukorraks jne.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kuueteistkümnes valitsus (Шестнадцатое управление КГБ CCCP) tegeles raadioluure, signaalluure ja elektrooniline luurega.

Tugiteenistused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Operatiivtehniline Valitsus (Оперативно-техническое КГБ CCCP (ОТУ)), teostas RJK poolt läbiviidava jälitustoimingute tehnilise kindlustamise – (audio- ja audiovisuaalse salajase jälgimise tehniline kindlustamine), ülem Otar Gotsiridze (Отар Гоциридзе).
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Uurimisosakond

Uurimisosakonna ülemad:

  • justiitsteenistuse kindralpolkovnik, Mihhail Maljarov (1955. aasta märts – 1957. aasta veebruar);
  • justiitsteenistuse kindralmajor/kindralleitnant, Nikolai Tšistjakov (7. juuli 1958 – 17. aprill 1964);
  • justiitsteenistuse kindralleitnant, A.F. Volkov (1964. aasta aprill – 1986. aasta detsember);
  • Leonid Barkov, (1986. aasta detsember – 1989. aasta jaanuar);
  • Vladimir Rastorgujev, (1989. aasta jaanuar – 1991. aasta)
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee 6. eriosakond (Шестой отдел КГБ CCCP (перехват и перлюстрация корреспонденции)), kirjavahetuse kontroll ja perlustatsioon
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee 10. (arvestus)osakond, kandis aja jooksul ka nimetusi 1. Eriosakond ja A osakond, kus olid arvel: agendid ja informaatorid, tagaotsitavad ja kahtlustatavad ning läbitöödeldavad, endised poliitvangid, kõik välismaal käinud ning seal sugulasi omavad ja kõik NSV Liidus asuvad välismaalased.
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee 12. osakond, (Двенадцатый отдел КГБ CCCP (прослушивание),[2] milles vähemalt 6 jaoskonda; otsealluvusega RJK esimehele, ülem Juri Plehhanov.
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kaadrite valitsus
  • 5. osakond vastutas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate füüsilise eriettevalmistus eest, kasutades selleks Spordiklubi Dünamo treeninguvõimalusi.[3]
  • NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Valitsusside osakond (Управление правительственной связи),[4] moodustati 1971. aastal. Ülem Juri Tolmatšov (Юрий Толмачев) (1973–1986), milles vähemalt 3 jaoskonda;
  • Füüsilise julgeoleku osakond, töötajate enda julgeoleku tagamiseks
  • NSV Liidu RJK Sekretariaat (Секретариат КГБ)
  • Inspektsioonivalitsus (Инспекторское управление )
  • Sõjalismeditsiiniline valitsus (Военно-медицинское управление)
  • Sõjalisehitusvalitsus (Sõjaliste Objektide Ehitusvalitsus) (Военно-строительное управление)
  • Majandusvalitsus (Хозяйственное управление)
  • Finantsplaaniline valitsus (Финансово-плановый отдел )
  • Mobilisatsiooniosakond (Мобилизационный отдел)
  • Juriidilisõiguslik valitsus (Юридически-правовое управление)
  • Operatiivanalüüsi ja informatsiooniteenistus, mis loodi 1989. aastal ja reorganiseeriti Analüüsivalitsuseks 1990. aastal (Служба оперативного анализа и информации, Аналитическое управление)

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee õppeasutused

[muuda | muuda lähteteksti]
NSVL RJK organisatsiooniliste muudatuste kronoloogia
  • 1990. aasta detsembris, moodustati "OK" valitsus (Управление по борьбе с организованной преступностью – Управление "ОП"), võitlus organiseeritud kuritegevusega:
  • 1990. aastal, "SV" valitsus (Управление «СЧ»), RJK Spetsiaalsed väeosad
  • 1990. aastal loodi, Avalike suhete keskus (Центр общественных связей), juhataja Juri Kobaladze.

NSV Liidu RJK piirkondlikud struktuuriüksused

[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu RJK variasutused, katte- või sirmorganisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Riiklik Julgeoleku Komitee ja avalikud suhted

[muuda | muuda lähteteksti]

Riikliku Julgeoleku Komitee kirjanduses

  • Julian Semjonov, "Seitseteist kevadist hetke"
  • Julian Semjonov, «TASS on volitatud teatama...», Eesti Raamat, 1981;
  • Julian Semjonov, "Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke", Eesti Raamat, 1984;
  • Aleksandr Avdejenko, "Tisza kaldal", Eesti Raamat, 1987;
  • John le Carre, "Vene maja", Eesti Raamat, 1993;
  • Rafael Mihhailov, "Kutsumata külaline", Eesti Raamat, 1986;
  • I. Papulovski, V. NIkišin, "Kompromiss on välistatud", Eesti Raamat, 1984;

Riikliku Julgeoleku Komitee filmograafia

Ülejooksikud nõukogude riikliku julgeoleku süsteemist

[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatav allikas: 2018, Vladislav Krasnov, Soviet Defectors: The KGB Wanted List[10]

Luuretegevust kirjanduses kajastavad endised luureohvitserid: Oleg Kalugin; Aleksandr Litvinenko; Oleg Gordijevski, Aleksandr Kuzminov, Vassili Mitrohhin, Nikolai Hohlov, Juri Švets (Юрий Швец), Leonid Šebaršin, Pavel Sudoplatov, Konstantin Preobraženski, Oleg Netšiporenko.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal pärast RJK viimase juhi Vladimir Krjutškovi juhtimisel toime pandud Augustiputši läbikukkumist reorganiseeris viimane NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov 22. oktoobril 1991 NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee, lahutades RJK luure, vastuluure, piirivalve ja valitsussidega tegelevad struktuuriosad iseseisvateks teenistusteks.

Senisest NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimesest peavalitsusest moodustati NSV Liidu Keskluureteenistus (Центральная служба разведки СССР (ЦСР)).

Senisest NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Teisest peavalitsusest moodustati NSV Liidu Vabariikidevaheline Julgeolekuteenistus (Межреспубликанская служба безопасности (МСБ)).

Senisest NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Piirivalve peavalitsusest moodustati NSV Liidu Riigipiiri Kaitse Komitee (Комитет по охране государственной границы СССР).

Senisest NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Valitsusside osakonnast moodustati NSV Liidu Valitsusside Komitee (Kомитет правительственной связи СССР).

Üleminekuperiood

[muuda | muuda lähteteksti]

6. mail 1991 moodustati NSV Liidu RJK esimehe V. Krjutškovi ja Vene NFSV presidendi Boriss Jeltsini vahelise kokkuleppe alusel Vene NFSV Riikliku Julgeoleku Komitee;

26. novembril 1991 Vene NFSV presidendi Boriss Jeltsini seadlusega reorganiseeriti Vene NFSV RJK – Vene NFSV Föderaalseks Julgeolekuagentuuriks (Агентство федеральной безопасности РСФСР (АФБ РСФСР));

19. detsembril 1991 välja antud Vene NFSV presidendi Boriss Jeltsin korraldusega reorganiseeriti senised Vene NFSV Föderaalne Julgeolekuagentuur ja Vene NFSV Siseministeerium Vene NFSV Julgeoleku- ja Siseministeeriumiks (Министерство безопасности и внутренних дел РСФСР, lühend МБВД РСФСР) ning pärast 25. detsembril 1991 Vene NFSV reorganiseerimist Venemaa Föderatsiooniks, 26. detsembril 1991 Venemaa Föderatsiooni Julgeoleku- ja Siseministeeriumiks (Министерство безопасности и внутренних дел Российской Федерации).

Koos Venemaa julgeolekuteenistuste loomisega liideti nendega ka NSV Liidu RJK koosseisus olnud allasutused:

24. jaanuaril 1992 Venemaa Föderatsiooni presidendi B. Jeltsini korraldusega moodustati Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuagentuuri baasil Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuministeerium (Министерства безопасности Российской Федерации (МБР)).

21. detsembril 1993 moodustati Venemaa Föderatsiooni presidendi B. Jeltsini korraldusega Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Vastuluureteenistus ning 3. aprillil 1995 Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus.

  1. ↑ отставной подполковник КГБ Владимир Попов пишет историку
  2. ↑ "НОС", или "алло, это КГБ?",nvo.ng.ru, 2010-07-30
  3. ↑ Каратэ для КГБ «Совершенно секретно» 12/2008
  4. ↑ "Краткая хроника истории органов и войск правительственной связи". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. september 2007. Vaadatud 4. novembril 2010.
  5. ↑ "В ТЕНИ СПЕЦСЛУЖБЫ.«Огонек»". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. mai 2013. Vaadatud 8. jaanuaril 2010.
  6. ↑ АННА АЛЕКСАНДРОВА, Движение безопасности, "Карьера" N 7, Июль 2001
  7. ↑ Школа №302 – Высшие курсы КГБ*
  8. ↑ История органов госбезопасности
  9. ↑ КТО ВЫ, МАЙОР ВИХРЬ?
  10. ↑ 1. apr 2018, Vladislav Krasnov, Hoover Press, Soviet Defectors: The KGB Wanted List
  11. ↑ "Досье. Предатели, перебежчики и изменники". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2010. Vaadatud 20. aprillil 2010.
  12. ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. mai 2015. Vaadatud 7. jaanuaril 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=KGB&oldid=6981524"