Vaino Väljas

Allikas: Vikipeedia
Vaino Väljas
Eestlased NSVL rahvasaadikute kongressil Kremlis mai 1989 (cropped).jpg
Sünniaeg 28. märtsil 1931
Sünnikoht Külaküla, Emmaste vald
Erakond Eestimaa Kommunistlik Partei/NLKP
Eesti Vasakpartei
Amet ELKNÜ Tartu oblastikomitee sekretär (1951–1952)
ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär (1952–1955)
ELKNÜ KK I sekretär (1955–1961)
EKP Tallinna linnakomitee I sekretär (1961–1971)
EKP KK ideoloogiasekretär (1971–1980)
EKP KK I sekretär (1988–1990)
Eesti Vasakpartei esimees (1992–1995)

Vaino Väljas (sündinud 28. märtsil 1931 Külakülas Emmaste vallas) on endine Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat.

Väljas juhtis aastatel 1988–1990 Eestimaa Kommunistliku Partei reformimist ning osales oskuslikult ja aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises. EKP KK esimese sekretärina juhtis ta 1988. aastal Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist.

Elukäik ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Väljas lõpetas Kärdla keskkooli ja 1955. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.

Komsomoli- ja parteikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Väljas töötas aastatel 19511980 erinevatel ELKNÜ ja EKP juhtivatel kohtadel.

Aastatel 19631967 oli Vaino Väljas Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja; aastail 19561980 oli ta EKP KK liige; 1961–1980 EKP KK büroo liige. Vaino Väljas oli ka NSV Liidu Ülemnõukogu VII–IX koosseisu saadik.

1978. aastal kui seoses Johannes Käbini lahkumisega aktualiseerus küsimus, kellest tehakse EKP Keskkomitee I sekretär, oli NLKP Keskkomitee valiku ees: kas "internatsionalist Vaino või rahvuskommunist Väljas". Sobivaks peeti Karl Vainot.[1] "Natsionalistlike" vaadete tõttu suunati Vaino Väljas diplomaatilisele tööle NSV Liidu välisesindustesse, kus ta viibis aastatel 19801986 NSV Liidu suursaadikuna Venezuelas ja aastatel 19861988 suursaadikuna Nicaraguas. Suursaadikuna rõhutas ta, et ta on pärit Eestist, mis vabatahtlikult astus Nõukogude Liidu koosseisu ja on nüüd iseseisvam, kui kunagi varem.

EKP KK I sekretärina[muuda | muuda lähteteksti]

10. juunil 1988 kutsuti Väljas välktelegrammiga Ladina-Ameerikast Moskvasse, kus NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov teatas talle, et tal tuleb asuda EKP Keskkomitee I sekretäri ametikohale, Karl Vaino aga kutsutakse Moskvasse NLKP Keskkomitee käsutusse[2]. Pärast Karl Vaino tagandamist 16. juunil 1988 asuski V. Väljas EKP Keskkomitee X pleenumi otsusel tema asemele. Väljas juhtis aastatel 19881990 EKP reformimist ja osales oskuslikult ja aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises.

Iseseisvusdeklaratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

16. november 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda hakati hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas Moskva Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.

23. märtsil25. märtsil 1990 toimus EKP XX kongress, kus nähti tähtsaima ülesandena Eesti iseseisvuse saavutamist.[viide?]

Poliitiline tegevus pärast Eesti iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast EKP lõhenemist juhtis Väljas aastail 19901992 selle eestimeelset tiiba, 19921995 oli ta Eesti Demokraatliku Tööpartei esimees.

Seisukohavõtt Eesti välispoliitika kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Väljas pidas 15. jaanuaril 1990 Helsingis Juho Kusti Paasikivi Seltsis kõne "Eesti — sild Ida ja Lääne vahel". Neljanda teemana selles kõnes püstitas Vaino Väljas küsimuse "Kas Eestil on oma välispoliitika?" ja vastas sellele jaatavalt. Seejuures arvas ta Eesti välispoliitikast, et see peab vastama kolmele põhinõudele: Eesti rahvuslikele huvidele; Nõukogude Liidu rahvuslikele (riiklikele?) huvidele; Lääne-Euroopa koostöö, julgeoleku ja rahu huvidele.

"Nende koordinaatide piires saame käsitleda taassündiva Eesti välispoliitikat," sõnas Väljas. Meenutanud, et Euroopa Nõukogus oli hetkel esindatud 23 riiki, küsis ta retooriliselt: "Miks ei võiks see arv kasvada hoopis suuremaks ükskõik missugustel alustel?" "Eesti välispoliitika uueks sisuks" nimetas ta kõikide võimaluste kaasamist, et taotleda Eesti taassündi rahvusvahelises elus nii de facto kui de jure. "Toetudes ... traditsioonilistele väärtustele, võiks Eesti leida ka oma tulevase funktsiooni Euroopa ühiskodus ja konkreetse ülesande: kujundada silda Lääne ja Ida vahel," nentis ta. "Mitte kusagilt Euroopast ei leia te nii head Venemaa tundmist nagu Baltikumis; ja mitte kusagil Venemaal ei leia te nii head Euroopa tundmist nagu Baltikumis."

Tsitaate[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Õppimise kõrvalt tuli murda klassivaenlase vastupanu, tuli paljastada neid, kes rippusid veel vana küljes, tuli organiseerida kolhoose." (Rahva Hääl, 19. oktoober 1968).
  • "Eesti emigrandid on aktiivseteks abilisteks imperialistlikele ringkondadele võitluses kommunismi teooria ja praktika vastu. Nemad katsuvad igat viisi levitada maailma avalikkuses väärinformatsiooni olukorrast Balti liiduvabariikides. Nad on valmis igal väiksemalgi võimalusel teostama ideoloogilist diversiooni nõukogude rahvaste sõpruse õõnestamiseks ja kodanlis-natsionalistlike püüdluste edendamiseks." (Teataja, 30. september 1972, tõlge vene keelest)
  • "Täna näeb rahva absoluutne enamus väljapääsu kujunenud olukorrast ühtemoodi: selleks on Eesti iseseisvus, tema suveräänsuse tagamine oma rahva ja maa asjade otsustamisel, kõigi poliitikas osalejate vastutuse tõstmine Eestimaa homse kujunemisel, selliste tingimuste loomine, kus igaüks saaks segamatult ja tulemusrikkalt oma tööd teha." (EKP Keskkomitee pleenumil 16. juunil 1988.)[3]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Väljas on abielus: abikaasa: Mai (sündinud Goetz, 1935. aastal), tütar: Tiina (sünd. 1960), poeg: Peeter (sünd. 1963).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 14–19.
  2. Mati Graf. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk. 325–329.
  3. Vaino Väljas. Intervjuu Maris Makkole 16. ja 18. aprill 1996. Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. "Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991." Tallinn, SE&JS 1996. ISBN 9985-854-03-9. (2. trükk: SE&JS 2000, lk. 374

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud

Perioodika

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Karl Vaino (1978–1988)
EKP Keskkomitee esimene sekretär
1988–1990
Järgnev:
'