Ofort

Allikas: Vikipeedia
"Sandaalid klassikaliste ornamentidega" (1547)
Augustin Hirschvogel

Ofort (prantsuse keeles eau-forte) on sügavtrükitehnika, mille puhul metallplaati katvasse happekindlasse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus ja söövitatakse see happes metalli. Seejärel kaetakse plaat värviga, trükkimisel jätab söövituskohtades olev värv paberile kujutise.

Ofort on ka selles tehnikas tehtud teos.

Tööprotseduur[muuda | muuda lähteteksti]

Oforttehnika näide.
Autor Félicien Rops.
  • Metallplaat kaetakse asfaltlakiga, mis kujutab endast happekindlat kihti.
  • Sellesse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus. Kui söövitust teostatakse ainult ühe korra siis leiavad kasutust mitmed erineva suurusega nõelad. Kui aga söövitusi teostatakse hulgemini siis piisab ka ainult ühe nõela kasutamisest, kuna saadavate joonte tugevuse määrab aeg, mis kulus söövitusprotsessis.
  • Tihti kaetakse plaat joonistuse paremaks eristumiseks enne graveerimise algust tahmaga.
  • Seejärel asetatakse plaat happesse. Valdavalt kasutatakse kas tsink- või vaskplaate aga ka teras- või raudplaate (tsinkplaadid asetatakse salpeeter ehk lämmastikhapesse või soolhappesse, vask-, teras- ja raudplaadid asetatakse raudkloriidi).
  • Peale happekindla kihi eemaldamist kaetakse plaat trükivärviga. Värv hõõrutakse söövitusel tekkinud vagudesse ja ülejäänu pühitakse maha. Pilt kantakse plaadilt paberile trükipressi abil.
  • Peened jooned kaetakse vahepeal kinni, et nad ei muutuks liiga sügavaks ja laiaks.
  • Ofordiplaat on võrreldes vaselõikega (vasegravüüriga) tundlikum ja võimaldab 100–200 tõmmist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

“Viis palgasõdurit“ (“Die fünf Landsknechte“; 1530)
Daniel Hopfer

Happega metallplaadi söövitamise menetlus leiutati 16. sajandil.[viide?] Esimeseks on peetud Augsburgi relvameistrit Daniel Hopferit (u. 14701536) ning tema katsetusi raudplaatidega, milles nii mõnigi on ka tänase päevani säilinud.

Šveitslane Urs Graf (u. 14851527/28) rakendas ofordi teadaolevalt esmakordselt kunstis (sellealased tööd aastast 1513).

Seoses vaskplaadi kasutuselevõtuga algas ofordi võidukäik. Vaskplaadi kasutuselevõtjaks oli Saksamaa kunstnik Albrecht Altdorfer (u. 14801538) 1519. aastal.

Ofordi kõrgpunkt saabus Rembrandti (16061669) loomingus.

Ofort Eesti kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Ofordiharrastusest olid haaratud paljud maalijad, näiteks Ernst von Liphart, Raadi mõisniku, tuntud kunstieksperdi ja kollektsionääri Karl Eduard von Lipharti poeg, tegi ofordis mitmed portreed, sealhulgas oma isast ja emast (1879). Düsseldorfis tegutsenud eestimaalaste Oskar Hoffmanni ja Eugen Dückeri ofordid ilmusid ühingute albumeis või tolleaegse perioodika kunstiliste kaasannetena. [1]

Nikolai Triik tegi Stieglitzi kunstikoolis õppides ofordi Giovanni Battista Tiepolo maali järgi (1905), Kristjan Raud – ofordid „Mehe pea” ja „Muhameedlane Mesopotaamiast” Müncheni Kunstiakadeemias Peter Halmi käe all (1902–1903). Raud on loonud ofordis ka kunstnik Gori Risti eksliibrise (1903).[1]

Aastal 1908 lõpetas Stieglitzi kunstikooli ofordi alal Alfred Kivi, hilisem Tallinna Kunsttööstuskooli joonistus-, graafika- ja stiliseerimisõpetaja, kelle oforti „Kiri” Gerard Terborchi järgi (1910) pidas Alfred Vaga ekslikult esimeseks Eestis.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Mai Levin. Esimesest eesti kunstpildilõikajast originaalestambi taassünnini. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]