Operatsioon Sever

Allikas: Vikipeedia

Operatsioon "Sever" (vene: Операция "Север", tõlkes Operatsioon "Põhi"[1]) oli 1951. aasta kevadel läbiviidud Jehoova tunnistajate küüditamisoperatsioon NSV Liidus, mille käigus saadeti riigi läänepoolsetest liiduvabariikidest Siberi piirkonda Jehoova tunnistajad ja nendega seotud isikud.

Operatsiooni kavandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küsimus Jehoova tunnistajate väljasaatmisest oli Stalini juures päevakorral 1950. aasta oktoobris. Stalin olevat soovitanud küüditamine läbi viia 1951. aasta märtsis-aprillis, kuid sellele ei järgnenud vastavat NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsust, mistõttu 19. veebruaril 1951 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ülem Viktor Abakumov Stalinile aruande olukorrast NSV Liidus Jehoova tunnistajate osas, paludes vastav deporteerimisprojekt uuesti üle vaadata ning teha mingisugune otsus.[2]

Abakumov juhtis tähelepanu sellele, et aastatel 19471950 on arreteeritud 1048 sekti aktiivsemat liiget, on avastatud 5 põrandaalust trükikoda, ning muu hulgas konfiskeeritud 35 000 eksemplari lendlehti, brošüüre ja muud "nõukogudevaenulikku" kirjandust. Riikliku julgeoleku ülem tõstis Jehoova tunnistajate puhul esile ka nende kolhoosidevastalisust, nõukogude armeeteenistusest kõrvale hoidmist ning uute liikmete sekti värbamist.[2]

Näiteks Eesti NSV-s avaldus Jehoova tunnistajate Nõukogude võimu vastane meelsus selles, et pärast mitme Jehoova tunnistaja usulis-poliitilistel põhjustel arreteerimist Eesti NSV-s 1948. aastal ja hiljem, saatsid kohalikud Jehoova tunnistajad Eesti NSV valitsusele, Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumile, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Nikolai Švernikule, aga ka Jossif Stalinile palved[3] lõpetada Jehoova tunnistajate tagakiusamine ning arreteeritud isikud vabaks lasta. Näiteks Stalinile aadresseeritud kirjas osundati, et nõudmiste tähelepanemata jätmisel pidavat "Jehoova hävitama kogu NSV Liidu valitsuse ja kommunistliku partei".[4]

Operatsiooni elluviimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaheteljelist inimestele kohandatud loomavagunit, mida kasutati deporteerimisel 1941. aastal, kasutati ka 1951. aastal.

Abakumovi plaani järgi oli kavas välja saata 8576 inimest (3048 perekonda):[viide?]

3. märtsil 1951 vormistas NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruse nr 667-339, mille kohaselt tuli igaveseks ajaks NSV Liidu sisemaale saata Jehoova tunnistajad ja nende pereliikmed.[5]

27. märtsil 1951 andis NSV Liidu siseminister Sergei Kruglov välja käskkirja nr 00149, milles pani paika "eriväljasaadetute" konvoeerimise tagamise. Näiteks märgib käskkiri kaasalubatavad asjad: väljasaadetud tohtisid kaasa võtta toiduained, majapidamistarbed, tööriistad ja muu inventari, mis perekonna kohta ei ületanud 1500 kg. Dokumendis on kindlaks määratud ka meditsiinilise personali kaasamine ning vagunite varustamise toidu ja küttega.[6]

Jehoova tunnistajate deporteerimine algas 1. aprillil 1951, kell 4 varahommikul ning lõppes 2. aprillil.[viide?] Ukrainas korraldati veel järelküüditamine 8. aprilli ööl.[7] Eestis pandi selleks valmis 27 vagunit neljas raudteejaamas: Ülemistel, Tapal, Tartus ja Võrus. Kui vagunid olid laaditud deporteeritavatega, siis moodustati neist ühes rongidega Lätist, Leedust ja Kaliningradi oblastist kokkukogutud Jehoova tunnistajate ja nende lähedastega eriešelon 97392[8]. Ešeloni nr 97392 pikkus oli 52 kaheteljelist vagunit[9], mis seejärel suunati Tomski oblasti Tugani rajooni.[10] Teistest piirkondadest küüditatud suunati Irkutski oblastisse.[2] Eesti NSV-st viidi ära 282 inimest, kelledest üks läks kaasa vabatahtlikult. 21 inimese väljasaatmise kohta oli koostatud vastav otsus, kuid nad jäid eriasumisele saatmata.[11]

Algselt oli plaanis deporteeritavad Omski ja Novosibirski jõgede ületuskohtadel ümber paigutada jõepraamidele ning seejärel nad Obi suudmealal Jäämeres uputada, kuid suure külma tõttu jäi see otsus realiseerimata.[7]

13. aprillil 1951 jõudis ešelon 97392 Siberisse, Tomski oblasti Tugani rajooni 34. harutee nimelisse teivasjaama. Sealt hajutati välja saadetud kohalikesse kolhoosidesse ja majutati tühjaks jäänud majadesse või majandi elamutesse kohalike perede juurde.[9]

Tulemused ja amnestia[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsus 1965. aastast.

Vabanemine ja Eestisse tagasi pöördumine toimus vahemikus novembrist 1955 kuni novembrini 1965. Küüdituses olles suri vähemalt 21 inimest. Küüditusnimekirjades esindatutest jäi välja küüditamata 30 inimest. Erikomandantuuri arvele võeti vangilaagritest vabanenuid ja perede juurde asumispaika tulnuid 10 inimest. Vabatahtlikult läks kaasa 1 inimene.[9]

30. septembril 1965 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse nr 4020-U1, mille kohaselt usutunnistuse alusel asumisele saadetud kuuluvad vabastamisele. Samas märgiti, et konfiskeeritud varandus ei kuulu kompenseerimisele ning endisesse elukohta võib suunduda vaid kohaliku ametkonna loal.

Tagasipöördumine vangilaagreist või asumispaikadest ei toonud siiski veel soovitud iseolemist: õpingute jätkamine tehti praktiliselt võimatuks, ka oli raskusi töökoha saamisega.[7]

Seotud arhivaale Eesti Riigiarhiivis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • ERAF.5-J. 1951. aastal väljasaadetud jehhovistide arvestustoimikute kollektsioon.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2009), lk 26.
  2. 2,0 2,1 2,2 Korp! Filiae Patriae. Eestlaste küüditamine: mineviku varjud tänases päevas. Artiklid ja elulood. (Tartu: FP Kinnisvara, 2004), lk 37.
  3. Silver Silliksaar, Sinasilmitsi Siberiga: mälestusteraamat 1951. aasta küüditamisest (Tartu: S. Silliksaar, 2001), lk 266.
  4. Silver Silliksaar, Sinasilmitsi Siberiga: mälestusteraamat 1951. aasta küüditamisest (Tartu: S. Silliksaar, 2001), lk 271.
  5. Korp! Filiae Patriae. Eestlaste küüditamine: mineviku varjud tänases päevas. Artiklid ja elulood. (Tartu: FP Kinnisvara, 2004), lk 38.
  6. Silver Silliksaar, Sinasilmitsi Siberiga: mälestusteraamat 1951. aasta küüditamisest (Tartu: S. Silliksaar, 2001), lk 276–277.
  7. 7,0 7,1 7,2 "1951. aasta küüditamine – viimane ja erandlik", Murtud Rukkilille Ühingu Teataja, nr 4, juuni 2004.
  8. Korp! Filiae Patriae. Eestlaste küüditamine: mineviku varjud tänases päevas. Artiklid ja elulood. (Tartu: FP Kinnisvara, 2004), lk 45.
  9. 9,0 9,1 9,2 Okupatsioonide muuseum.
  10. Korp! Filiae Patriae. Eestlaste küüditamine: mineviku varjud tänases päevas. Artiklid ja elulood. (Tartu: FP Kinnisvara, 2004), lk 46.
  11. Silver Silliksaar, Sinasilmitsi Siberiga: mälestusteraamat 1951. aasta küüditamisest (Tartu: S. Silliksaar, 2001), lk 280–286.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Silver Silliksaar, "Sinasilmitsi Siberiga: mälestusteraamat 1951. aasta küüditamisest" (2001).