Ernest Hemingway

Allikas: Vikipeedia
Ernest Hemingway, 1923
Ernest Hemingway Signature.svg

Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park, Illinois2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Peale tema kuulsate raamatute on Hemingway tuntud ka oma kireva eluviisi poolest.

Hemingway oli nn „kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid Esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid emotsionaalselt nõudlikeks ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.

Surm ja vägivald olid Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.

Tema lemmikhobi oli jahtimine. Samuti oli ta kurikuulus oma seikleva eluviisi tõttu.

17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.

Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud varmalt uskusid. Näiteks kuulutas ta, et on Mata Hari salaarmuke.

13. juulil 2009 teatas Slovakkia uudisteagentuur SITA, et Hemingway oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent.

Esitatud on tõendeid, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga. Sellest annavad tunnistust Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse sellealased dokumendid. Hemingway toimiku kohaselt oli kirjaniku agendinimeks Argo ja oma abi pakkus mees KGB-le ise. "Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata," öeldakse Hemingway toimikus. Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne oma Hiina-reisi. 1940-ndate lõpul teatasid venelased aga, et ei vaja ta teeneid enam. "Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni," põhjendatakse kirjaniku toimikus koostöö lõpetamist.[1]

Oma elu lõpetas Hemingway enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ernest Miller Hemingway sündis 21. juulil 1899 Chicagos Oak Pargi eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarence Edmonds Hemingway oli arst ja tulihingeline kirikukoguduse liige ning ema Grace Hall laulis kirikukooris.

Kui Hemingway oli kuuene, suri tema vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.

Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres. Juba kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kingiti talle tulirelv.

Hariduse omandas Hemingway Oak Parki ja River Foresti keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima, talle meeldis teisi kiusata. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele.

Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."

Pärast kooli lõpetamist ei läinud Hemingway kolledžisse, vaid soovis hoopiski kirjutada või sõjaväkke astuda. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina lehe „Kansas City Star" juures. Tema töö oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline’i järgi oli tema ülesanne kirjutada "tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust tähtsusetust teistele, kogenumatele reporteritele.")

Hemingway tahtis siiski väga Esimesest maailmasõjast osa võtta. Vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine suuresti ebatõenäoline, kuid Punane Rist võttis ta kiirabi autojuhiks Itaalia-rindele.

Niipea kui Hemingway Milanosse jõudis, plahvatas terve laskemoona vabrik. Tema šokeerival algatusel korjati kokku surnukehad ja kanti surnukambrisse.

8. juulil 1918, veidi peale südaööd ja kuus päeva enne tema üheksateistkümnendat sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast, pärast mitmeid operatsioone. Tema vigastatud jalal oli 227 armi.

Ta armus ühte meditsiiniõesse – Agnes von Kurowskysse, kes jättis ta peagi maha nende liiga suure vanusevahe tõttu.

Hemingway ülendati esimeseks leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.

1919. aasta jaanuaris saabus ta tagasi Ameerikasse ning alustas erinevate ajalehtede juures reporteritööd.

1920. aasta sügis oli olulise tähtsusega. Siis kohtas Hemingway noort neidu Hadley Richardsoni, kellega hiljem abiellus, ja kirjanikku Sherwood Andersoni, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdlusi ellu viima.

1921. aasta sügisel sõitiski Hemingway oma naisega Pariisi. Seal tutvus ta mõjuka seltskonnaga, kelle seas olid Ezra Pound, Gertrude Stein ja Francis Scott Fitzgerald. Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".

1927. aastal lahutas Hemingway Hadleyst ja abiellus Arkansase rikka maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.

1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi ning kolis Key Westi Floridas. Sel ajal ta kirjutas, kalastas, pidas jahti Aafrikas, võttis osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbis rohkelt alkoholi ja kannatas depressiooni all. Hiljem lõppes abielu Paulinega.

Hemingway elu oli tõeliselt kirev – ta abiellus ühtekokku neli korda.

Hemingway võttis osa Hispaania kodusõjast. Pärast selle lõppu asus Hemingway elama Kuubasse Havanna lähedale. Sealse olustiku põhjal kirjutatud jutustusest "Vanamees ja meri" sai otsene tõuge Hemingwayle Nobeli kirjandusauhinna määramisel.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ernest Hemingway oma jahi pardal, 1950

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • The Torrents of Spring (1925)
  • "Ja päike tõuseb" (1926; The Sun Also Rises)
  • "Hüvasti, relvad! / Jumalaga, relvad!" (1929; A Farewell to Arms)
  • "Kellel on ja kellel pole" (1937; To Have and Have Not)
  • "Kellele lüüakse hingekella" (1940; For Whom the Bell Tolls)
  • "Üle jõe ja puude varju" (1950; Across the River and Into the Trees)
  • "Vanamees ja meri" (1950; The Old Man and the Sea)
  • "Noore mehe seiklused" (1962; Adventures of a Young Man)
  • Islands in the Stream (1970)
  • "Eedeni aed" (1985; The Garden of Eden)
  • True at First Light (1999)

Lühijutustused, novellid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Three Stories and Ten Poems (1923)
  • "Meie ajal" (1925; In Our Time)
  • "Mehed ilma naisteta" (1927; Men Without Women)
  • "Surm pärastlõunal" (1932; Death in the Afternoon)
  • The Snows of Kilimanjaro
  • Winner Take Nothing (1933)
  • "Aafrika haljad künkad" (1935; Green Hills of Africa)
  • The Fifth Column and the First Forty-Nine Stories (1938)
  • The Essential Hemingway (1947)
  • The Hemingway Reader (1953)
  • "Ohtlik suvi" (1960; The Dangerous Summer)
  • A Moveable Feast (1964)
  • The Nick Adams Stories (1972)
  • The Complete Short Stories of Ernest Hemingway (1976)
  • Collected Stories (1995)
  • Ernest Hemingway Selected Letters 1917–1961 (2003)
  • Under Kilimanjaro (2005)

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hõbedane sõjavapruse medal (Esimese maailmasõjas tegutsemise tõttu)
  • Pronkstäht (Teise maailmasõja sõjakorrespondendiks olemise eest)
  • Pulitzeri preemia 1953. aastal (teose "Vanamees ja meri" eest)
  • Nobeli kirjanduspreemia 1954. aastal (teose "Vanamees ja meri" eest)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]