Ernest Hemingway

Ernest Hemingway, 1923

Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park Illinois – 2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks tema kuulsatele raamatutele on kuulus ka tema eluviis ja seigad eluloost.

Ta oli nn "kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide alal ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.

Surm ja vägivald oli Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.

Tema lemmikhobiks oli jahtimine. Samuti oli ta kurikuulus oma seikleva eluviisi tõttu.

17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.

Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud varmalt uskusid. Näiteks kuulutas ta ennast olevat Mata Hari salaarmuke.

Maailmakuulus 20. sajandi ameerika kirjanik Ernest Hemingway (21.VII 1899 – 2.VII 1961) oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent, teatas 13. juulil 2009 Slovakkia uudisteagentuur SITA.

Esitatud on tõendeid, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga. Sellest annavad tunnistust Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse sellealased dokumendid. Hemingway toimiku kohaselt oli kirjaniku agendinimeks Argo ja oma abi pakkus mees KGB-le ise. "Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata," öeldakse Hemingway toimikus. Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne oma Hiina-reisi. 1940-ndate lõpul teatasid venelased aga, et ei vaja ta teeneid enam. "Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni," põhjendatakse kirjaniku toimikus koostöö lõpetamist.

Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist.

Elulugu

Ernest Miller Hemingway sündis 21. juulil 1899 Chicagos, Oak Pargi eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarance Edmonds Hemingway oli arst ja tulihingeline kirikukoguduse liige ning ema Grace Hall laulis kirikukooris.

Kui Hemingway oli kuuene, suri tema vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.

Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres. Juba kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kingiti talle tulirelv.

Haridust omandas Oak Park'i ja River Forest'i keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima, talle meeldis teisi kiusata. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele.

Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."

Peale kooli lõpetamist ei läinud Heminway aga kolledžisse, ta tahtis hoopis kas kirjutada või siis minna sõjaväkke. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina lehe "Kansas City Star" juures. Tema tööks oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline’i järgi oli tema ülesandeks kirjutada "tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust tähtsusetust teistele, kogenumatele reporteritele.")

Hemingway tahtis siiski väga Esimesest maailmasõjast osa võtta. Vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine aga suuresti ebatõenäoline. Kuid Punane Rist võttis ta kiirabi autojuhiks Itaalia-rindele.

Niipea kui Hemingway jõudis Milanosse, plahvatas terve laskemoona vabrik. Tema šokeerival algatusel korjati kokku surnukehad ja kanti surnukambrisse.

8. juulil 1918, veidi peale südaööd ja kuus päeva enne tema üheksateistkümnendat sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast, pärast mitmeid operatsioone. Tema vigastatud jalal oli 227 armi.

Ta armus ühte meditsiiniõesse – Agnes von Kurowsky’sse, kes jättis ta peagi maha nende liiga suure vanusevahe tõttu.

Hemingway ülendati Esimeseks Leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.

1919. aasta jaanuaris oli ta tagasi Ameerikas. Töötas reporterina erinevate lehtede juures.

1920. aasta sügis oli olulise tähtsusega. Ta kohtas noort neidu Hadley Richardson'i, kellega hiljem abiellus, ja kirjanikku Sherwood Anderson'i, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdlusi teostama.

1921. aasta sügisel sõitiski Hemingway oma naisega Pariisi. Seal tutvus ta mõjuka seltskonnaga, kelle seas olid Ezra Pound, Gertrude Stein, Francis Scott Fitzgerald. Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".

Lahutab Hadley’st ja abiellub rikka Arkansase maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.

1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi. Elab Key Westis, Floridas. Kirjutab, kalastab, peab jahti Aafrikas, võtab osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbib rohkelt alkoholi ja kannatab depressiooni all. Lahutab Pauline’st.

Hemingway elu oli tõeliselt kirev. Abiellub ühtekokku neli korda.

Võtab osa Hispaania kodusõjast. Peale selle lõppu asub Hemingway elama Kuubasse Havanna lähedale. Sealse olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri" sai otseseks tõukeks Nobeli kirjandusauhinna määramisel.

Looming

Ernest Hemingway oma jahi pardal, 1950

Romaanid

• The Torrents of Spring (1925)
• "Ja päike tõuseb" (1926; The Sun Also Rises)
• "Hüvasti, relvad! /Jumalaga, relvad!" (1929; A Farewell to Arms)
• "Kellel on ja kellel pole" (1937; To Have and Have Not)
• "Kellele lüüakse hingekella" (1940; For Whom the Bell Tolls)
• "Üle jõe ja puude varju" (1950 Across the River and Into the Trees)
• "Vanamees ja meri" (1950; The Old Man and the Sea)
• "Noore Mehe Seiklused" (1962)Adventures of a Young Man
• Islands in the Stream (1970)
• "Eedeni aed" (1985; The Garden of Eden)
• True at First Light (1999)

Lühijutustused, novellid

• Three Stories and Ten Poems (1923)
• "Meie Ajal"In Our Time (1925)
• "Mehed ilma naisteta" (1927; Men Without Women)
• "Surm Pärastlõunal"Death in the Afternoon (1932)
• The Snows of Kilimanjaro
• Winner Take Nothing (1933)
• "Aafrika haljad künkad" (1935; Green Hills of Africa)
• The Fifth Column and the First Forty-Nine Stories(1938)
• The Essential Hemingway(1947)
• The Hemingway Reader(1953)
• "Ohtlik Suvi"The Dangerous Summer (1960)
• A Moveable Feast (1964)
• The Nick Adams Stories (1972)
• The Complete Short Stories of Ernest Hemingway(1976)
• Collected Stories(1995)
• Ernest Hemingway Selected Letters 1917–1961(2003)
• Under Kilimanjaro (2005)

Teosed eesti keeles

• "Francis Macomberi lühike, õnnelik elu" (novell, ilmunud koos Rafael Sabatini lühijutuga "Veneetsia mask"). J. Loosalu kirjastus, Tallinn 1937, 48 lk
• "Jumalaga, relvad!" (romaan). Tõlkinud Jüri Variste. Sari Sõjaromaane ja memuaare, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1937, 320 lk
• "Jumalaga, relvad!". Tõlkinud V. Ristkok (= Valve Saretok), Orto, Toronto 1955, 270 lk
• "Vanamees ja meri" (lühiromaan). Tõlkinud Ellen Laane. ERK, Tallinn 1957, 104 lk
• "Mehed ilma naisteta" (novellid). Tõlkinud Johannes Seppik, LR 1959, nr 39, 52 lk
• "Ja päike tõuseb" (romaan). Tõlkinud Valda Raud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1961, 214 lk; 2 trükk: ER 1978; 3. trükk: Pegasus, Tallinn 2007
• "Kilimandžaaro lumi" (novell, tõlkinud Lia Rajandi) – raamatus "Broadway öö" (valimik ameerika novelle), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962, lk 51–77
• "Aafrika haljad künkad". Tõlkinud Juhan Lohk. Sari Maailm ja mõnda, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963, 224 lk
• "Pidu sinus eneses". Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. LR 1965, nr 29/31, 156 lk; 2. trükk: Kupar 1993; 3. trükk: Pegasus 2010
• "Francis Macomberi üürike õnn" (valitud lühijutud). Tõlkinud Juhan Lohk, Eesti Raamat, Tallinn 1965, 384 lk
• "Kellele lüüakse hingekella" (romaan). Tõlkinud Enn Soosaar; järelsõna: Konstantin Simonov. Eesti Raamat, Tallinn 1970, 528 lk, 2. trükk 1977
• "Hüvasti, relvad!" (romaan). Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1983, 270 lk; 2. trükk: Pegasus 2008
• "Vanamees ja meri". Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1985, 88 lk; 2. trükk: Pegasus 2007
• "Kellel on ja kellel pole" (romaan). Tõlkinud Mart Kangur, Kupar, Tallinn 2001, 232 lk
• "Üle jõe ja puude varju" (romaan). Tõlkinud Henn Käämbre. Sari Pegasuse klassika, Pegasus 2008, 308 lk ISBN 978-9949-442-60-7
• "Saared hoovuses" (romaan). Tõlkinud Henn Käämbre. Sari Pegasuse klassika, Pegasus 2010, 558 lk ISBN 978-9949-472-04-8
• "Eedeni aed" (romaan). Tõlkinud Henn Käämbre. Sari Pegasuse klassika, Pegasus 2011, 280 lk ISBN 978-9949-472-74-1

Tunnustused

• Hõbedane sõjavapruse medal (Esimese maailmasõjas tegutsemise tõttu)
• Pronkstäht (Teise maailmasõja sõjakorrespondendiks olemise eest)
• Pulitzeri preemia 1953 aastal ("Vanamees ja meri" eest)
• Nobeli kirjanduspreemia 1954 aastal ("Vanamees ja meri" eest)

Kirjandus

Raamatud

• Boriss Gribanov, "Hemingway". Vene keelest tõlkinud Armand Tungal, Eesti Raamat, Tallinn 1975
• James Aldridge, "Viimne pilguheit" (lugu Hemingway ja Francis Scott Fitzgeraldi sõprusest). Tõlkinud Tiiu Viires. Loomingu Raamatukogu 1982, nr 44/46; 2. trükk: PAF, Tallinn 1993
• Aaron Edward Hotchner, "Papa Hemingway: isiklikud mälestused". Inglise keelest tõlkinud Merike Mölder, Varrak, Tallinn 2002
• Valerie Hemingway, "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" (kirjaniku sekretäri, hiljem tema pojanaise mälestused). Tõlkinud Karin Suursalu. Sinisukk, Tallinn 2007

Artiklid

• Ivo Iliste, "Ernest Hemingway – elu ja stiil rituaalina" – Mana 1959, nr 2, lk 93–107
• Martin Puhvel, "Ernest Hemingway kirjanduslik areng" – Tulimuld 1959, nr 2, lk 115–118
• Urve Lehtsalu, "Hemingway stiil eesti keeles" – Keel ja Kirjandus 1965, nr 6, lk 332–339
• Jaak Rähesoo, "Hemingway esteetilisest ja eetilisest ideaalist" – Looming 1968, nr 6, lk 914–930
• Jaan Kaplinski, "Tammsaare ja Hemingway" – Looming 1977 nr 7, lk 1189–98; ka Kaplinski raamatutes "Võimaluste võimalikkus" 1997 ja "Kõik on ime" 2004
• Virginia Woolf, "Esseed", tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum, 1997, lk 52–61 ("Kriitikaproov" – Hemingway loomingust: romaan "Ja päike tôuseb" ja novellikogu "Mehed ilma naisteta")
• Neeme Raud,"Kirjanik, kes armastas Aafrikas lõvisid küttida" (Postimees 21. 7. 1999, lk. 14)
• Mari Peegel. Surm Venezias Hemingway moodi EPL, 3. jaanuar 2009
• Kuuba avas Hemingway arhiivi Elu24.ee, 6. jaanuar 2009
• Segadus Hemingway ütlusega eestlaste kohta

Välislingid

• Timeless Hemingway

Viited

Tsitaadid Vikitsitaatides:

Ernest Hemingway

Nobeli kirjandusauhinna laureaat

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral; Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup; Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon; Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson; Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010  Vargas Llosa • 2011  Tomas Tranströmer