John Steinbeck

Allikas: Vikipeedia
John Steinbeck (1962)
John Steinbecki allkiri

John Steinbeck (27. veebruar 1902 Salinas, California – 20. detsember 1968 New York) oli Ameerika kirjanik, kes jättis maailmale mahuka ja mitmepalgelise kirjandusliku pärandi. Tema tuntumateks teosteks on Pulitzeri preemiaga pärjatud "Vihakobarad", "Hommiku pool Eedenit" ning "Hiirtest ja inimestest". 1962. aastal määrati Steinbeckile Nobeli kirjanduspreemia.

Sisukord

Elukäik [muuda]

132 Central Avenue, Salinas, California. Steinbecki lapsepõlvemaja

John Ernst Steinbeck, Jr. sündis Californias. Temas voolas saksa ja iiri verd. Lapsena elas Steinbeck väikses maakohas ning veetis oma suved rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega ning sai aimu immigrandielu raskustest ning elu pahupoolest. Hiljem käsitles ta neid teemasid ka oma teostes, näiteks raamatus "Hiirtest ja inimestest". 1919. aastal asus John Stanfordi ülikoolis bioloogiat õppima, 1925. aastal visati ta ülikoolist välja ning leiva teenimiseks töötas ta väga erinevates ametites. Oma esimese naise Carol Henninguga kohtus ta Californias kalakasvanduses töötades. Steinbeck ja Henning abiellusid 1930. aasta jaanuaris ning elasid Steinbecki isa suvilas. Tänu vanemate poolt tagatud tasuta elamisele ning rahalisele abile sai Steinbeck viimaks kirjutamisele keskenduda.

1942. aastal lahutati Steinbecki ja Henningu abielu. Samal aastal abiellus Steinbeck Gwyndolyn Congeriga [1]. Sellest abielust sündisid Steinbecki kaks last: Thomas Myles Steinbeck (1944) ja John Steinbeck IV (1946–1991).

1943. aastal osales Steinbeck Teises maailmasõjas sõjakorrespondendina. Ta viibis Vahemere ümbruses, kuid sai 1944. aastal Põhja-Aafrikas vigastada ning pöördus tagasi koju.

1948. aastal lahutati ka Steinbecki teine abielu. Samal ajal suri tema hea sõber Ed Ricketts ning Steinbecki sõnul põhjustas see sügavat depressiooni.

1949. aastal kohtas Steinbeck Elaine Scotti, kellest sai tema kolmas abikaasa. See abielu kestis kuni mehe surmani 1968. aastal. Steinbeck suri südamerikke tõttu ning vastavalt kirjaniku soovile tema põrm tuhastati. Urn maeti Salinase kalmistule, Steinbecki vanemate lähedusse. 2004. aastal maeti sinna ka Elaine Steinbeck.

Kirjanduslik karjäär [muuda]

Rahvuslik Steinbecki keskus (Salina, California) on ainus ühele autorile pühendatud muuseum USAs

Steinbecki ideoloogilises mõttes mõnevõrra heitliku, ent alati meisterliku loomingu võlu seisneb tema humaanses ja targas lähenemises oma kangelastele, kodanikutunde erksuses, psühholoogilise haarde sügavuses ja võrratus, põhiliselt leebes huumoris, mis tihti teravneb lõikavaks irooniaks. Tema teoseid läbivale loodusromantikale sekundeerib kohatine kaldumine idüllilisusse ja sentimentaalsussegi. Kogu tema loomingut ilmestab usk püsivaisse väärtustesse ja nende otsimine kalestuvas nüüdismaailmas.

Steinbecki esimene kriitikute tunnustuse pälvinud romaan oli 1935. aastal ilmunud "Tortilla kõrgendik" (e.k. ka "Tortilla Flati agul"). Raamat kirjeldab kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast Esimest maailmasõda. Steinbeck võrdleb neid iroonilises võtmes müütiliste rüütlitega, kes ei hooli Ameerika ühiskonna kommetest ja moraalinormidest ning kelle elu keskmes on vein ja lõbustused. Teose ainetel valmis 1942. aastal ka samanimeline film.

1937. aastal ilmunud "Hiirtest ja inimestest" on traagiline lugu kahe immigrandist töölise elust ja unistustest. 1962. aasta Nobeli auhinnatseremoonial kirjeldati teost kui "väikest meistriteost" [2] Ka raamatu põhjal valminud teatrietendust saatis suur edu. Steinbeck keeldus etendust vaatamast, öeldes, et tema enda ettekujutus etendusest on juba täiuslik ja see, mida ta laval näeks oleks igal juhul pettumus. 1939. aastal valmis Hollyvoodis ka samanimeline film.

Edule järgnes 1939. aastal "Vihakobarad", mida peetakse Steinbecki parimaks teoseks. Ilmumise aastal oli tegu enimmüüdud raamatuga USAs. Raamat põhineb Steinbecki poolt kirjutatud ajaleheartiklitel, mis käsitlesid immigrantidest töölisi. 1940. aastal pärjati teos Pulitzeri preemiaga [3]. Raamatust valmis ka film, mille peaosaline Henry Fonda esitati parima näitleja Oscari nominendiks.

"Vihakobarad" pälvis ka negatiivset vastukaja. Selle põhjuseks olid Steinbecki poliitilised vaated, kapitalismi negatiivses võtmes kirjeldamine ning tööliste raskustele kaasatundmine. 1939. augustis keelati raamat riigi poolt rahastatavates koolides ja raamatukogudes, sest arvati, et raamat on ebasünnis ning ei kajasta riigis valitsevat olukorda adekvaatselt. Keeld kestis 1941. aasta jaanuarini.

Ed Ricketts [muuda]

1930ndatel ja 1940ndatel aastatel mõjutas Ed Rickett oluliselt Steinbecki loomingut. Nad võtsid sageli ette väikseid reise California rannikul, et Steinbeckile kirjutamisest puhkust anda. Samuti kogusid mehed loodusest erinevaid näidiseid, mida Ricketts elatise teenimiseks müüs. Ricketts on mitmete Steinbecki tegelaste prototüübiks. Näiteks põhineb Ricketts Doc raamatust "Karbiküla". Samuti esinevad sellel ajaperioodil kirjutatud raamatutes sageli looduse ning ökoloogiaga seotud teemad [4]. Rickettsi eluloo autori hinnangul langes Steinbecki kirjutiste tase peale Rickettsi surma 1948. aastal. Ainsaks erandiks pidas ta raamatut "Hommiku pool Eedenit".

Teine maailmasõda [muuda]

1943. aastal töötas Steinbeck Teises maailmasõjas "New York Herald Tribune"'i sõjakorrespondendina. Steinbeck naasis sõjast mitmete šrapnellihaavadega, millele lisandus psühholoogiline trauma. Nagu ikka, kasutas Steinbeck enda ravimiseks kirjutamist. Ta kirjutas Alfred Hitchcocki filmile "Päästepaat" (Lifeboat) (1944) stsenaariumi. Hiljem nõudis Steinbeck oma nime eemaldamist filmi lõputiitritest, sest tema arvates oli filmi lõppversioonil rassistlik alatoon. 1945. aastal kirjutas Steinbeck koos Jack Wagneriga filmi A Medal for Benny stsenaariumi. 1945. aastal valmis raamat "Karbitee" (Cannery Row), mis oli inspireeritud Steinbecki koduigatsusest Monterey järele. Raamat osutus nii populaarseks, et 1958. aastal nimetati raamatu tegevuspaik – Ocean View Avenue Montereys – ümber Cannery Row’ks.

Pärast sõja lõppu kirjutas Steinbeck jutustuse "Pärl", mis samuti kinolinale jõudis. Filmivõtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka oma järgmise filmistsenaariumi jaoks. "Viva Zapata" režissööriks oli Elia Kazan ning peaosi mängisid Marlon Brando ja Anthony Quinn (kes võitis 1952. aastal rolli eest parima kõrvalosa Oscari).

New York [muuda]

1950. aastal abiellus Steinbeck viimast korda. Varsti pärast seda, 1952. aastal, alustas ta raamatu "Hommiku pool Eedenit" kirjutamist. Steinbeck pidas seda enda parimaks romaaniks. Pärast edukat koostööd režissöör Elia Kazaniga, jõudis "Hommiku pool Eedenit" ka kinolinale. Tegu oli James Deani esimese suurema filmirolliga.

Raamat "Teekond Charley'ga" on reisikiri, mis kirjeldab Steinbecki ning tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Selles teoses tunneb Steinbeck kahetsust oma kaotatud nooruse ning juurte pärast. Samuti kiidab ja samas ka kritiseerib ta Ameerikat. Steinbecki poja Tomi sõnul võttis isa reisi ette, sest teadis, et on suremas ning soovis veel viimast korda Ameerikat näha.

Steinbecki viimane romaan, "Me tusameele talv", ilmus 1961. aastal. Raamat räägib Ameerika moraalsest allakäigust peategelase Ethani silmade läbi. Teos ei pälvinud kriitikute tunnustust. Kuigi paljud said aru romaani olulisusest, oldi siiski pettunud, et teos ei sarnanenud "Vihakobaratega". Kuue viimase eluaasta jooksul ei avaldanud Steinbeck enam ühtegi romaani. Arvatakse, et põhjuseks oli viimase romaani ebaedu ning kriitikute protest pärast Steinbeckile Nobeli preemia määramist.

1964. aastal andis USA president Lyndon B.Johnson Steinbeckile riigi ühe kõrgeima autasu: Presidential Medal of Freedom.

Teosed [muuda]

Romaanid [muuda]

Reisikirjad [muuda]

  • "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas"

Jutustused [muuda]

  • "Pärl"

Teosed eesti keeles [muuda]

Osundus [muuda]

"Iga mõõdukalt arukas inimene võib raha kokku ajada, kui see just tema soov on. Enamasti aga soovib ta tegelikult naisi või häid rõivaid või imetlust ning kaldub eesmärgist kõrvale." ("Me tusameele talv")

Kirjandus [muuda]

Tunnustused [muuda]

Viited [muuda]

  1. ↑ Fensch, T. (2002). Steinbeck and Covici. New Century Books, lk.33. ISBN 978-0-930751-35-7. 
  2. ↑ NobelPrize.orgvaadatud 9.04.12
  3. ↑ Pulitzeri kirjandusauhinna võitjad
  4. ↑ Bruce Robisoni arvustus Eric Enno Tamme raamatu "Beyond the Outer Shores: The Untold Odyssey of Ed Ricketts, the Pioneering Ecologist who Inspired John Steinbeck and Joseph Campbell" kohta, American Scientist, vol. 92, no. 6 (November–Detsember 2004), lk. 1: , Mavericks on Cannery Row

Välislingid [muuda]


Nobel
Nobeli kirjandusauhinna laureaat

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=John_Steinbeck&oldid=3478000"