Albert Camus
Albert Camus [alb'eer kam'üü, prantsuse hääldus: alˈbɛʁ kaˈmy • 
kuula ] (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse kirjanik ja filosoof. Kuigi teda on tihti seostatud eksistentsialismiga, eelistas ta, et teda tuntaks pigem inimese ja mõtlejana kui mingi koolkonna või ideoloogia esindajana.
1957. aastal pälvis Albert Camus Nobeli kirjandusauhinna. Ta oli esimene Aafrikas sündinud inimene, kes sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on ühtlasi laureaatidest kõige nooremana surnud: ta hukkus autoõnnetuses vaid 3 aastat pärast auhinna saamist.
Sisukord |
Elukäik [muuda]
Albert Camus sündis Alžeerias Mondovi külas, pere teise pojana. Tema ema oli Hispaania, isa Prantsuse päritolu. Pärast isa surma Marne'i lahingus kolis ema koos poegadega Belcourt'i, Alžiiri vaesesse linnaossa. Seal käis Albert Camus põhikoolis ja gümnaasiumis ning õppis Alžiiri ülikoolis filosoofiat.
17-aastaselt haigestus Albert Camus kopsutuberkuloosi.
Aastast 1938 tegi reporterina tööd vasakpoolse ajalehe Alger Républicain juures. Kuigi tema alaks olid kunst ja kultuur ning eelkõige just retsensioonid, kirjutas ta ka artikleid, milles paljastas alžeerlaste piinamist ja rõhumist Prantsuse koloniaalvõimude poolt.
Aastal 1940 lahkus sünnimaalt ja asus elama Pariisi. Alguses töötas ta toimetuse sekretärina ajalehe Paris Soir juures, 1943. aasta lõpust oli ta toimetajaks kirjastuses Gallimard. Toimetajatöö kõrvalt tegi ajakirjanikuna kaastööd vastupanuliikumise ajalehele Combat, mille juhtimise ta peagi ka üle võttis.
Albert Camus hukkus 4. jaanuaril 1960 autoõnnetuse tagajärjel, õnnetuses hukkus ka tema kirjastaja Michel Gallimard.
Mõrvakahtlus [muuda]
2011. aastal kirjutas Itaalia ajaleht Corriere della Sera viitega tšehhi luuletaja ja tõlkija Jan Zábrana päevikule, et avarii võis korraldada Nõukogude salateenistus KGB, kuna varem Nõukogude-sõbralik Camus hakkas kritiseerima Nõukogude Liitu.
Zábrana andmeil andis käsu Nõukogude Liidu välisminister Dmitri Šepilov. Ajendiks olnud 1957. aasta märtsis Prantsuse ajakirjas Franc-tireur ilmunud artikkel, milles Camus ründas Šepilovit, pidades teda vastutavaks Ungari sündmuste eest. Moskva otsust saata sõjavägi 1956. aastal Ungari ülestõusu maha suruma nimetas Camus "Šepilovi veresaunaks".[1]
Aasta pärast vihastas Camus Nõukogude võime veel enam, toetades avalikult vene kirjanikku Boris Pasternakki, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna Nõukogude Liidus keelatud romaani "Doktor Živago" eest ning kellel seetõttu keelati auhinda vastu võtta. Corriere della Sera hinnangul olnuks Nõukogude salateenistustel piisavalt põhjust, et Camus kõrvaldada.[1]
Camus biograafia "Albert Camus: Une Vie" autor Olivier Todd kinnitas seevastu, et Nõukogude arhiivides töötades ei leidnud ta vähimatki vihjet sellise teooria toetuseks. Ehkki ta ei pea mõrva võimatuks ning KGB kasutas sageli musta töö tegemiseks tšehhe, ei ole Camus' mõrv Toddi hinnangul siiski tõenäoline.[1]
Teosed [muuda]
Näidendid [muuda]
- "Caligula" (1941, 1945; eesti keeles 1989; tõlkija Ott Ojamaa)
- "Arusaamatus" (1944; eesti keeles 1989; tõlkija Henno Rajandi)
- "Piiramisseisukord" (osalt romaani "Katk" dramatiseering, 1948)
- "Õiglased" (1950)
Romaanid [muuda]
- "Õnnelik surm" (La Mort heurese; esimene, käsikirja jäänud romaan, ilmus postuumselt 1971; eesti keeles 2005; tõlkinud ja järelsõna: Tanel Lepsoo)
- "Võõras" (L'Etranger; 1942; eesti keeles 1966, 1989, 2003; tõlkija Henno Rajandi)
- "Katk" (La Peste; 1947; eesti keeles 1963, 1989, 1996; tõlkija Henno Rajandi)
- "Langus" (La Chute; 1956; eesti keeles 1989; tõlkija Krista Soomere)
- "Esimene inimene" (Le Premier homme; jäi lõpetamata; ilmus 1994; eesti keeles 2000; tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Triinu Tamm)
Esseed [muuda]
- "Pahupool ja päripool" (1937)
- "Pulmad" (1939)
- "Sisyphose müüt" (1942; eesti keeles 1972, 1989; tõlkija Henno Rajandi)
- "Mässav inimene" (1951; eesti keeles 1996; tõlkija Leena Tomasberg)
- "Suvi" (1954)
Novellikogu [muuda]
- "Pagendus ja kuningriik" (1957); eestikeelne samanimeline aastal 2004 ilmunud kogumik sisaldab kogu Camus' lühiproosa: lisaks novellidele ka lüürilised esseed raamatutest "Pahupool ja päripool", "Pulmad" ja "Suvi" (tõlkijad Tanel Lepsoo, Henno Rajandi, Triinu Tamm ja Krista Vogelberg)
Camus' looming Eesti teatris [muuda]
- "Caligula", lavastaja ja kujundaja Linnar Priimägi, nimiosas Hannes Kaljujärv, esietendus Vanemuises 19. mail 1992
Kirjandus [muuda]
- Aleksander Aspel, "Vaikusest Albert Camus' "Võõras" ja "Katkus"" – Mana, 1968, nr 33 (1), lk 3–6 ja Aspeli raamatus "Kirjad Pariisist", Ilmamaa, Tartu 2000, lk 364–370
- Albert Trummal, "J.-P. Sartre. A. Camus" (XIX–XX sajandi väliskirjanikke, XI). TRÜ rotaprindiväljaanne, 1971, lk 68–125
- Jean-Paul Sartre, "Seletus "Võõrale". Tõlkinud Tõnu Õnnepalu – Vikerkaar 1987, nr 6, lk 40–47
- Ülo Tuulik, "Vaesena võõral maal" (essee romaani "Esimene inimene" ainetel) – Postimees 9. september 1995, lk 13
- Tõnu Õnnepalu, "Lõhestunud ühiskond, lõhestunud inimene" ("Mässava inimese" arvustus) – Kultuurileht 29. november 1996, lk 10
- "20. sajandi mõttevoolud", Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 363–376, autor Tanel Lepsoo
- Thorkild Hansen, "Camus' surm" (poolelijäänud dokumentaaljutustus). Tõlkinud Ene Mäe, järelsõna: Gitte Jæger ja Lars Peter Rømhild. Eesti Raamat, Tallinn 2009, 80 lk
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kim Willsher "Albert Camus might have been killed by the KGB for criticising the Soviet Union, claims newspaper" Guardian (The Observer), 7. august 2011 (vaadatud 8. augustil 2011)
Välislingid [muuda]
- Biograafia, bibliograafia (prantsuse keeles)
- Marek Tamm, "Albert Camus – oma ja võõras"
1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965 Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo
