Aleksandr Solženitsõn
Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (vene keeles Александр Исаевич Солженицын; 11. detsember 1918 Kislovodsk – 3. august 2008 Moskva) oli üks tuntumaid vene kirjanikke ja dissidente.
Tema kuulsaim teos on "Gulagi arhipelaag", mis ilmus samizdat'ina ja valmis suures osas Eestis.[1] Tuntud on ka jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (1962), eesti keeles 1963).
1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia.
Sisukord |
Elukäik [muuda]
Solženitsõn sündis kasakaperre kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele.[2] Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu.[2] Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939. aastal mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, filosoofia ja kirjanduse instituudi filoloogia teaduskonnas.
Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942 suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja tõusis suurtükiväes kapteni auastmesse. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti 1945. aastal nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950. aasta paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda. 1952. aastal lahutas ta 1940. aastal sõlmitud abielu Natalja Rešetovskajaga. 1957 aastal abiellus Solženitsõn Rešetovskajaga uuesti, kuid abielu lahutati teistkordselt 1972. aastal. 1973. aastal abiellus Solženitsõn Natalja Svetlovaga. Teise naisega oli Solženitsõnil kolm poega: Jermolai (1970), Ignat (1972) ja Stepan (1973).
Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.
Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956. aastal asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.
Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Et see teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustas see sündmus suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964. aastal muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.[3]
1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.
1960. aastatel viibis Solženitsõn korduvalt Eestis. Siin valmis trükiks "Gulagi arhipelaagi" käsikiri. Selle esimene osa ilmus 1973. aastal Prantsusmaal. "Gulagi arhipelaagi" Prantsusmaal ja USA-s ilmumise järel Solženitsõn vangistati ja saadeti 14. veebruaril 1974 N. Liidust välja.
Solženitsõn ja NSV Liidu RJK [muuda]
Oma kriitiliste kirjutiste tõttu nõukogude võimu suhtes avati NSV Liidu RJK Viienda valitsuse poolt Aleksandr Solženitsõni tegevuse kontrolliks operatiivläbitöötlustoimik (№14271, tingnimetusega "Ämblik" («Паук») ja jälgimistoimik (дело формуляра ПФ, архивный № 11375), mille käigus viidi tema suhtes varjatud ja tehnilist jälgimist ning 1971. aastal pandi toime katse mürgitada teda riitsinuseseemnetest (Ricinus communis) saadava ritsiiniga[4] (1978. aastal Londonis mõrvati vihmavarjuga, mille otsas oli mürgikapsel ritsiiniga, Bulgaaria dissident Georgi Markov).
Eksiilis Läänes [muuda]
1973. aastal võeti Solženitsõnilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus ja 1974. aastal saadeti ta riigist välja. Pärast seda elas ta alguses Zürichis, seejärel USAs, Vermonti osariigis. Solženitsõn oli väga kriitiline ka kapitalistliku maailma suhtes.[5]
1990. aastal ta rehabiliteeriti ja 1994. aastal naasis Venemaale.
Tagasi Venemaal [muuda]
2007. aastal sai Solženitsõn Putinilt elutööpreemia silmapaistvate saavutuste eest humanitaarvallas[6], mille Putin ka isiklikult kirjanikule koju kätte viis.[7] 1998. aastal keeldus ta sarnasest autasust, mille president Jeltsin oli talle määranud, öeldes, et ei soovi midagi inimeselt, kes on riigi viinud kaosesse.[7]
Teosed eesti keeles [muuda]
Raamatud [muuda]
- "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (jutustus). Tõlkinud Lennart Meri ja Enn Sarv, eessõna: Aleksandr Tvardovski. LR 1963, nr. 11/12
- "Asja huvides" (jutustused "Juhtum Kretšetovka jaamas" ja "Asja huvides"). Tõlkinud Olev Jõgi. LR 1964, nr. 38/39
- "August 1914" ("Август Четырнадцатого"), pole ilmunud eesti keeles
- "Elagem ilma valeta!" (artikkel miniraamatuna). Eesti Rahvusfond, Stockholm 1979, 4 lk; võrguversioon ajakirjas Kultuur ja Elu, 2006 nr 2, lk 44–45
- "Lenin Zürichis" ("Ленин в Цюрихе"), 1975, pole ilmunud eesti keeles
- "Puskles vasikas tammega" ("Бодался телёнок с дубом", 1975, pole ilmunud eesti keeles
- "Punane ratas" ("Красное колесо"), 1983, pole ilmunud eesti keeles
- "Gulagi arhipelaag" (alapealkiri: Kirjandusliku uurimuse katse), I-III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann)
- "Vähktõvekorpus" (romaan). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000
- "Esimeses ringis" (romaan, kahes köites). Vene keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2001
- "Rusudes Venemaa" (poliitiline traktaat). Tõlkinud ja järelsõna: Lembitu Aasalo. Olion, Tallinn 2001
Artiklid, kõned [muuda]
- "Kiri Nõukogude Liidu juhtidele" (poliitiline traktaat aastast 1973). Tõlge ja saatesõna: Aivar Kull, toimetanud Tiiu Sang – Vikerkaar 1989, nr 10, lk 77–87 ja nr 11, lk 79–84
- "Film Rubljovist" (Andrei Tarkovski filmi arvustus). Tõlkinud Arvo Pesti – TMK 1990, nr 12, lk 44–50
- "Eestlased" (mälestusi). Tõlkinud Maiga Varik, kommenteerinud Heli Susi – Sirp 21. veebruar – 13. märts 1992
- "Lillekimp siseministrilt" (mälestusi; kirjaniku väljasaatmisest NSV Liidust). Tõlkinud ja vahetekstidega varustanud Heli Susi – Kultuur ja Elu 1990, nr 4, lk 30–33 ja nr 5, lk 20–23
- "Templetoni loeng". Tõlge: Aivar Kull – Eesti Kirik 8., 15. ja 22. oktoober 1992; võrguversioon
- "Nobeli-loeng". Tõlge ja saatesõna: Aivar Kull – Noorus 1993, nr. 1 ja 3
Teisi teoseid [muuda]
- "200 aastat koos" – ДВЕСТИ ЛЕТ ВМЕСТЕ – (Vaade ajaloole). Venekeelse netiväljaandega saab tutvuda siin.
Viited [muuda]
- ↑ «Gulagi arhipelaag» sündis tänu eestlaste vaikimisele @ Juhani Püttsepp, 12. oktoober 1999, Postimees
- ↑ 2,0 2,1 Mees, kes pistis läbi raudse värava pilu esimese peotäie tõtt – SL Õhtuleht, 5. august 2008
- ↑ Toivo Kuldma, Nobeli auhind 1901–2004. Olion, 2005
- ↑ Смертельная жара «Совершенно секретно» № 02 – 2007
- ↑ Pagulane pöördus tagasi. David Remnicki (The New Yorker) ja Disa Håstadi (Dagens Nyheter) materjalide põhjal Nils B. Sachris, Postimees, 30. mai – 2. juuni 1994.
- ↑ Solženitsõn saab Putinilt preemia – SL Õhtuleht, 8. juuni 2007
- ↑ 7,0 7,1 Uuele Venemaale mittevajaliku Suure Eraku surm – Oma Saar, 9. august 2008.
Välislingid [muuda]
- Solženitsõni teoseid tutvustav venekeelne veeb
- Solženitsõni teoseid tutvustav venekeelne veeb
- Людмила Сараскина, "Александр Солженицын", Москва, Молодая Гвардия 2008, 936 lk (senistest kõige põhjalikum Solženitsõni biograafia vene keeles); intervjuu biograafia autoriga; video: Людмила Сараскина. Мой Солженицын
Pildid [muuda]
- Pilte venekeelsel saidil solzhenitsyn.ru
- Kopli-Märdi talu Vasulas, kus Solženitsõn elas talvel 1965/1966
- Arnold Susi, Marta Port, Solženitsõn suvel 1967
Ajakirjandus [muuda]
- "Solzhenitsõn paljastab N. Liidu terrorisüsteemi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 1, 4. jaanuar 1974, lk 1.
- "Solzhenitsõn toob eeskujuks eestlasi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 2, 8. jaanuar 1974, lk 1, 5.
- "Maailma südametunnistuse hääl". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 2, 8. jaanuar 1974, lk 2.
- "Raskekahur N. Liidu vastu". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 3, 11. jaanuar 1974, lk 2.
- "N. Liidus 1–2 miljonit sunnitöölist". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 4, 15. jaanuar 1974, lk 1.
- "Kui punane kodumaa reetis oma sõdurid". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 4, 15. jaanuar 1974, lk 2.
- "Solzhenitsõn tembeldati "reeturiks"". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 5, 18. jaanuar 1974, lk 1.
- Karikatuur. Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 6, 22. jaanuar 1974, lk 2.
- "Ta esindas Euroopat meie kongis...". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 8, 29. jaanuar 1974, lk 3.
- "Mees, kes tegi Solzhenitsõnist demokraadi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 11, 8. veebruar 1974, lk 3.
- "Solzhenitsõn küüditati Lääne-Saksamaale". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr. 13, 15. veebruar 1974, lk 1.
- "Solzhenitsõn otsib uut kodumaad". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr.14, 19. veebruar 1974, lk 8.
- "Imed meie elus pole veel lõppenud...". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr.15, 22. veebruar 1974, lk 1.
- "Solzhenitsõni teene eestlastele". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr.17, 1. märts 1974, lk 1.
- Aleksandr Solženitsõn, "Elagem ilma valeta!"
- Solzenitsõn hoiatab kultuurikriisi eest – Postimees, 30. september 1997
- Rein Veidemann. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!», Postimees, 5. august 2008
- Alo Lõhmus. «Solženitsõn oli Eestisse armunud!», Postimees, 5. august 2008
- Boriss Tuch. Vastuoluline suurkuju, Postimees, 5. august 2008
- Lahkus 20. sajandi suuremaid missioonitundega kroonikuid – Eesti Päevaleht, 5. august 2008
- Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma – Eesti Päevaleht, 29. august 2008
- Heli Susi: Aleksandr Solženitsõn ja Eesti, Eesti Ekspress, 6. november 2008, lk A30–33, online-versioon 9. 11. 2008
- Aivar Kull, "Müüripurustaja Solženitsõn" – Sirp 30. november 2012, lk 21
1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965 Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo
