Vicente Aleixandre

Allikas: Vikipeedia
Vicente Aleixandre 1977. aastal

Vicente Pío Marcelino Cirilo Aleixandre y Merlo (26. aprill 1898 Sevilla - 14. detsember 1984 Madrid) oli hispaania luuletaja. 1977. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vicente Aleixandre isa oli raudteeinsener. Vicente lapsepõlv möödus Málagas. Alates 1909. aastast elas ta Madridis, kus ta ka õppis õigusteadust ja majandusteadust. Ta tahtis hakata kaupmeheks, kuid pidi sellest tervislikel põhjustel loobuma. Alates 1925. aastast pühendus ta täielikult kirjandusele.

Aastal 1922 tutvus ta Madridis Ateneos Rafael Albertiga, kes on Aleixandre kõrval üks tähtsamaid 1927. aasta põlvkonna esindajaid.

Noil aastail oli tal kirglik suhe näitlejatar Carmen de Granadaga. Ta reisis läbi Portugali, Inglismaa, Šveitsi ja Prantsusmaa. Ta hakkas salamisi luuletama. Tema esimene luuletus oli "Ámbito".

Aastal 1934 sai ta teose "La destrucción o el amor" Hispaania rahvusliku kirjandusauhinna.

Et tema töödel oli fašismivastane iseloom, oli ta aastatel 19361944 avaldamiskeelu all. Tema teosed ilmusid põranda all.

Aastal 1950 sai ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vicente Aleixandre teosed saab jaotada kolmeks perioodiks.

Varajases loomingus oli ta sürrealismi mõju all. Tema teostele oli omane individualism, pessimism ja hermeetiline keel. See periood kulmineerus raamatuga "Sombra del paraíso" ("Paradiisi vari").

Hiljem muutus tema keel arusaadavamaks. Tolle perioodi peateosed on "Südame ajalugu" (Historia del corazón) ja "En un vasto dominio".

Hilisloomingus on üha enam juttu lähenevat surmast, millest ta kõneleb rahulikul ja traagilisel toonil. Selle perioodi luulekogud on "Poemas de la consumación", "Sonido de la guerra" ja "Diálogos del conocimiento".

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üksikuid luuletusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Valguseta"; "Armastuse ihu"; "Tõelus". Tõlkinud Ain Kaalep – Looming 1978, nr 1, lk 93–96
  • "Hävitus või armastus". Tõlkinud ja järelmärkus: Ott Ojamaa – samas, lk 97–98
  • "Inimest pole olemas". Tõlkinud Andres Ehin – Looming 2009, nr 5, lk 665–666