Indrek Hirv
Indrek Hirv (sündis 15. detsembril 1956 Kohilas) on eesti luuletaja ja kunstnik.
Ta on õppinud Tartu 10. algkoolis ja 1. keskkoolis; lõpetas 1981 ERKI keraamika erialal.
Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige; elanud vabakutselisena Tartus, Tallinnas ja ka välismaal (Hollandis 1989-1991 ja Saksamaal 2005-2006).
1989 - 1991 töötas Indrek Hirv Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondendina.
2006. aasta loomingu eest pälvis Hirv ühe kahest kultuurilehe Sirp ja Eesti Raudtee kirjandusauhinnast oma luulekoguga "Surmapõletaja" (teise auhinna pälvis Peeter Sauter). Tunnustuse saavadteosed, mis särtsuvad eluvaimust. [1].
2007. aastal debüteeris Hirv näitekirjanikuna. Tema mononäidend "Pauluse kiriku kellad" põhineb Heino Elleri elul. Esietendus toimus samal aastal Eesti muusika päevadel, lavastas Margus Kasterpalu ja heliloojat kehastas Rain Simmul. [2]
Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ning üks selle asutajaid[3].
Sisukord |
Teosed [muuda]
Luulekogud [muuda]
- 1987 "Uneraev"
- 1988 "Salapainos. Pimetrükk" (eesti ja soome keeles)
- 1990 "Põueoda"
- 1992 "Kuu vari" (valikkogu)
- 1992 "Võhumõõk" (selle ja eelmise eest Eesti riiklik kirjanduspreemia 1993 - EKBL ja EE)
- 1993 "Tähekerjus"
- 1993 "Taskuraamat (taskutähekerjus)" (eelmise lühiversioon)
- 1996 "Põuasinine"
- 1997 "Kiviingel"
- 1998 "Fuugamust"
- 1998 "Pärlhall" (valikkogu)
- 2000 "Ööpäev" (valikkogu, ka tõlkeid ja esseistikat)
- 2001 "Liblikate õhkkerge veri"
- 2003 "Ülemlaul"
- 2006 "Surmapõletaja" (valikkogu, koostanud Doris Kareva)
- 2009 "Veesilm"
- 2009 "Enkelinsilta" (valikkogu soome keeles)
- 2009 "Ülalt valla" (valikkogu, järelsõna: Rebekka Lotman)
- 2011 "Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet" (Ott Ojamaa järelsõna)
- 2012 "Tiivavalu"
Esseistika, proosa ja draama [muuda]
- 1996 "Rännuraamat"
- 2002 "Hea poisi jutud" (4 lastejuttu)
- 2004 "Klaaskübara all" (artiklivalimik)
- 2007 "Pauluse kiriku kellad" (mononäidend helilooja Heino Ellerist)
- 2009 "Sinimustvalge needus" (filmistsenaarium)
- 2011 "Viimane tango 1944 - Pallase lõpp" (kontsert-etendus)
Tunnustused [muuda]
- 1993 Eesti kirjanduse aastapreemia
- 2010 Gustav Suitsu stipendium
- 2011 Valgetähe teenetemärgi IV klass
1984 preemia (pea?) Balti noorte tabrbekunstitriennaalilt Riias (vt Kunsti- ja arhitektuurileksikon)
Isiklikku [muuda]
Indrek Hirve isa oli maalikunstnik Louis Pavel (1915–1977) ja ema graafik Helgi Hirv (1925–1977). [4]
Tal on kolm tütart ja poeg: Tui Hirv (1984), Käbi Hirv (1988), Ingel Hirv (1993) ja Pärtel Hirv (1999). [5]
Kirjandus [muuda]
- Indrek Hirve intervjuu tundmatuks jääda soovivale vanemale daamile – Vikerkaar 1996, nr. 5/6, lk. 156–161
- Vaapo Vaher, "Mu kurbused on ikka alasti. Improvisatsioone Indrek Hirve teemal" – Looming 1997, nr. 11, lk. 1539–47 (sama – valikkogu "Ööpäev" saatesõna)
Viited [muuda]
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 350
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 357
- ↑ Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasi – Sirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)
- ↑ Eesti arhitektuuri ja kunsti biograafiline leksikon.
- ↑ "Kes on kes?" Eesti 2000
Välislingid [muuda]
- Doris Kareva. "Päevavaras ööjanus ehk Surmapõletaja, Tartu Postimees, 14. detsember 2006
- Tiiu Laks. Indrek Hirv: kirjutan stseene oma elust maha, Eesti Päevaleht, 6. august 2008
- Arne Merilai. Kas võtab vee silma, Sirp, 1. aprill 2010
- Jaan Paavle. Teraskiivrites ilusate peadega otse taevasse, Eesti Päevaleht, 6. mai 1996
- Elli Soolo. Poeesiaarmastus ja ükssarvikhirve tiivavalu [1], Sirp, 7. detsember 2012
- Kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv (ETV, 1987)
- Meeste jutud: Indrek Hirv ja Mihkel Mutt (ETV, 1991)
- Väike luulesaade: Indrek Hirv (ETV, 1991)
- Idée fixe: Indrek Hirv (ETV, 1993)
- Hirv õhtuvalguses (ETV, 1995)
- Luuleruum: Indrek Hirv (Vikerraadio, 1995)
- Viisi ingel saab endale. Indrek Hirve laulud (ETV, 1998)
- Luuleruum: Indrek Hirv (Vikerraadio, 2006)
- Luuleruum: Indrek Hirv (Vikeraadio, 2007)
- Tähelaev: Indrek Hirv (ETV, 2011)
- Raadio Ööülikooli unenägu: Indrek Hirv ja Küberstuudio (Ööülikool, 2012)
