Pablo Neruda

Pablo Neruda

Pablo Neruda (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli Tšiili luuletaja Ricardo Eliecer Neftali Reyes Basoalto kirjanikunimi; alates 28. detsembril 1946 sai sellest tema pärisnimi. Ta oli üks 20. sajandi hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid luuletajaid.

Pablo Neruda Saksa Demokraatliku Vabariigi margil

Algus

Neruda sündis José del Carmen Reyes Moralese, raudteetöölise ja Rosa Neftali Basoalto Opazo, kooliõpetaja, esimese lapsena Parrali linnas. Ta ema suri kaks kuud pärast sünnitust.

1906. aastal kolis poiss koos isaga Temuco linna, kus tema isa abiellus Trinidad Candia Marverdega, keda poeet mainib Mamadre nime all tekstides „Confieso que he vivido“ ja „Memorial de Isla Negra“. Ta läbis Temucos poistekooli Liceo de Hombres, kus ta avaldas oma esimesed luuletused piirkonnalehes "La Mañana". 1919. aastal saavutas ta Juegos Flores de Maulel 3. koha oma luuletusega "Nocturno ideal". 1920. aastal alustas ta kaastööd kirjandusajakirjale "Selva Austral" Pablo Neruda varjunime all; perekonnanime sai ta tšehhi poeedilt Jan Nerudalt.

Õpingud ja algav kuulsus

1921. aastal kolis ta Santiagosse ja õppis Tšiili Ülikoolis prantsuse keeles pedagoogikat. Ülikoolis sai ta kevadpidustustel esimese koha oma luuletusega „La cancion de fiesta“, mis avaldati pärast ajakirjas "Juventud". 1923. aastal avaldas ta „Crespusculario“, mida tunnustasid sellised kirjanikud nagu Alone, Raul Silva Castro ja Pedro Prado. Järgmisel aastal ilmutas ta ajakirjas "Editorial Nascimento" oma kogumiku „Veinte poemas de amor y una canción desesperada“, kus oli veel tunda modernismi. Pärast tema manifesti oli tema eesmärk n.-ö. renoveerida luulet ja tuua sinna sisse avangardismi, mis väljendub kolmes lühikeses 1926. aastal välja antud raamatus: "El habitante y su esperanza", "Anillos" (koos Tómas Lagosega) ja "Tentiva del hombre infinito".

Neruda kui diplomaat

1927. aastal algas tema tema pikk diplomaatiline karjäär, kui ta nimetati konsuliks Yangoni linnas. Pärast oli ta konsul Sri Lankal, Jaaval, Singapuris, Buenos Aireses, Barcelonas ja Madridis. Ta sai tuttavaks Buenos Aireses Federico García Lorca ja Barcelonas Rafael Albertiga. 1935. aastal andis Manuel Altolaguirre Nerudale üle ajakirja „Caballo verde para la poesia“ juhtimise, mis oli n.-ö. kaaslane luuletajatele, kes kuulusid nimetuse generacion del 27 alla. Samal aastal tuli välja tema kogumik „Residencia en la tierra“.

Poliitiline elu

Samal aastal algas Hispaania kodusõda. Sõjast ja García Lorca hukkamisest tingituna sidus Neruda end vabariikliku liikumisega, esmalt Hispaanias ja pärast diplomaadina ümberpaigutamist Prantsusmaal, kus alustas teose „España en el corazón“ kirjutamist. Sellel aastal pöördus ta kodumaale tagasi ja tema selleaegne luule iseloomustab aktuaalseid poliitilisi ning sotsiaalseid probleeme.

1939. aastal määrati Neruda erikonsuliks Pariisi, et jälgida hispaanlaste sisserännet Prantsusmaale, ja natuke aega hiljem sai temast Mehhiko suursaadik, kus ta kirjutas ümber oma teksti „Canto General de Chile“, mis on kujunenud eepiliseks poeemiks kogu Lõuna-Ameerika, tema loomuse, inimeste ja ajaloo kohta. See teos pealkirjaga „Canto General“ avaldati Mehhikos 1950 ja salaja ka Tšiilis. See koosneb 250 poeemist 15 kirjandustsüklis ja moodustab Neruda enese hinnangu kohaselt tema kunstilise toodangu keskosa. Natuke aega pärast avaldamist tõlgiti „Canto General“ 10 keelde. Peaaegu kõik luuletused, mida see sisaldab, on loodud eriti rasketel asjaoludel eksiilis.

Olles 1943 Tšiilisse tagasi pöördunud, sai Neruda 1945 riikliku kirjanduspreemia. Sama aasta 4. märtsil valiti ta vabariigi senaatoriks (Senador de la Republica) ja ta ühines Tšiili Kommunistliku Parteiga. 1946. aasta presidendivalimistel võidutses koalitsioon Alianza Democratica, mis koosnes radikaalidest, kommunistidest ja demokraatidest, keda juhtis Gabriel Gonzales Videla. Kommunismimeelsete tööliste streik ja selle vägivaldne mahasurumine viisid aga Neruda ägedalt senatis selle vastu protesteerima. Gonsalez Videla varjatud jälitustegevus oma vanade liitlaste, kommunistide vastu lõppes kommunistliku partei keelustamisega 3. septembril 1948 ning sundis Neruda kõigepealt kodumaal põranda alla varjuma ja hiljem eksiili minema. 1949. aastal ta ületas Andid, läks hobusel risti üle Argentiina ja suundus Euroopasse. Kirjanik pöördus Tšiilisse tagasi alles 1952. Suur osa sellest, mida ta välismaal viibides kirjutas, kandis tema poliitilise tegevuse iseloomulikku joont.

Kirjanduslikud preemiad

1952. aastal avaldas ta kogumiku "Los versos del capitan" ja 1954. aastal "Las uvas y el viento", kus leidus sütitav avaldus Stalinile. 1953. aastal sai ta Stalini rahupreemia. 1958. aastal tuli välja "Estravagario" koos uue stiilivahetusega poeesias. 1965. aastal sai ta Oxfordi ülikoolilt audoktori tiitli. Oktoobris 1971 sai Neruda Nobeli kirjanduspreemia.

Elu lõpuaastad

1969. aastal valis Tšiili KP ta presidendikandidaadiks, aga ta loobus sellest kohast Salvador Allende kasuks, kes ka valimisliidu Unidad Popular kandidaadina võidutses 1970. aasta valimistel. Unidad Populari valitsus määras ta suursaadikuks Prantsusmaale, kust ta pöördus oma kodumaale tagasi 1972. aastal.

Neruda suri Santiagos Santa Maria kliinikus 23. septembril 1973 eesnäärmevähki. Mõned päevad varem, 11. septembril oli Augusto Pinochet teostanud sõjaväelise riigipöörde. Neruda kodu Santiagos oli rüüstatud ning tema raamatud põletatud. Kirjaniku matustel valvasid korda kuulipildujatega relvastatud sõjaväelased. Praegu puhkavad tema säilmed koos kolmanda abikaasa Matildega tema Isla de Negra kodus, kus on nüüd mehe majamuuseum.

Postuumselt avaldati 1974. aastal tema mälestused pealkirja "Confieso que he vivido" all.

Abielud

Neruda oli kolm korda abielus. 1930. aastal abiellus ta Maria Antonieta Hagenaariga, kellest lahutas 6 aastat hiljem. Nende 1934. aastal sündinud tütar Malva Marina suri 8-aastaselt, kui oli emaga Saksamaale põgenenud. Pärast lahutust elas mees koos Delia de Carilliga, kellega abiellus 1943 ja kellest lahutas 1955. 1966. aastal abiellus ta Matilde Urrutiaga, kes on tema kõrvale maetud.

Teosed eesti keeles

• "Kivid ja linnud", Tallinn : Eesti Raamat, 1968 (hispaania keelest tõlkinud ja järelsõna: Johannes Semper)
• "Poeedi kohus. Vaikigem = Deber del poeta. A callarse". Tõlkinud Johannes Semper; Tallinn, Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, 1977
• "Tunnistan, et olen elanud: mälestused"; tõlkinud Tatjana Hallap; värsid tõlkinud Kai-Mai Olbri; Tallinn, Eesti Raamat, 1983
• "Kapteni laulud"; tõlkinud Carolina Pihelgas; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Nobeli kirjandusauhinna laureaat

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo