Johannes Vilhelm Jensen
Johannes Vilhelm Jensen, tuntud kui Johannes V. Jensen (20. jaanuar 1873 – 25. november 1950), oli taani kirjanik, kes 1944. aastal sai Nobeli kirjanduspreemia romaani "Pikk teekond" eest.
Johannes V. Jensen on kirjutanud luuletusi, romaane, novelle, artikleid ja esseesid. Tema kuulsaimad teosed on novellikogu Himmerlandshistorier ning romaanid „Kuninga langus“ ja „Pikk teekond“. [1]
Sisukord |
Elukäik [muuda]
Johannes V. Jensen kasvas üles Himmerlandi-nimelises külas Põhja-Jüütimaal. Jenseni isa oli loomaarst ning poegki läks Kopenhaagenisse arstiks õppima. Ülikooli kõrvalt töötas ta ajakirjanikuna, et oma õpinguid finantseerida. Pärast kolme aastat arstitudengina otsustas ta karjääri vahetada ja täielikult kirjandusele pühenduda. Selleks hetkeks oli ta välja andnud juba kaksteist romaani.
Isa poolt oli Johannes V. Jensen pärit talupoegade suguvõsast Lääne-Himmerlandist, ema oli Falsterist. Peres oli 11 last, kellest Johannes V. Jensen oli vanuselt teine. Paljud lapsed kirjutasid, maalisid või tegelesid fotograafiaga. Õdedest-vendadest tuntuim on õde Thit Jensen, kes oli samuti kirjanik.
Jensen oli aastal 1900 lühikest aega abielus kirjaniku Edith Nebelongiga (hiljem Edith Rode). 1904. aastal abiellus ta Else Marie Ulrikuga, neil oli kolm poega.
Johannes V. Jensen suri 1950. aastal 77-aastasena. [2]
Looming [muuda]
Johannes V. Jenseni kirjanduslik karjäär algas sajandivahetuse ajal, mil aastetel 1898-1910 ilmus järgemööda "Himmerlandshistorier" ("Himmerlandi lood"). Kõik jutustused ja novellid selles sarjas on seotud kirjaniku kodukoha Himmerlandiga. [3]
Jenseni tegelik debüüt oli aga romaan Danskere ("Taanlased"), mis ilmus 1896. aastal. Romaani peategelane on noor Jüütimaalt pärit mees, kes kolib pealinna, et õppida meditsiini. Sellele teosele järgneb 1898. aastal uus romaan "Einar Elkær". Pärast sajandivahetust otsustas kirjanik aga, aga need teosed ei oma tähtsust, ja kustutas need oma loomingust. [4]
Pärast seda pühendus Johannes V. Jensen legendidele ja müütidele, andes aastatel 1907–1945 välja üheksaköitelise teose Myter ("Müüdid"). Ka kirjutas ta tol perioodil luuletusi, näidendeid ja esseesid, viimaseid peamiselt antropoloogia ja evolutsiooni filosoofia teemal. [5]
Palju aastaid oli Jensen ka ajakirjanik. Ta kirjutas päevalehtedele artikleid, olemata seejuures ühegi väljaande palgaline töötaja. Ka ei kuulunud ta kunagi ühessegi parteisse.
Johannes V. Jensen reisis palju – Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, aga ka Ameerikas, Malaisias, Singapuris, Hiinas ja Jaapanis. Ühtlasi veetis ta pikki perioode Norras. Reisid avardasid kirjaniku maailmapilti ja andsid talle inspiratsiooni loominguks. [6]
"Kuninga langus" (Kongens fald, 1900-1901) on teos, millega Johannes V. Jensen kirjutas end taani kirjanduse ajalukku. See on ajalooline romaan, mis räägib Taani ajaloost 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandi keskpaigani, mil kuningaks sai Christian II, kelle valitsusajal leidis aset kuulus Stockholmi veresaun ja Kalmari uniooni lagunemine. Ühtlasi on teos ka psühholoogiline romaan, saatuseromaan, arenguromaan – erinevatest žanritest kokku põimitud lugu, mis räägib ülikoolist väljavisatud sepa poja Mikkel Thøgerseni ja Taani kuninga Christian II eluvõitlusest – kõhklustest ja igatsustest, võimujanust ja ihast, mis vallandavad hävingu, nõnda et kummagi unistused on seeläbi määratud hukkumisele . Raamat koosneb kolmest eraldi välja antud osast: "Kevade surm" (1900), "Suur suvi" (1900) ja "Talv" (1901). 1999. aastal pälvis teos Taani lugejatelt 20. sajandi parima romaani tiitli. [7] 2001. aastal ilmus "Kuninga languse" eestikeelne tõlge sarjas "Põhjamaade romaan".
Den lange rejse ("Pikk teekond") on teos, mille eest Johannes V. Jensen sai 1944. aastal Nobeli kirjanduspreemia. See koosneb kuuest iseseisvast raamatust: Det tabte Land ("Kaotatud maa", 1919), Bræen ("Liustik", 1908), Norne-Gæst ("Norni-Külaline", 1919), Cimbrernes Tog ("Kimbrite teekond", 1922), Skibet ("Laev", 1912) ja Christofer Columbus (1921). [8] Romaani teema on inimkonna areng eelajaloolisest ajast kuni Ameerika avastamiseni. Teose kirjutamisel kasutas Jensen eeskujuna darvinismi – ideed sellest, et ellu jäävad vaid need, kes kohastuvad kõige paremini. [9]
Teoseid [muuda]
Luule [muuda]
- Digte 1906 (1906)
- Aarets Højtider (1925)
- Verdens Lys (1926)
- Den jyske Blæst (1931)
- Paaskebadet (1937)
Romaanid [muuda]
- Danskere (1896)
- Einar Elkær (1898)
- Kongens Fald (1901)
- Madame D’Ora (1904)
- Hjulet (1905)
- Dr. Renaults Fristelser (1935)
- Gudrun (1936)
- Den lange Rejse:
-
- Bræen (1908)
- Skibet (1912)
- Norne-Gæst (1919)
- Det tabte Land (1919)
- Christofer Columbus (1921)
- Cimbrernes Tog (1923)
Novellid [muuda]
- Intermezzo (1899)
- Eksotiske Noveller (1915):
- Singaporenoveller (1907)
- Lille Ahasverus (1909)
- Olivia Marianne (1915)
Jutustused [muuda]
- Himmerlandsfolk (1898)
- Nye Himmerlandshistorier (1904)
- Himmerlandshistorier. Tredje Samling (1910)
