Johannes Vilhelm Jensen

Allikas: Vikipeedia
Johannes V. Jensen

Johannes Vilhelm Jensen (ka Johannes V. Jensen, 20. jaanuar 187325. november 1950) oli taani kirjanik, kes 1944. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna romaani "Pikk teekond" eest.

Johannes V. Jensen on kirjutanud luuletusi, romaane, novelle, artikleid ja esseesid. Tema kuulsaimad teosed on novellikogu "Himmerlandshistorier" ning romaanid "Kuninga langus" ja "Pikk teekond".[1]

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes V. Jensen kasvas üles Farsøs Himmerlandis Põhja-Jüütimaal. Jenseni isa oli loomaarst ning poegki läks Kopenhaageni ülikooli arstiks õppima. Ülikooli kõrvalt töötas ta ajakirjanikuna, et oma õpinguid finantseerida. Pärast kolme aastat arstitudengina otsustas ta karjääri vahetada ja täielikult kirjandusele pühenduda. Selleks hetkeks oli ta välja andnud juba kaksteist romaani.

Isa poolt oli Johannes V. Jensen pärit talupoegade suguvõsast Lääne-Himmerlandist, ema oli Falsterist. Peres oli 11 last, kellest Johannes V. Jensen oli vanuselt teine. Paljud lapsed kirjutasid, maalisid või tegelesid fotograafiaga. Õdedest-vendadest tuntuim on õde Thit Jensen, kes oli samuti kirjanik.

Jensen oli aastal 1900 lühikest aega abielus kirjanik Edith Nebelongiga (hiljem Edith Rode). 1904. aastal abiellus ta Else Marie Ulrikuga, neil oli kolm poega.

Johannes V. Jensen suri 1950. aastal 77-aastasena.[1]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes V. Jenseni kirjanduslik karjäär algas sajandivahetuse ajal, mil aastetel 1898–1910 ilmus järgemööda "Himmerlandshistorier" ("Himmerlandi lood"). Kõik jutustused ja novellid selles sarjas on seotud kirjaniku kodukoha Himmerlandiga.[2]

Jenseni tegelik debüüt oli aga romaan "Danskere" ("Taanlased"), mis ilmus 1896. aastal. Romaani peategelane on noor Jüütimaalt pärit mees, kes kolib pealinna, et õppida meditsiini. Sellele teosele järgneb 1898. aastal uus romaan "Einar Elkær". Pärast sajandivahetust otsustas kirjanik aga, et need teosed ei oma tähtsust, ja kustutas need oma loomingust.[3]

Pärast seda pühendus Johannes V. Jensen legendidele ja müütidele, andes aastatel 1907–1945 välja üheksaköitelise teose "Myter" ("Müüdid"). Ka kirjutas ta tol perioodil luuletusi, näidendeid ja esseesid, viimaseid peamiselt antropoloogia ja evolutsiooni filosoofia teemal.[2]

Palju aastaid oli Jensen ka ajakirjanik. Ta kirjutas päevalehtedele artikleid, olemata seejuures ühegi väljaande palgaline töötaja. Ka ei kuulunud ta kunagi ühessegi parteisse.

Johannes V. Jensen reisis palju, muu hulgas Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, aga ka Ameerikas, Malaisias, Singapuris, Hiinas ja Jaapanis. Ühtlasi veetis ta pikki perioode Norras. Reisid avardasid kirjaniku maailmapilti ja andsid talle inspiratsiooni loominguks.[3]

"Kuninga langus" (1900–1901) on teos, millega Johannes V. Jensen kirjutas end taani kirjanduse ajalukku. See on ajalooline romaan, mis räägib Taani ajaloost 15. sajandi lõpust kuni 16. sajandi keskpaigani, mil kuningaks sai Christian II, kelle valitsusajal leidis aset kuulus Stockholmi veresaun ja Kalmari uniooni lagunemine. Ühtlasi on teos ka psühholoogiline romaan, saatuseromaan ja arenguromaan, erinevatest žanritest kokku põimitud lugu. See räägib ülikoolist välja visatud sepa poja Mikkel Thøgerseni ja Taani kuninga Christian II eluvõitlusest, nende kõhklustest ja igatsustest, võimujanust ja ihast, mis vallandavad hävingu, nõnda et kummagi unistused on seeläbi määratud hukkumisele. Raamat koosneb kolmest eraldi välja antud osast: "Kevade surm" (1900), "Suur suvi" (1900) ja "Talv" (1901). 1999. aastal pälvis teos Taani lugejatelt 20. sajandi parima romaani tiitli.[4] 2001. aastal ilmus "Kuninga languse" eestikeelne tõlge sarjas "Põhjamaade romaan".

"Pikk teekond" on teos, mille eest Johannes V. Jensen sai 1944. aastal Nobeli kirjandusauhinna. See koosneb kuuest iseseisvast raamatust: "Kaotatud maa" (1919), "Liustik" (1908), "Norni-Külaline" (1919), "Kimbrite teekond" (1922), "Laev" (1912) ja "Christofer Columbus" (1921).[5] Romaani teema on inimkonna areng eelajaloolisest ajast kuni Ameerika avastamiseni. Teose kirjutamisel kasutas Jensen eeskujuna darvinismi, ideed sellest, et ellu jäävad vaid need, kes kohastuvad kõige paremini.[6]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luule[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Digte 1906 (1906)
  • Aarets Højtider (1925)
  • Verdens Lys (1926)
  • Den jyske Blæst (1931)
  • Paaskebadet (1937)

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Danskere (1896)
  • Einar Elkær (1898)
  • Kongens Fald ("Kuninga langus", 1901)
  • Madame D’Ora (1904)
  • Hjulet ("Ratas", 1905)
  • Dr. Renaults Fristelser (1935)
  • Gudrun (1936)
  • Den lange Rejse ("Pikk teekond"):
Bræen ("Liustik", 1908)
Skibet ("Laev", 1912)
Norne-Gæst ("Norni-Külaline", 1919)
Det tabte Land ("Kaotatud maa", 1919)
Christofer Columbus (1921)
Cimbrernes Tog ("Kimbrite teekond", 1923)

Novellid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Intermezzo (1899)
  • Eksotiske Noveller (1915):
    Singaporenoveller (1907)
    Lille Ahasverus (1909)
    Olivia Marianne (1915)

Jutustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Himmerlandsfolk (1898)
  • Nye Himmerlandshistorier (1904)
  • Himmerlandshistorier. Tredje Samling (1910)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Johannes V. Jensen. Johannes V. Jensen Museet. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  2. 2,0 2,1 Johannes V. Jensen - Biographical. Nobelprize.org. Vaadatud 9.05.2013 (inglise keeles).
  3. 3,0 3,1 Biografi. Johannes V. Jensen Museet. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  4. Kongens Fald. Epoke. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  5. Den lange Rejse. Epoke. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).
  6. Johannes V. Jensen. Gyldendal. Vaadatud 9.05.2013 (taani keeles).