Yasunari Kawabata

Yasunari Kawabata

Yasunari Kawabata (川端康成 (Kawabata Yasunari); 11. juuni 1899 – 16. aprill 1972) oli Jaapani kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1968).

Kawabata sündis Ōsakas arsti perekonnas. Juba kolmeaastaselt jäi ta orvuks ning teda kasvatasid vanavanemad. Vanaema suri neli aastat hiljem ning Kawabata ainus õde siis, kui tulevane kirjanik oli üheksa-aastane. Pärast vanaisa surma, kui kirjanik oli 14-aastane (mõnedel andmetel ka 17-aastane), jätkas ta oma eluteed iseseisvalt.

1920. aastal astus Kawabata õppima kirjandust Tōkyō Keiserlikku Ülikooli, mille ta lõpetas 1924. Kawabata oli tugevalt mõjutatud Euroopa 20. sajandi alguse avangardsest kirjandusest ning asutas koos mõnede teiste noorte Jaapani kirjanikega uuendusmeelse kirjandusliku ajakirja Bungei Jidai (Kirjanduslik Ajastu). Kawabata esimene tuntust toonud jutustus "Izu no odoriko" ("Jutustus Tantsijanna Izust") avaldati 1926. aastal.

Kawabata abiellus 1931. aastal ning kolis Kamakurasse. Teise maailmasõja ajal jäi kirjanik neutraalseks. Sõja järel ilmusid Kawabata kolm vast kõige tuntumat teost: "Yukiguni" ("Lumine maa"; 1947), "Sembazuru" ("Tuhat kurge"; 1951) ja "Yama no oto" ("Mäe hääl"; 1954).

1960. aastatel külastas Kawabata Ameerika Ühendriike, pidades loenguid mitmetes ülikoolides. 1960ndate lõpul muutus Kawabata ühiskondlikult aktiivseks, osaledes muuhulgas ka poliitilistes kampaaniates. Aastatel 1948-1965 oli ta Jaapani PEN-klubi president. 1952. aastal sai ta romaani "Tuhat kurge" eest Jaapani Kunstide Akadeemia auhinna ja valiti 1953 selle liikmeks. 1968. aastal anti Kawabatale esimese Jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia. Oma preemia vastuvõtukõnes mõistis Kawabata hukka enesetapu, viidates sellega ilmselt mitmetele Jaapani kirjanikele, kes olid endalt elu võtnud. Oma viimased eluaastad veetis Kawabata tagasitõmbunult Kamakuras. Saatuse irooniana sooritas kirjanik 16. aprillil 1972 aga ise samuti enesetapu.

Kawabata uuendas Jaapani kirjandust, eemaldudes seni traditsiooniks olnud realistlikust stiilist. Oma varajastes töödes eksperimenteeris kirjanik sürrealismiga (stiil, mis on hiljem edasi kandunud läbi kogu 20. sajandi Jaapani kirjanduse), lõplikult tuntuks sai ta siiski tänu oma hilisemale impressionistlikule kirjutamislaadile. Kawabata teosed on tüüpiliselt väga psühholoogilised ja toetuvad eleegiliselt Jaapani esteetikale. "Tuhat kurge" põhineb Jaapani kirjanduse klassikal, "Genji monogatari"-l, teose tegevus toimub Jaapani teetseremoonia taustal. Üks Kawabata romaan, "Meijin" räägib 1938. aastal toimunud go-mängust vana meistri ja noore pretendendi vahel.

Valik teoseid

• Izu no odoriko (伊豆の踊り子), 1926
• Kanjo soshoku, 1926
• Asakusa Kurenaidan, 1930
• Kinju, 1933
• Hana no warutsu, 1937
• Jurokusai no nikki, 1948
• Yukiguni (雪国), 1937-47
• Hokuro no tegami, 1950
• Maihime, 1951
• Sembazuru, (千羽鶴), 1951
• Meijin (名人), 1951-54
• Hi mo stuki mo, 1953
• Yama no oto (山の音), 1954
• Mizuumi, 1954
• Tokyo no hito, 1955
• Niji ikutabi, 1955
• Onna de aru koto, 1957
• Kazu no aru michi, 1959
• Nemureru bijo, 1961
• Koto, 1961-62
• Kawa no aru shitamachi no hanashi, 1962
• Kataude, 1964
• Utsukushisa to kanashimi to, 1965
• Rakka ryusui, 1966
• Gekka no mon, 1967
• Utsukushii nihon no watakushi, 1969
• Bi no sonzai hakken, 1969
• Tenohira ho shosetsu, 1971

Tõlked eesti keelde

• "Mäe hääl" (romaan), 1980 (tõlkinud Agu Sisask, Ülle Udam)
• "Lumine maa" (romaan), 1989 (tõlkinud Ülle Udam)
• "Tuhat kurge" (romaan), 2001 (tõlkinud Agu Sisask)
• "Vana pealinn" (romaan), 2001 (tõlkinud Agu Sisask; avaldatud samas köites eelmisega)

Nobeli kirjandusauhinna laureaat

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo