Imre Kertész

Allikas: Vikipeedia
Imre Kertész (2007)

Imre Kertész (9. november 1929 Budapest – ...) on ungari kirjanik. Tänu oma isiklikel kogemustel põhinevatele holokausti käsitlevatele kirjutistele on teda nimetatud Auschwitzi vaimu vahendajaks. Aastal 2002 sai temast esimese Ungari kirjanikuna Nobeli kirjandusauhinna laureaat.


Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imre Kertész on sündinud 9. novembril 1929 Budapestis usukauges juudi päritolu kodanlaseperes. Aastal 1940 astus ta Madáchi Gümnaasiumi. 30. juunil 1944. aastal, kui Kertész oli 14-aastane, saadeti ta 7000 juudi seas (kokku hävitati ligi pool miljonit Ungari juuti) Auschwitzi koonduslaagrisse, sealt suunati ta edasi Buchenwaldi ja Zeitzi. Ta vabastati vangilaagrist 1945. aastal. Kertész on ühes intervjuus öelnud, et ta on mitteuskuv juut, kuid ometi juudina viidi ta Auschwitzi. Vangilaagris olles mõistis Kertész, et ta võib surma saada igal pool ja igal ajal – see eksistentsiaalne äratundmishetk sai tema loomingu jaoks otsustavaks.

1945. aastal pärast tagasipöördumist Ungarisse jätkas Kertész õpinguid, järgmisel aastal asus ta ajakirjanikuna tööle ajalehes Szirka (Säde) ning astus kommunistlikku parteisse. Olles 1948. aastal ära teinud küpsuseksamid, läks Kertész tööle kommunistliku ideoloogia omaks võtnud ajalehte Világosság (Valgus), kuid paar aastat hiljem ta vallandati. Lühikese aja töötas Kertész tehases, kus ta edutati metalli- ja masinatööstuse ministeeriumi pressiosakonna kaastööliseks. Aastatel 19511953 teenis ta sõjaväes, pärast mida pühendas ta ennast täielikult kirjutamisele ja tõlkimisele.

1956. aasta Ungari ülestõusuajal põgenes umbes 200 000 inimest läände, kirjanduselu normaalne funktsioneerimine ei taastunud 1963. aastani. Nagu paljud teisedki kommunistliku võimu all olnud maade teisitimõtlevad kirjanikud, toetas ka Kertész end tõlketööga ja ta on selles vallas väga hinnatud. Kertész pühendus saksakeelsetele autoritele, nagu Hugo von Hofmannsthal, Elias Canetti, Joseph Roth, Arthur Schnitzler, Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud ja Ludwig Wittgenstein. Huvitav fakt on, et Kertészil ei olnud trükimasinat, esmalt kirjutas ta pliiatsiga, hiljem pastakaga. Kertész ei astunud kunagi ametlikku Kirjanike liitu ja tal polnud mingeid privileege. Ta elas koos oma naisega väikeses ühetoalises korteris ja tal polnud eriti võimalusi oma tööde avaldamiseks. Praegu elavad Kertész ja ta naine Berliinis.


Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kertész on tuntud nii romaanikirjaniku, esseisti kui ka tõlkijana. Kertészi loomingu põhiprobleemiks on nimetatud üksikisiku vabadust totalitaarses ühiskonnas, mille kõrval on sama tähtis tegelaste poolt esitatavate mõtteviiside ja erinevate keeleliste maailmade lepitamatus. Kõige enam on Kertész tuntust kogunud oma poolautobiograafilise teosega „Saatusetus“ (ung „Sorstalanság“ 1975), mis on ühtlasi ka Kertészi esikteos. „Saatusetusele“järgnesid romaan „Fiasko“ (ung „A kudarc“, 1988), mis kirjeldab protogonisti elu ja mõtteid „Saatusetuse“ kirjutamise ajal, ja jutustus „Kadiš sündimata lapsele“ (ung „Kaddis a meg nem született gyermekért“, 1990), mille näol on tegemist genotsiidi kordumist kartva mehe monoloogiga, kus selgub, et mees ei ole nõus oma abikaasale last sigitama ja keelab ka oma tuttavatel lapsi saada. Koos eelnimetatud teostega moodustub 2003. aastal ilmunud teos „Likvideerimine“ (ung „Felszámolás“) tetraloogia, mille viimase osa tegevus jõuab välja kaasaegsesse Ungarisse.

Romaanide kõrval on Kertész holokausti käsitlenud ka esseedes ja mälestustes.Lisaks on Kertész kirjutanud ka muusikale ja teisi kergemaid tükke teatritele. Vaatamata praegusele tuntusele ei olnud Kertészi esiletõus kodumaal kuigi kiire, veel 80-ndate algul oli ta Ungaris üsna vähetuntud, kuid järgemööda hakkas kuulsus kasvama ning pärast 1989. aasta vaikset revolutsiooni hakkasid Kertészi tööd koguma ka rahvusvahelist tähelepanu. Praeguseks on tema teoseid tõlgitud mitmesse keelde, k.a saksa, hispaania, prantsuse, inglise, vene, rootsi ja heebrea keelde, eesti keeles on tänaseni ilmunud vaid romaan „Saatusetus“, mis on Sander Liivak tõlkes ilmunud 2004. aastal.

Kertészile on antud mitmeid välis- ja kodumaised auhindu nii kirjutamise kui ka tõlkimise eest. Imre Kertész pälvis 2002. aastal Nobeli kirjandusauhinna, preemia anti talle kirjutiste eest, mis jäädvustavad üksikisiku kogemusi ajaloo barbaarse meelevaldsuse taustal.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sorstalanság. – Budapest, 1975

A nyomkereső: Két regény. – Budapest, 1977

Detektívtörténet. – Budapest: Magvető, 1977

A kudarc.– Budapest, 1988

Kaddis a meg nem született gyermekért. – Budapest, 1990

Az angol lobogó. – Budapest, 1991

Gályanapló. – Budapest, 1992

A holocaust mint kultúra: három előadás. – Budapest, 1993

Jegyzőkönyv / Imre Kertész; Élet és Irodalom / Esterházy Péter. – Budapest, 1993

Valaki más: a változás krónikája. – Budapest, 1997

A gondolatnyi csend, amíg a kivégzőosztag újratölt. – Budapest, 1998

A száműzött nyelv. – Budapest, 2001

Felszámolás: regény. – Budapest: Magvető, cop. 2003

K. dosszié . – Budapest: Magveto, 2006

Europa nyomaszto öröksege. – Budapest: Magvető, 2008

A megfogalmazás kalandja. – Budapest: Vigilia, 2009

Haldimann-levelek. – Budapest: Magvető, 2010