Oleviste kirik

Allikas: Vikipeedia
Oleviste kirik
St Olaf's church, Tallinn, July 2008.jpg
Oleviste kirik
Riik Flag of Estonia.svg Eesti
Asukoht Lai tänav 50
Tallinn
Harju maakond
Esmamainimine 1267
Koordinaadid 59° 26′ 29,1″ N, 24° 44′ 52,1″ E59.44141666666724.747805555556koordinaadid: 59° 26′ 29,1″ N, 24° 44′ 52,1″ E
Kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf Maarja kabeli idaküljel.
Tallinna Oleviste kirikutorni muna ja rist.

Tallinna Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas (Lai tänav 50), mida praegu kasutab EEKBKL Oleviste kogudus.

Kirik on nimetatud Norra kuningas Olav II Haraldssoni järgi, kes juhtis Norra ristiusustamist 11. sajandil ning suri 1030. aastal selle käigus. Katoliku kirik kuulutas Olav II Haraldssoni seejärel pühakuks (Püha Olav).

Kirikut kasutavad tegevuseks 1950ndast aastast Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit.

Kirikuhoone[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikuga teostati ümberehitusi pärast 1625. ja 16. juuni 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. Tornikiiver taastati alles 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku neogooti stiilis sisustus.

Kiriku altar ja altarimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiriku altari valmistasid Friedrich von Maydell ja Johann Exner 1835. aastal, altarimaali Wilhelm von Kügelgen 1834. aastal.

Kabelid kirikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikus asuvad: Püha Maarja (Breemeni) kabel, mis valmis 1521. aastal, autorid Bernt Wolf, Gert Koningk, kabel asub koori lõunaküljel Pika tänava pool ning kabeli välisseinas asub kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

12.–13. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi, et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.

14.–15. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum. Peale 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus 14361450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim), ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.

Kiriku interjöör

16. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiiveriga oli kirik 115-125 meetri kõrgune.[1] Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 15131523 Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas.

15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.

Väidetavasti oli Oleviste kirik aastail 15491625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile. Seda arvu ei tõesta ükski teine allikas ja olemasolevate piltide järgi on Oleviste kiriku torn olnud kogu aeg umbes sama kõrge kui tänapäeval. Samuti oleks kõrge torni puhul kiviosa ebaproportsionaalselt madal[2].

17. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

1602. aastal ehitati ühele Maarja kabeli piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.

1625. aastal, ööl vastu 29. maid, süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus torn valmis 1651. aastal, see ehitati 135 meetri kõrgune. Ka aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719 ja 1736 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oleviste kiriku varemed 1825. aastal.
Autor:Carl Siegmund Walther (1783–1866)

Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal, ööl vastu 16. juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskondseid maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.

Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123,7 m ning kiiver kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.

20. sajand – tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oleviste kiriku torn on Tallinna silueti lahutamatu osa

1925. aastal leiti kiriku torni juurest ümbermaetuna kiriku põranda ümberehitamisel eemaldatud maetute jäänuseid, mis maeti ümber Rahumäe kalmistule[3].

27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele (baptist Karl Kaups oli seal esimest korda jutlustanud 1930. aastal[4]). 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.

Kirikutornis 60 meetri kõrgusel on külastajatele avatud aprillist novembrini vaateplatvorm.

Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm.

Väidetavasti on tänapäeval, kui Tallinnasse ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus — 123,7 meetrit maapinnast. Tegelikult on see linnalegend, sest sellist määrust Tallinna linnaplaneerimise ametis ei leidu[5].

Koguduseõpetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loend ei ole täielik

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Oleviste koguduse poeg- ja ka tütarlaste vaestekool (1835–1891)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • ”Oleviste 50. Oleviste koguduse juubelikogumik” (2000);
  • Riho Saard. ”Tallinna vaim. Peatükk XX sajandi Eesti karismaatilise liikumise aja- ja mõtteloost” (2010).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ants Hein (2012). "Oleviste pole kunagi olnud maailma kõrgeim ehitis". Imeline Ajalugu. 
  2. http://forte.delfi.ee/news/teadus/kas-oleviste-kirik-ikka-oli-kunagi-maailma-korgeim-ehitis.d?id=65272030
  3. Nende kolmas puhkepaik. Rahvaleht, 24. november 1925, nr. 110, lk. 3.
  4. "Võhik" jutustab kirikukantslis. Esmaspäev, 22. veebruar 1932, nr. 8, lk. 4.
  5. http://opleht.ee/11131-eesti-kultuuriloo-oppematerjal/
  6. Huvitavaid seiku Oleviste kiriku ajaloost, Sulane nr. 1, jaanikuu 2011
  7. Lea Kõiv. "Uue vagaduse otsingul". Andreas Sandhagen ja ortodoksne luterlus Tallinnas. Tuna, 2013 nr 2