Vanamees ja meri

Allikas: Vikipeedia
Vanamees ja meri
Autor Ernest Hemingway
Algpealkiri The Old Man and the Sea
Tõlge Ellen Laane
Kaane kujundaja Villu Toots
Päritolumaa Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid
Keel inglise
Žanr(id) lühiromaan
Kirjastaja Charles Scribner's Sons
Eesti kirjastaja Eesti Riiklik Kirjastus
Avaldamisaeg 1952
Eesti avaldamisaeg 1957
Lehekülgi 104

"Vanamees ja meri" on Ernest Hemingway proosatekst looduse ja inimese vahelistest suhetest, sellest kuidas inimene lõpuks peab ikkagi looduse vägevusele alla vanduma.

Ümberjutustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Santiago oli oma külas pikka aega parim kalamees olnud, vanana aga ei õnnestunud tal enam kalapüük. Ta elas tagasihoidlikus majakeses, kus oli suur ajalehevirn. Tema eest hoolitses ta õpilane, kes lähedalasuvast söögikohast talle tihti süüa tõi. Paljud olid vanamehe suhtes juba lootuse kaotanud, aga mitte tema noor õpilane, kes truult temaga koos merel käis kuni ta vanemad selle keelasid. Vanemad tahtsid, et poiss käiks kaasas nendega, kes midagi ikkagi püüavad ja keelasid tal vanamehega merel käimise ära.

Santiago käis ikka merel edasi, aga ei suutnud mitte midagi püüda. Ühel päeval nägi ta lindu ja otsustas tema järel minna, lootuses seegi kord kala saada. Kahjuks esimestel püüdlustel see ei õnnestunud, aga üsna pea püüdis ta kinni marliini, kes oli pikem kui tema paat. Mees püüdis kala paati saada, aga viimane keeldus alla andmast, justkui oleks tal mehe vastu isiklik vimm. Kala tõmbas liinist, ega andnud järele. Ta tiris paati kaugemale kaldast, nii kaugele, et mees sattus talle juba täiesti tundmatutesse vetesse ja kartis, et ei leia koduteed. Liin tõmbas mehe käed katki ja käsi kiskus krampi. Olelusvõitluses, kes on tugevam, jäi siiski peale mees.

Seda aga vaid esialgu, sest kui ta oli kala kinni püüdnud ja paadi külge kinnitanud, haistsid haid vette sattunud verd ja olid üsna pea marliini kallal. Esialgu õnnestus Santiagol haid minema ajada, aga tema ainus kaitsevahend, harpuun, purunes. Paat liikus mehele tuttava kalda poole, aga kuna tal ei olnud millegagi haisid eemal hoida, jäid marliinist ainult luud alles.

Mees jõudis lõpuks randa, kus ta leiti. Ta haigestus ja poiss hoolitses tema eest. Teised kalurid imestasid marliini korjuse suuruse üle. Külastavad turistid aga ei osanud mitte midagi aimata sellest, milline oli tegelik elu selles kalurikülas.