Alexanderplatz

Allikas: Vikipeedia
Alexanderplatz 2012

Alexanderplatz on väljak ja transpordisõlm Berliini kesklinnas, Mitte linnarajoonis, Berliini teletorni lähistel. Berliinlased nimetavad seda sageli lihtsalt Alex'iks, viidates sellega kogu piirkonnale, mis jääb Mollstraße ning Spandauer Straße ja Punase raekoja vahele.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alexanderplatz umbes 1905. aastal

Algselt oli tegemist linna kindlustustest väljapoole jääva kariloomade turuga. Oma nime sai Alexanderplatz Vene keisri Aleksander I järgi, kui tema külaskäigu auks 25. oktoobril 1805 käskis Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III turuplatsi ümber nimetada. Oluliseks muutus väljak 19. sajandi lõpul, kui sinna rajati Alexanderplatzi raudteejaam, ning tähtsaks ärikeskuseks arenes paik pärast seda, kui 1904. aastal avati lähedal asuvas turuhallis Hermann Tietzi kaubamaja. Metroojaam praegusel U2 liinil avati Alexanderplatzil 1. juulil 1913.

Alexanderplatzi kõrgaeg oli 1920. aastatel, kui see oli koos Potsdamer Platziga Berliini ööelu südameks. Sellest inspireerituna ilmus 1929. aastal Alfred Döblini romaan „Berliin, Alexanderplatz”, mille põhjal on valminud kaks filmi – Piel Jutzi linateos 1931. aastal ja Rainer Werner Fassbinderi 15 ja poole tunni pikkune film 1980. aastal. 1920. aasta ümber algas ka väljaku ümberkujundamine vastavalt kasvanud liiklusele. Samuti ehitati raudteeviadukti äärde kaks uut hoonet, 1932. aastal valmisid vastavalt Peter Behrensi plaanidele Alexanderhaus ja Berolinahaus.

Alexanderplatz Ida-Berliini osana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alexanderplatz 1980. aastatel

1960. aastatel läbis Alexanderplatz suure ümberkujunduse – seda laiendati osana Ida-Berliini linnasüdame uuenduskavast ning väljak muudeti jalakäijate alaks. Väljaku äärde rajati sel perioodil ka teletorn (Fernsehturm), samuti kujundavad üldilmet 125 meetri kõrgune Park Inn Berlini hotell, maailmakell (keerlev installatsioon, mis näitab kellaaega kogu maailmas) ja Hermann Henselmanni loodud Haus des Lehrers (Õpetajate maja).

1989. aasta 4. novembril Alexanderplatzil toimunud meeleavaldus oli Ida-Saksamaa ajaloo suurim demonstratsioon.

Saksamaa taasühinemise järel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa taasühinemise järel on paljusid Alexanderplatzi ümbruse hooneid renoveeritud. Hoolimata trammiliinide sõlmpunkti taastamisest on väljaku üldilme jäänud sotsialismi perioodi meenutavaks. Muuhulgas on alles populaarse kohtumiskohana praegu grafitiga kaetud Rahvaste Sõpruse purskkaev (Brunnen der Völkerfreundschaft).

1993. aastal valmis ka arenduskava, mis sisaldas mitme pilvelõhkuja ehitamist, kuid hetkel pole nende ehitamine plaanis, sest puudub nõudlus vastavate pindade järele. Mõned hooned ehitati ümber siiski seoses Kaufhofi kaubamaja rekonstrueerimisega 2004. aastal ja Berliini suurima maa-aluse raudteejaama rajamisega. Läheduses avati 2007. aastal umbes 180 poega Alexi kaubanduskeskus ning 2008. aastast asub Alexanderplatzil Saturni elektroonikapood.

Paljud ajaloolised hooned asuvad Alexanderplatzi läheduses, sealhulgas linnavalitsuse asukohaks olev Punane raekoda (Rotes Rathaus). Samuti lähikonnas asunud kunagine Ida-Saksamaa parlamendihoone Palast der Republik on praeguseks lammutatud ja sellel kohal kavatsetakse taastada barokne linnaloss (Stadtschloss).

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]