Eestimaa talurahvaseadused

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eestimaa talurahvaseadus)

Eestimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa keisririiki kuulunud Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ning kohustusi.

Sisukord

1802. aasta regulatiiv „Iggaüks...“ [muuda]

1802. aastal võttis Eestimaa rüütelkonna maapäev vastu regulatiivi „Iggaüks...“, millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Otsustati asutada valla- ja kihelkonnakohtud.

1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus [muuda]

1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid seaduse järgi maad osta. Talurahva koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile.

Kuni talurahvaseaduste vastuvõtmiseni koosnesid eramõisad reeglina kahest osast: mõisamaast, mis oli mõisa kasutuses ja mille eest ei pidanud maksma riigimakse ning talumaast, mida talupojad said kasutada mõisas teotöö tegemise, mitmesuguste andamite ja maksude eest.

Mõisakoormised (tegu), jagunes kaheks

1. korraline nädalategu (peremehe- ja perenaisepäevad), mis sisaldasid:

2. abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:

  • - abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (viljalõikus, sõnnikuvedu, heinategu, lõikus, rehepeks, mõisa puude lõikamine jne) lisainimesi
  • - nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne)

1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas.

  • Pearahamaks(70 kop) /(alates 1783. aastast), iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis.

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus [muuda]

23. mail 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. Mõisade juurde moodustati mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletaud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks.

Mõisakoormised -

19. saj. keskpaigast mingi üle teorendilt ja loonusrendilt raharendile

  • Riigimaksud
  • Pearahamaks(70 kop).
  • Nekruti andmine- Vene sõjaväkke alguses 25. aastaks, mille teenistusaega hiljemaga vähendati.
Kogukondlikud koormised
  • Teede korrastamine
  • külakooli + magasiaida ülapidamiskulud
  • Nõrkade eest hoolitsemine (põhimõttel Iga küla peab toitma oma sandid ise)

Kuni 1816. aastani olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest.

Lisaks mõisa ja riigikohustustele lasus talupojal veel rida koormisi kiriku heaks, kirikuõpetajale kui köstrile tuli viia andamit loonuses: kanu, mune, linu, puid jne. Iga kirikliku toimingu - laulatuse, ristsete, matuse jne. puhul tuli maksta veel eritasu. Kirikuhärralle ehk õpetajale tegid kõiksugu talutöid leerilapsed. Leeri kestvus oli kuus nädalat, sellest ajast tuli kolm nädalat käia kevadel ja 3 sügisel. Leeriajast puududa ei tohtinud, ka mitte haigestumise põhjusel, sest puuduvate päevade arv tuli järgi teha, kuna võis ka nii juhtuda, et õpetajahärra üldsegi leeri lõpetada ei lasknud ja siis tuli uuesti otsast alata. [Leerilaste] töö oli igasugune: peksti rehte, puhastati ja kraavitati heinamaid, lahutati sõnnikut, lõigati rukist, riisuti kirikaialt lehti, tehti aedu, veeti puid ja raiuti hagu nagu kunagi mõisatöölised. Tüdrukud karjatasid loomi, õmblesid ja ketrasid: ketrust tehti kas üleval kirikuhärra ruumes või seal, kus korteris oldi. Kogu leeriaeg tehti üks päev tööd, teine päev oldi leeris ja ikka nii, et üks osa leerilastest oli tööl, teine osa leeris. Korteris olid leerilapsed kirikule lähemal asuvais külades.

1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus [muuda]

1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast, Talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks. Talurahvaasjade komisjon moodustati 1856.aastal tagamaks seaduse täitmist.

Talupoegkonnaga seotud mõisteid [muuda]

Talupoegade ja mõisateenistujate sotsiaalsed kategooriad
Mõisatöölised

.

  • mõisamoonakas, mõisapõllul töötegija, kellel tasuti moona ja peavarjuga;
  • nelja päeva koht, Nelja päeva koha eest käinud teomees ja vaim nii suvel kui talvel neli päeva nädalas mõisas, peale selle käis vaim aasta läbi nn korranädalatel mõisa sisemisi töid tegemas, karja talitamas ja lehmi lüpsmas, sulgi noppimas.
  • kolme päeva koht ehk kolmetündrimaa, mille kasutamise õiguse eest tuli teha kolm päeva tegu nii suvel kui talvel;
  • ühe päeva koht, päevakoht, kohapidajad, kellel maad kasutada kõige enam üheksa tallinna vakamaad ja kes teinud mõisale selle eest tegu kolm jalapäeva nädalas. Päevakoha pidajad asunud enamasti kuuendikumaal;
  • kuuendikumaa
  • Vabadikel tuli teha mõisale umbes kuus heinapäeva, tuli lõigata kaks vaiavahet ehk kaheksa vakamaad rukist ja käia kuus päeva kartuleid noppimas, kogusummas tuli vabadik-saunikul teha mõisale tegu 24 päeva aastas;

Vaata ka [muuda]