Austerlitzi lahing

Allikas: Vikipeedia
Austerlitzi lahing
Osa Kolmanda koalitsiooni sõjast, Napoleoni sõdadest
Napoleon I Austerlitzi lahingus. François Pascal Simoni maal.
Toimumisaeg 2. detsember 1805
Toimumiskoht Euroopa Austerlitz, (praegune Slavkov u Brna Tšehhis Brno lähedal)
Tulemus Liitlasvägede kaotus
Osalised
Prantsusmaa Prantsusmaa esimene keisririik Austria keisririik
Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
Prantsusmaa keiser Napoleon I
marssal Louis Nicolaus Davout
Venemaa keiser
Aleksander I
Saksa-Rooma keiser
Franz II
Pjotr Bagration
jalaväekindral krahv Friedrich von Buxhoeveden

Austerlitzi lahing peeti 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures Prantsuse ja Vene-Austria ühendvägede vahel.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnevalt oli Napoleon Bonaparte võitnud austerlasi Ulmi lahingus ning ettevaatlik Vene vägede ülemjuhataja Mihhail Kutuzov tõmbus oma vägedega tagasi itta, jättes Viini ja selle suured laskemoonalaod prantslastele. Samas kasutas Kutuzov nn. põletatud maa taktikat ning Napoleon püüdis läheneva talve ja Austria vägede uuesti koondumise kartuses astuda võimalikult kiiresti liitlasvägedega otsustavasse lahingusse. See võimalus saabus 110 kilomeetri kaugusel Viinist, Austerlitzi linna juures (praegune Slavkov u Brna Tšehhis Brno lähedal), kui Napoleon suutis jätkuvalt oma vägede liikumiskiirusega liitlasi üllatada ja jõudis Austria-Venemaa ühendvägedele järele.

Napoleon Austerlitzi lahingus. Jacques François Joseph Swebach-Desfontaines

Napoleoni strateegilistele oskustele tuli kõvasti kasuks see, et liitlasvägede juures olid nende riikide monarhid - Venemaa keiser Aleksander I ja Saksa-Rooma keiser Franz II (mistõttu seda lahingut nimetatakse ka Kolme keisri lahinguks), nimelt ei pääsenud liitlasvägede ülemjuhataja Kutuzovi sõna maksvusele ja see oli üks paljudest tähtsatest teguritest mis maksis liitlastele valusalt kätte. Liitlastele oli kahjuks ka nende omavaheline halb läbisaamine, kehv staabitöö ja nad ei suutnud ka keerukaid manöövreid vajaliku kiirusega ja kooskõlastatult sooritada. Prantslased olid aga kõrgelt motiveeritud, oma aja tipptasemel ohvitseride ja sõjaväeliste oskustega. Taktikalistelt oskustelt olid nad vaieldamatult parimad maailmas. See oli ühtlasi ka Napoleoni esimene positsioonilahing.

Väed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vägede ja kaotuste arv on teatmeteostes ja ajaloolistes ülevaadetes natuke erinev.

  • Prantslastel 65 - 75 000 (eri kirjanduse andmed ei ühti). Prantslased olid vähemuses 4:5 vastu.
  • Liitlastel 70000 venelast, 15000 austerlast.
  • Kaotused: Prantslastel 1300 langenut ja 7000 haavatut; liitlastel 16000 langenut või haavatut, 11500 vangivõetut.

Lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liitlased (punane) ja prantslased (sinine) Austerlitzi lahingus 1. detsembril kell 18 .

Lahingu alguseks paigutas Napoleon oma väed nii, et tema parem tiib oli selgeltnähtavalt nõrk. Goldbachi oja äärde oli paigutatud ainult peaaegu sümboolne kaitseliin. Seega jättis ta ühendustee Viiniga vabaks. Samuti jättis ta mulje nagu asuks taanduma, viies väed minema lahinguvälja üle domineerivalt ja lahingu seisukohalt ülioluliselt Pratzeni kõrgendikult. Liitlastele jäi mulje nagu keskenduks Napoleon vasakule tiivale. See meelitas liitlasi tema vägede eest läbi marssima, paljastades tegelikult oma tiiva ja kahe väe vahelise ühenduse.

Võib olla üsna kindel, et kui väed oleksid olnud ainult Kutuzovi juhtida, siis poleks liitlased lõksu langenud. Kuid nüüd koostasid Vene ja Saksa-Rooma keisrid Kutuzovi soovitusi eirates rünnakuplaani, ihates kergena näivat võitu. 2. detsembri (vana kalendri järgi 20. novembril) koidikul liitlased ründasidki prantslaste paremat tiiba. Napoleon suunas sinna kaitsjatele appi oma ühe kuulsaimatest marssalitest - Louis Nicolaus Davout ja tema väed. Peale Davout vägede appituleku tuli ka soine pinnas, Goldbachi jõe ümbruses, kaitsjatele kasuks. Liitlaste rünnak takerdus ja nagu Napoleon oligi plaaninud, saatsid liitlased sinna oma tsentrist lisajõude, nõrgestades oma rinde keskosa tunduvalt. Nüüd oli aeg teha vastukäik. Selleks andis Napoleon kell 9 Soultile käsu viia oma korpus Pratzeni kõrgendikule. Udust kõrgendikule ilmunud prantslased olid liitlastele šokk. Kutuzov, kes olukorra tõsidust taipas, saatis keiserliku ratsakaardiväe tähtsaimat positsiooni tagasi vallutama. Napoleon vastas oma ratsakaardiväe kõrgendikule paiskamisega, mis sundis venelasi taganema. See jättis omakorda vabaks Goldbachi ääres ründavate liitlaste tiiva ning Soult saatis oma mehed, kes olid ületanud Pratzeni kõrgendiku ja sattunud rinde keskosas kahe väe vahele, kaarega rünnakule sealsete liitlaste tagalasse. Liitlaste vasaku tiiva väed olid nüüd tagalast Soulti ja eespoolt Davout`i haardes, kuid võit ei olnud siiski veel kerge tulema. Lõplik edu tuleb kanda kahtlemata Prantsuse veteranide taktikaliste oskuste ja selge üleoleku arvele. Liitlased põgenesid üle selja taga olevate jäätunud tiikide, osa neist vajus läbi ja kaotas elu uppudes.

Teisel tiival ei saatnud edu ka vene väejuhti Pjotr Bagrationit, ta loobus edaspidisest rünnakust ja asus taganema.

Baltisakslasest jalaväekindral krahv Friedrich von Buxhoeveden pidi lahingus juhatama Vene-Austria vägede vasakut tiiba, kuid oli lahingu ajal purjus, mis aitas Napoleonil lihtsamini võita.

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahing demonstreeris liitlastele, karmi õppetunni näol, et nad olid Napoleoni sõjalist talenti kõvasti alahinnanud. Omas ajahetkes oli tegu vaieldamatult andeka väejuhiga, kelle ainukeseks vääriliseks vastaseks oli Mihhail Kutuzov, kes Austerlitzis end näidata ei saanud. Lahingu otseseks tagajärjeks oli Austria - Prantsuse rahuleping, venelased aga taandusid Poolasse. Koalitsioonil oli sellega lõpp.

Liitlased kaotasid siiski vaid umbes 30% oma väest, mis näitas, et vene väed ei ole kerge saak.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

49.1280555616.76222222