Aulin Rimm

Allikas: Vikipeedia

Aulin Rimm (27. juuli 1930 Vana-Antsla vald, Urvaste kihelkond, Võrumaa21. september 1999 Tartu) oli eesti kunstnik (karikaturist ja skulptor).

Pärast Valga 1. Keskkooli lõpetamist 1949. aastal alustas ta õpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Ta lõpetas kooli (juba Tallinna viidud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) 1955. aastal skulptorina.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Lutsu ausammas Tartus Vabaduse puiestikus

Aulin Rimm töötas peamiselt Tartus. Ta oli tuntud eelkõige portretistina[1], kuid joonistas ka karikatuure, mida avaldati ajalehe Edasi naljanurgas "Herilane".[2]

Figuuriplastika[muuda | muuda lähteteksti]

Figuuriplastikast paistavad silma dekoratiivsed lüürilised naisaktid ja abstraktses laadis teosed.[3]

Monumentaal-dekoratiivteosed[muuda | muuda lähteteksti]

1960. ja 1970. aastatel oli Aulin Rimm tegus dekoratiivteoste kunstnik. Eri tehnikates reljeefkompositsioone leidub ühiskondlike hoonete interjöörides üle Eesti.[4]

  • Väätsa rahvamaja keraamiline keraamiline pannoo metallist lisanditega[4]
  • kompositsioon Viljandi Kutseõppekeskuses[4]
  • kolhoosi “Kalur” klubi (tänapäeval Treimani rahvamaja) metallvarbadest keevitatud kolmest naisfiguurist koosnev kompositsioon (1964)[5][4]
    Skulptuur Tuules Heltermaa sadamas, Hiiumaal
    Skulptuur "Tuules" Heltermaa sadamas
  • Riisipere sovhoosi klubi (tänapäeva Riisipere kultuurimaja) pannoo „Tants läbi põlvkondade“ (1971) - see teos on loodud spetsiaalselt klubihoone ametlikuks avamiseks 1972. aasta jaanuaris; 28. detsembril 2022 pandi teos pärast restaureerimist Riisipere kultuurimaja saali uuesti üles
  • pronksskulptuur "Tuules" Heltermaa sadamas

Mälestusmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Rimm on teinud mitu mälestusmärki ja hauatähist, eelkõige Tartu kalmistutele.

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Aulin Rimm 27. VII 1930 - 21. IX 1999". Nekroloog. Sirp, 24. september 1999. Lk 20
  2. "Ester Lauringson - Eesti linna- ja rajoonilehtede naljanurgad aastail 1953-1955". Eesti ajakirjanduse ajaloost X. Tartu: Tartu Ülikool - Ajakirjanduse osakond. 1996. Lk 76.
  3. Aulin Rimm. e-Kunstisalong.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Soojärv, Anu. Peidus pärand. Unustatud teosed ja kunstnikud nõukogude Eesti monumentaalkunstis. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn-Vigala 2021.
  5. Soojärv, Anu. PEIDUS PÄRAND ⟩ Treimani kultuurimaja metallist naisfiguurid mõjuvad nagu vanad egiptlased keset tempokat korvpallimatši. Postimees, 19. veebruar 2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]