Juhan Paberit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Juhan Paberit (13. märts 1917 Valguta vald, Tartu maakond27. veebruar 2015) oli eesti skulptor.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Paberiti sünnikoht on Lõve veski Lapetukme külas, kus tulevane kunstnik veetis oma lapsepõlve möldri kümnelapselises perekonnas.[1][2] Õppis 1925–1928 Rõngu algkoolis ja 1931–1938 Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. Majanduslik olukord oli raske, mistõttu venis õpingute aeg pikaks. Lõve veski läks pankrotti ning pere oli sunnitud kolima Taremetsa ning hiljem Luhavälja tallu vanaisa juurde. Kuni nõukogude okupatsiooni oli talupidaja. Paberit töötas pool aastat kohtu-uurijana. Sõja algul evakueerus Venemaale, kus teenis tööpataljonis Saratovi linnast idas. Sealt mobiliseeriti Eesti laskurkorpusse. Sai kaks korda sai kergelt haavata.

1946. aastal astus ta kaaslastest märksa vanemana Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti, kus temast sai koos hilisema ERKI rektori Jaan Varesega skulptor Anton Starkopfi õpilane. Kokku õppis kuus aastat, lõpetades pärast Tartu Kunstiinstituudi likvideerimist 1952. aastal Tallinnas ERKI Johannes Hirve õpilasena.[3]

Töötas 1952–1953 Tartu Kunstikoolis. 1953–1954 Kunstifondi Tartu osakonna direktor. 1965–1972 Eesti Kunstnike Liidu Tartu osakonna sekretär.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Paberitist kujunes aastakümneteks üks innukamaid kiviraidekunsti meistreid. Loonud portreid, kompositsioone ja mälestusmärke. Näiteks Paide fašismiohvrite mälestusmärk (1967, arhitekt Ülo Sirp), Rahvatasujate mälestusmärk Rannu koolimaja ees (1973),[4] Teises maailmasõjas langenud sõdurite mälestussammas Elvas (1979, arhitekt G. Valdre) ja Kanepis (1984, arhitekt G. Valdre), Oisu valla alal langenute mälestussammas (1990, arhitekt Allan Murdmaa). Paberiti sõjamonumendid on kõik figuraalsed ning Eestis ainukordselt meisterliku kõrgreljeefiga.[3]

Eesti kunstimuuseumides ja erakogudes säilivad Paberiti portreeskulptuurid. Tuntumad neist on „Tiina“ (marmor, 1956, Tartu Kunstimuuseum), „Väike Aune“ (terrakota,1963, Eesti Kunstimuuseum), „Töölisneiu Marja“ (marmor, 1964, EKM), „Marika Sahva portree“ (pronks, 1972, TKM).[3]

Aastakümnetega jõudis kujur luua Tartu ümbruse kalmistuile üle 100 hauamälestise.[3] Teiste seas ka professor Vootele Meipalule (1977, Tartu Maarja kalmistu), akadeemik Adolf Mölderile (1981, Tartu Pauluse kalmistu) ja professor K. Arule (1991, Tartu Puiestee kalmistu). [5] Juhan Paberit raius oma graniitteosed peaaegu alati ise, lastes meistritel vaid üldisema vormi ette raiuda.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tütar on kunstnik Anneli Salumaa.[6] Tal on vennapoeg Tõnis Paberit (19. XI 1952.)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lembit Ainsoo (2003). 1000 tartlast läbi aegade. Tartu: MTÜ Liivimaa mälu. Lk lk 307-308. 
  2. Kaljola Kirt (1988). Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon. Eesti Raamat. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "In memoriam: Juhan Paberit". Sirp, 13.03.2015. Vaadatud 9.01.2018.
  4. "Oli ja on". Sirp ja Vasar, nr. 30, 27. juuli 1973. Vaadatud 9.02.2018.
  5. (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk lk 365. 
  6. Toivo Ärtis. "Kambjasse püstitatud perekonnakivi pärineb Luunja vallast". Kodu Uudised, nr. 7, 1. juuli 2011. Vaadatud 9.01.2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]