Tartu Kunstimuuseumi kogud

Tartu Kunstimuuseumi põhikogusse kuuluvate teoste arv aastatel 1940–2023

Tartu Kunstimuuseumi kogude põhiosa moodustavad eesti kunst ning Eestiga seotud välisautorite kunst 18. sajandist tänapäevani. See on suuruselt teine kunstikogu Eestis.

2023. aasta seisuga kuulus Tartu Kunstimuuseumi põhikogusse ligikaudu 25 000, abikogusse ligikaudu 7500, fotokogusse ligikaudu 8600, arhiivi ligikaudu 3400 ja kaasaegse kunsti kogusse 420 teost.

Muuseumikogu ajalugu

Kogu asutamine

1938. aastal kunstiühingu Pallas poolt Tartu Kunstimuuseumi rajamise kohta langetatud otsuse järel kerkis päevakorda küsimus, milliste teostega muuseumit ja selle kogusid täita. Muuseumi rajamise eestvedajad panid paika eesmärgi koguda vaid Eesti iseseisvusajal või sellele vahetult eelnenud perioodil valminud kvaliteetseid ja silmapaistvaid teoseid, kuna sooviti luua just kaasaegsele kunstile keskendunud muuseum, mis võimaldaks seeläbi talletada ja tutvustada muuhulgas ka Pallase kunstikooli lõpetajate ning nende kaasaegsete loomingu paremikku. Teoste kogumise kampaania käigus deponeeriti muuseumile kunstiühingu varasid (nt Eduard Wiiralti graafilised lehed ja Erik Obermanni, Aleksander Uuritsa ja Ants Laikmaa varasemasse perioodi kuuluvad teosed) ning käidi välja ka mõte, et iga Pallase liige võiks rajatavale muuseumile annetada ühe oma teose. Samuti oldi valmis vastu võtma organisatsioonide ja eraisikute annetusi ning vaadati üle Pallase silmapaistvate lõpetajate tööd, mida toona kooli hoidlas hoiti. Kaheaastase kogumiskampaania tulemusel moodustas muuseumi alusvara 133 teost, millest 60 olid kunstnike endi (keda oli omakorda kokku 39) annetatud, kusjuures suurimaks eraisikust annetajaks osutus Anton Starkopf. Esimene töö, mis kogu tarbeks osteti, oli Nikolai Kummitsa teos "Talutares" (1930).

II maailmasõda

Teise maailmasõja vältel ja okupatsioonirežiimide vaheldumise tagajärjel hoiustati muuseumi kogudes likvideeritud ühingute ja asutuste kunstivarasid ning õigusjärgsete omaniketa jäänud teoseid. Samuti vaadati üle Eesti Rahva Muuseumis asuvad kunstikogud, mis sisaldasid üliõpilasorganisatsioonide, kunstiühingu Pallas ja Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse teoseid. Kokku anti Tartu Kunstimuuseumile üle 274 teost, kogudesse toimetati ajutiseks hoiustamiseks 171 taiest ning deposiite tuli muuseumi kogudesse mujaltki – näiteks tõid oma teoseid hoiule eraisikud ning teoseid päästeti mahajäetud ja/või varemetesse jäänud hoonetest. Samuti võeti hoiule hukkunud, hukatud või evakueerunud kunstnike teoseid ning Saksa võimude lahkumise järel ka sundvõõrandatud taieseid (näiteks leiti Saksa võimude värvilise metalli kogumispunktist Ferdi Sannamehe, Jeguda Leiba, Voldemar Melliku ja Anton Starkopfi skulptuure). Seega kasvas keerulistest aegadest tingitult Tartu Kunstimuuseumi kogu jõudsalt – kui 1941. aasta juuli keskpaigaks oli muuseumi kogus 701 teost, siis 1942. aasta lõpuks oli kogusse lisandunud ligikaudu tuhat teost – ning vaatamata sõjakahjustustele (pommitamiste käigus sai raskesti viga 145 ning nimekirjast kustutati 45 teost) mängis muuseum suurt rolli kunstiteoste säilimises. Vältimaks edasisi kahjustusi, evakueeriti muuseumikogu 1944. aasta alguses Väätsa algkooli ja Lahmuse algkooli. II maailmasõja ajal omandas muuseum teoseid ka ostude kaudu (täpsuse huvides tuleb aga märkida, et oste teostas ENSV Kunstide Valitsuse juurde loodud ostukomisjon): näiteks osteti Juhan Raudsepa teos "Nikolai Triigi pea" (1929), Elmar Kitse "Natüürmort vasknõuga" (1941) ja Lepo Mikko "Puhkepäev" (1941) ning kunstikooli Pallas viimase lennu lõpetajate teoseid.v 

Sõjajärgne aeg (1945–1950)

Pärast sõja lõppu toodi Väätsale ja Lahmusele evakueeritud teosed taas Tartusse tagasi ning 9. jaanuaril 1945 moodustati peremeheta vara arvelevõtuks kohalikud komisjonid, kuigi arvelevõtuga hakkasid tegelikult tegelema selleks volituse saanud muuseumitöötajad Voldemar Erm, Tuui Koort ja Virve Milk (Hinnov). Arvelevõtt vältas 1948. aastani, misjärel tuli varade hindamiseks kokku ekspertkomisjon ning teosed jagati Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu linna täitevkomitee vahel. Saamaks paremat ülevaadet sellest, millised varad olid muuseumi ajutiselt hoiule toodud ning millised teosed kuulusid põhivarade hulka, võeti viimaste kirjapanekuks kasutusele uued tulme- ja inventariraamatud ning teosed jaotati materjali järgi kogudesse. Hoiule toodud varad koondati omaette kogusse, mille juurde loodi ka põhikogudest eraldiseisev arvestussüsteem, kuid väärtuslikud kunstiteosed, mida nende omanikud või omanike õigusjärgsed pärijad polnud tagasi nõudnud, võeti seaduse alusel põhikogusse arvele (ning säärane arvelevõtmine jätkus kuni 1970. aastate alguseni). Seega oli 1949. aasta lõpuks muuseumi kunstikogudes 3097 teost.

Kuna pärast sõja lõppu hakkas uute teoste omandamisega tegelema peamiselt kunstide valitsuse juures asunud riiklik ostukomisjon, mille kogumispoliitika ei haakunud aga muuseumi novaatorlike hoiakutega, muutus ka esialgsete kogumispõhimõtete järgimine võimatuks ning stalinistlikule ajajärgule omaselt oli muuseum sunnitud kogudesse lisama nn sotsialistlikku realismi esindavaid teoseid. Ometi tuleb nentida, et eriti palju suurejoonelisi sotsrealistlikke teoseid Tartu Kunstimuuseumi kogudesse ei jõudnud, sest need suunati eeskätt Tallinnasse. Samuti saadeti muuseumi vene kunstnike teoseid, ilma et muuseumi töötajas- või juhtkond oleks selles osas oma eelistusi väljendada saanud (v.a graafika puhul).

1949. aastaks said kahjustatud teosed restaureeritud ning toonane kunstide valitsus lubas muuseumil säilitada ka formalistlikku kunsti. Teosed, mis kujutasid Eesti Vabariigi kultuuri- ja riigitegelasi ning toonaseid sündmusi, paigutati 1950. aastate alguses erifondi, kuhu kuuluvaid teoseid mõistagi avalikult ei eksponeeritud.1950. aastal andis Ilmar Ojalo Tartu Kunstimuuseumile küüditamise ohvriks langenud kunstnik-restauraator Caroline (Lilly) Waltheri teosed, mida oli kokku ligi 800. Pärandi vastuvõtmine tekitas üksjagu poleemikat, kuna Walther oli Nõukogude võimu jaoks mittesoositud isik, kuid Voldemar Erm suutis kunstide valitsust siiski vastuvõtuakti vajalikkuses veenda.

Edasine Nõukogude periood (1950–1990)

1950. aastate keskpaigas loodi Tartu Kunstimuuseumi tarbekunsti osakond, mille kogude täiendamiseks alustati uute ostude vastuvõttu 1953. aastal, kuigi tarbekunsti kogumise kõrgaeg jõudis kätte siiski alles järgmisel kümnendil, mil kogu kasvas näiteks Jaapani näituselt saadud 96 eseme annetamise teel. Kuna kogu täienemine lõppes ruumipuuduse, kujutavale kunstile pööratud suurema tähelepanu ja tarbekunstimuuseumi avamise ettevalmistuste tõttu 1975. aastal, sisaldabki Tartu Kunstimuuseumi tarbekunsti kogu peamiselt 1950.–1960. aastate teoseid.

1960. aastatel jõudis muuseumi ka nooremate kunstnike teoseid, mis olid aga mujal Nõukogude Liidus sagedase eksponeerimise tõttu Tartusse jõudes tihti nähtavalt kahjustada saanud. Samuti hakati Tartu Kunstimuuseumis 1960. aastatel koguma teoseid (peamiselt graafikat) eraldiseisva rändnäituste fondi jaoks ning kogudesse hakati järk-järgult lisama ka modernsema käsitluslaadiga teoseid (nt 1961. aastal osteti Valve Janovi "Kammeljas" (1960), 1968. aastal omandati kolm Elmar Kitse abstraktset maali "Eesliajajad" (1966), "Don Quijote" (1965) ja "Kompositsioon sinisega" (1966)). 1971. aastal loodi annetuste abil ka Ülo Soosteri teostest koosnev kogu, kuhu kuulus kümnendi lõpuks muuhulgas 450 joonistust ning kogu täiendati veel 1980. aastatelgi.

Vaatamata sellele, et toonastest koosolekuprotokollidest võib välja lugeda soovituse deposiitide kogusse uute teoste vastuvõtmisest loobuda, kasvas see kogu 1960.–1980. aastatel eraisikute poolt ajutiselt hoiule antud teoste (või suisa kogude) arvelt. Näiteks toodi muuseumi hoiule juba mainitud Ülo Soosteri teoseid, aga ka Ado Vabbe maale ja joonistusi, Karin Lutsu ja Johannes Saali ning Oskar Kallise, Ellinor Aiki ja Johannes Võerahansu teoseid, millest osad muuseum ostude või päranduste/ annetuste kaudu hiljem omandas. 1971. aastal rajati Elisabeth Kutsari (Sild) initsiatiivil Tartu Kunstimuuseumi filiaalina Eduard Kutsari majamuuseum Elvas (algul oli selle juhataja Elisabeth Kutsar ise, 1979. aastal kinkis ta aga muuseumile kõik oma varad). Teise filiaalina avati 1972. aastal Anton Starkopfi majamuuseum (esialgu oli selle juhatajaks Lea Mehilane, hiljem Ahti Seppet), kuna skulptor oli muuseumile pärandanud suurema osa oma loomingust ning ruumid majas Vilde tn 2. Esimesed välismaised annetused tehti muuseumile 1960. aastatel, mil Karl Leopold Marley saatis Chicagost eksliibriseid; 1970. aastate lõpul saabusid Rootsist Elin Nõmmiku vahendusel Tartu Kunstimuuseumi Juhan Nõmmiku sõjajärgse perioodi maastikud ning Rein Vihalemma kaudu Otto Paasi 26 maali. 

Taasiseseisvunud Eesti

1990. aastast alates sai kogude täiendamiseks mõeldud oste valima hakata muuseumi ekspertiis-ostukomisjon (direktor, peavarahoidja, kõik koguhoidjad, kuraatorid ja restauraator), kuigi raha ostude jaoks eraldas siiski kultuuriministeerium ning 1995. aastast kultuurkapital. Nii nagu muuseumi rajamisel oli olnud oluline koguda moodsat kunsti, sai Tartu Kunstimuuseum 1990. aastatest alates hakata taas keskenduma kaasaegsete kunstnike teoste kogumisele, pidades seejuures oluliseks omandada võimaluse korral teoseid kunstniku kõikidest loomeperioodidest. Samuti omandati 1960. ja 1970. aastatel loodud avangardistlikku kunsti, mida polnud varem olnud võimalik kogudesse lisada. 1993. aastal otsustati Anton Starkopfi majamuuseum Tartu Kunstimuuseumi filiaalina sulgeda (kuna filiaalide majandamine oli muutunud muuseumile üle jõu käivaks ning skulptori järeltulijad olid avaldanud selget soovi teha filiaalist eramuuseum) ning kolm aastat hiljem likvideeriti see sootuks, kuigi muuseumile pärandatud teosed toodi siiski muuseumi hoidlatesse. 1997. aastal anti Eduard Kutsari majamuuseum ja selles asunud teosed üle Tartumaa Muuseumile ning hiljem Eesti Rahva Muuseumile. 

1999. aastal loodi Tartu Kunstimuuseumi foto- ja videokogu. Nüüd kannab see kaasaegse kunsti kogu nimetust ning sellesse kuuluvad näiteks Jaan Toomiku "16. mai – 2. juuni 1992" (1992), Kai Kaljo "Luuser" (1997), Ene-Liis Semperi "Edasi tagasi" (1997), Tanja Muravskaja "Positsioonid" (2007), Akadeemia Non Grata alternatiivkunst ning Edward von Lõnguse "Koidula" ja "Tammsaare". 2014. aastal loodi ka graafilise disaini kogu, kuhu koondati sotsrealistlikud propagandaplakatid, muuseumi kunagised näituseplakatid ja annetuste teel muuseumi kogunenud ning seni arvele võtmata autoriplakatid. Sama aasta lõpuks oli muuseumi põhikogus kokku 22 561 säilikut, mis kasvas ka välismaiste annetuste tõttu, kuna pärast Eesti taasiseseisvumist on osad Eesti kunstnikud või nende pärijad otsustanud teosed tagasi kodumaale saata. Samuti on tähelepanuväärne Tartu Kunstimuuseumi arhiivikunstikogu, kuhu kuuluvad näiteks Karin Lutsu, Caroline Waltheri, Nikolai Triigi, Ellinor Aiki, Ado Vabbe ja Juhan Nõmmiku teosed. Hoiule võetud ja hiljem õigusjärgsetele omanikele tagastatud teostest oli muuseumil teoste kalli hinna tõttu võimalik tagasi osta vaid üks: Aleksander Vardi "Suplejad". 

Ruumipuuduse tõttu anti 2005. aastal kultuuriministri käskkirjaga Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile üle 157 nahkeset, 118 tekstiileset, 97 Jaapani käsitööeset ja 4 disainmööblieset ning Eesti Rahva Muuseumile 53 mööblieset. 2015. aastaks oli Tartu Kunstimuuseumi kunstikogu Eestis suuruselt teine, koondades enda põhikogusse üle 22 500 teose ning arhiivikunstikogusse üle 6200 teose.

Kirjandus

• Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. ISBN 978-9949-9517-7-2
• Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. ISBN 978-9949-9517-7-2