Marie Reisik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Konrad Mägi, "Marie Reisiku portree", süsi ja pastell paberil

Marie Reisik (kuni 1911. aastani Marie Tamman; 6. veebruar 1887 Kilingi-Nõmme3. august 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik, feminist, ajakirjanik ja naisliikumise juhtfiguure.

Aastatel 1895–1904 õppis ta Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumis. Oli vabakuulaja Tartu Ülikoolis. Jätkas õpinguid Pariisis, 1908. aastal lõpetas seal Alliance Française'i kursused ja sooritas prantsuse keele õpetaja kutseeksami.

Marie Reisik oli Tartu Naisseltsi asutajaid ja juhatuse liige (1907–1919). Tartu Naisselts oli esimene Eesti naiste organisatsioon. Pärast Pariisist naasmist tekitas Marie Reisiku julge käitumine naisseltsi konservatiivses liikmeskonnas skandaali, mille tagajärjel Reisik koos mitmete toetajatega lahkus Tartu Naisseltsist ja asutas Tartu Naisühingu.

Aastatel 1909–1920 töötas ta prantsuse keele õpetajana esmalt Pärnumaal, hiljem Tartu ja Tallinna koolides.

1909. kevad-talvel alustas Torma Kihelkonnakoolis klassiõpetajana ja töötas kuni sama aasta lõpuni. Alates 1910 aastast asus elama Tartusse, kus töötas aastaid prantsuse keele õpetajana Tartu Kõrgemas Algkoolis (1918. aastani). Aastatel 1913 – 1917 lisandus osalise koorumusega õpetajatöö Tartu Keskkooli Õpetajate Õhtugümnaasiumis. 1918/1919. õppeaastal töötas osalise koormusega Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis. 1920. aastal kolis Tallinna ja sai osalise koormusega prantsuse keele õpetaja koha J. Westholmi Gümnaasiumis.

1913. aastal ilmus Postimehe toimetuselt Marguerite Audoux' romaan "Marie-Claire", mille tõlkijaks oli Marie Tamman.

Marie Reisik oli üks kunstirühmituse "Pallas" asutajaid 1918. aastal. Ta lahkus Pallasest 1919. aastal Gripenbergi skandaali tõttu.

Aastatel 1919–1920 oli ta Eesti Rahvaerakonna Tartumaa esindajana Eesti Asutava Kogu liige, kuulus töökaitse komisjoni ja hariduskomisjoni. Aastatel 1929–1932 oli ta IV Riigikogu liige, kuulus sotsiaalkomisjoni. Aastatel 1932–1934 oli ta V Riigikogu liige, kuulus sotsiaalkomisjoni ja rahaasjanduse komisjoni.[1]

Ta oli Eesti Naisorganisatsioonide Liidu asutaja ja selle juhataja aastatel 1920–1940 (1930. aastal nimetati see ümber Eesti Naisliiduks). Aastatel 1911 kuni 1918 oli ta Tartu Naisseltsi ajakirja Naisterahva Töö ja Elu tegevtoimetaja ja hiljem ka Eesti Naisorganisatsioonide Liidu ajakirja Naiste Hääl peatoimetaja (1926–1932).

Ta oli Eesti naisliikumise juhtfiguure ja üks esimesi feministe. Muuhulgas avaldanud ülevaate Eesti naisliikumise ajaloost kogumikus "Eesti. Maa. Rahvas" (1926).

1935. aasta sügisel asutas ta Eesti Naisliidu juurde Kodumajanduse Instituudi, mida 1936. aastast alates ise juhtis, töötas seal ka õppejõuna.

1941. aastal oli ta NKVD poolt tagaotsitav. Marie Reisik suri 3. augustil 1941. aastal Tallinnas Keskhaiglas ja on maetud Liiva kalmistule.[2]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]