Johannes Semper

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; agronoomi kohta vaata artiklit Johannes Albert Semper

Johannes Semper, 1930

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Viljandi maakonnas õpetaja peres.

1914. aastal peale Esimese maailmasõja algust Semper mobiliseeriti ning ta lõpetas Moskvas lipnikukooli. 1917. aastal liitus 1. eesti polk ja oli Eesti sõjaväelaste ülemkomitee liige. Ta oli Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei keskkomitee liige ning 1919–1920 asutava kogu liige.

Vabadussõjas teenis suurtükiväe tagavara divisjonis, ülendati 12. veebruaril 1920. aastal Sõjavägede Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor Laidoneri käsuga Sõjavägedele nr. 387 leitnandiks, vanusega 28. augustist 1919. aastal.

1930. aastatel töötas Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli Loomingu toimetaja(1930–1940) ja Eesti PEN-klubi esimees(1928–1940). Johannes Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas Kahwi (1910), esimesed värsid avaldati Noor-Eesti väljaandeis (1911). Osales ka aktiivselt Tarapita tegevuses.

1940. aastal liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus haridusministrina ka Johannes Varese valitsusse. Kaasas aktiivselt kirjanikke nõukogude võimuga koostöö tegijate sekka. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn kahjulike raamatute nimekirjade koostamise, luues selleks spetsiaalse komisjoni.

Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.

1940–1948 oli Eesti NSV hariduse rahvakomissar ja minister, aastail 1941–1948 Eesti NSV kunstide valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, 19461950 Eesti NSV kirjanike liidu juhatuse esimees.

Kirjutas Eesti NSV ajal ka teisi teoseid, aga langes 1950. aastal EKP keskkomitee 8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köite) väljaandmist.

1965 kirjutatud mälestustes möönab, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik, kuid õigustab seda väidetava rahva tahtega.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Pierrot" (esikluulekogu, 1917, 1919)
  • "Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921)
  • "Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922)
  • "Hiina kett" (novellikogu, 1918)
  • "Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927)
  • "Armukadedus" (romaan, 1933)

Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm, nt. kogumikud "Näokatted" (1919) ja "Meie kirjanduse teed" (1927). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri teose “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" teose (1924) eestindusi.

Kogutud teosed 12 köites[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1962–1978 avaldas Eesti Riiklik Kirjastus (hiljem Eesti Raamat) Johannes Semperi teosed 12 köites:

  • I köide. Luuletused (1962)
  • II köide. Romaan "Kivi kivi peale" (1963)
  • III köide. Romaan "Armukadedus“, novellid "Õed“ ja "Umbrohi“(1964)
  • IV köide. Romaan "Punased nelgid“ (1965)
  • V köide. Reisikirjad (1966)
  • VI köide. Novellid ja näidendid (1967)
  • VII köide. Mõtterännakuid (artikleid ja esseid) I (1969)
  • VIII köide. Mõtterännakuid II (1971)
  • IX köide. "Mõtterännakuid III" (1977); koostanud ja järelsõna "Johannes Semperi osast eesti kirjandusliku mõtte arengus" kirjutanud Erna Siirak
  • X köide. "Luulerännakuid (luuletõlkeid) I" (1975); koostanud Nigol Andresen
  • XI köide. "Luulerännakuid II" (1976); koostanud Nigol Andresen
  • XII köide. "Mälestused" (1978); koostanud ja järelsõna „Johannes Semper kui memuarist" kirjutanud Erna Siirak

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Semper abiellus 1920. aastal Aurora Adamsoniga. Lilian Semper oli nende tütar.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Semperi nime on kandnud Tartu 8. Keskkool.

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]