Jaan Vahtra

Allikas: Vikipeedia
Jaan Vahtra
Jaan Vahtra.jpg
Sünniaeg 23. mai 1882
Kaaru, Mooste
Surmaaeg 27. jaanuar 1947
Võru
Tegevusala maalikunstnik, graafik
Kunsti õppinud  Riia linna kunstikoolis (1912–1913), Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis (1913–1916), Peterburi Kunstiakadeemias (1916–1917)

Jaan Vahtra (23. mai 1882 Kaaru, Mooste27. jaanuar 1947 Võru) oli eesti maalikunstnik, raamatugraafik, karikaturist, kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Jaan Vahtra oli üks eesti modernistlikest kunstnikest. Jaan Vahtra on oma töödel kasutanud ka järgmisi pseudonüüme - \"S\", A. Paluoja, Adonis, Anni Paluoja, Anooja, J. V-a., J. V-ra., JW, S. T., V., Vaatleja, Vello Varik, W–ra.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Vahtra sündis Võrumaal Moostes talurentniku peres. 1893. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. 1896. aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis.

Töötas Võrumaal talusulase ja Räpinas ning Meeksis vallakirjutaja abilisena. Aastatel 19011909 oli kooliõpetajaks Parapalus ning Põlvas Peri-Metste vallakoolis[2]. Oli 19091911 ajakirjanik Viljandi Teataja juures[3]. Just Viljandis nägi tollal juba 29-aastane tulevane kunstnik Vilhelms Purvītise maastikumaalide näitust "mille mõju oli nii rabav, et otsustasin minna õppima joonistust ja maalikunsti"[3]. 1911. aasta sügisel sõitis Vahtra Riiga ning õppis 19121913 Riia linna kunstikoolis Purvītise juures"[3], tehes samal ajal kaastööd ajalehtedele ja joonistades karikatuure läti pilkelehele ja Tallinnas ilmunud pilkelehele "Kilk".

19131916 jätkas ta õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis, mille lõpetas joonistuse ja maali erialal [4]. Peterburis elades võttis ta elavalt osa sealsete eestlaste seltskondlikust elust, oli 1915. aastast Peterburi Teataja toimetuse liikmeks[2]. 19141915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja Ronk, 1915–1916 kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse Ritsikate Ring, kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud Johannes Semper ja Karl Ast-Rumor. 1917. aastast Peterburi Jaani kiriku joonistusõpetajaks[2]. 19161917 täiendas end Peterburi Kunstiakadeemias professor Kardovski, Kuzma Petrov-Vodkini ja Šuhhajevi käe all.

Mobilisatsiooni tõttu 1916. aastal õpingud katkesid. Rindele saatmist õnnestus Vahtral vältida. Ta viibis oktoobrirevolutsiooni aja Peterburis ning võttis osa Talvepalee vallutamisest 24.–25. oktoobril 1917. ja võttis revolutsioonilistest sündmustest aktiivselt osa[3]. Peterburi Teataja korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil (16. juuni7. juuli 1917, Petrograd), kus Lenin kuulutas, et töölisklassi võitluspartei on võimeline võimu üle võtma[viide?].

Järgmisel aastal kutsuti Vahtrat kodulinna Võrru joonistusõpetajaks ning ta lahkus 1918. aasta juunis Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks[viide?]. Eestisse naasnuna töötas ta 1918–1924 Võrus, aastatel 1921–1923 Võru Õpetajate Seminari õpetajana.[5] Aastatel 1924–1926 töötas Tartu gümnaasiumides.[2] 19261933 oli ta Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas joonistamise, plakatijoonistamise, joonistusmetoodika ja ornamentika õppejõuks"[3]. 1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. See oli eelkõige prantsuse kubismist ja konstruktivismist lähtuv kunstnike grupp. Nad tõid maalikunsti geomeetrilistele kujunditele rajatud kompositsiooni, mis andis kunstiloomingule senisest ratsionaalsema aluse. Rühmitus korraldas palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas.

1935. aastal jäi kunstnik pensionile ning oli 19351940 oli ta kirjastuse Noor-Eesti kunstiline konsultant[6]. Sellesse aega jääb tema viljakas periood raamatuillustraatorina. Nõukogude võimu kehtestamisel Eestis 1944. aastal asus Vahtra Võrru, kus võttis osa ajalehe Töörahva Elu organiseerimisest ning oli kuni 1945. aasta märtsini selle peatoimetaja[3].

Jaan Vahtra suri 1947. aastal. Ta on maetud Põlva kalmistule.[7]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Vahtra kujutis Võrumaa Muuseumi seinal.

Kirjanikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori enese lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele – inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele[6]. Aastatel 1933–1940 avaldas ta kaheksa kirjanduslikku teost, nende hulgas suure autobiograafilise teose "Minu noorusmaalt" I–III ja põhjaliku "Joonistamisõpetuse"[8].

Kunstnikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Tema varasemad maastikumaalid on Vilhelms Purvītisest mõjustatult impressionistlikud.

Petrogradis arenes rohkem joone ja vormi üldistav kujundamine ning sealsetest eeskujudest oli mõjuvam hoogsate stiliseeritud vormidega kubofuturism, mis avaldub eriti natüürmortides. Huvi kubismi ja konstruktivismi vastu sai tema sõnul alguse 1915. aasta veebruaris Peterburi Kunstide Akadeemias toimunud näituselt „Tramvai V“, kus esinesid teiste seas Vladimir Tatlin, Marc Chagall ja Vassily Kandinsky[9].

Ka Võrus jätkus pingestatud stiliseeritud vormikõne ja kontrastsete lokaaltoonide eelistus. 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „Blanc et noir“ („Valge ja must“)[10]. Tema teine 1924. aastal valminut puulõigete mapp kandis pealkirja "Konstruktiivsed rütmid". Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane staatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm.

Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924).

Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooni ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natüürmorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafikatehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal, motiivideks enamasti Ahja, Taevaskoja ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt.

Kunstiteoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandusteoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Minu noorusmaalt" I–III (1934–1936)
  • "Laane kurus" (1935)
  • "Ohvrikivi" (1937)
  • "Kuldne laev" (1938)
  • "Joonistamisõpetus" (1939)
  • "Õngitsemas" (1946)

Raamatukujundusi[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4086 Eesti biograafiline andmebaas ISIK
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Voldemar Erm, Jaan Vahtra, Postimees, 31.01.1947
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Jaan Vahtra mälestuseks, Sirp ja Vasar, 1.02.1947
  4. Mai Levin, "1920. aastate modernism", käsikirjaline materjal, EKM arhiiv
  5. Albert Ivask. Võru. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 57
  6. 6,0 6,1 Vahtra, J. "Metsajärv" Tallinn : Eesti Raamat, 1982
  7. Jaan Vahtra, Töörahva Elu, 30.01.1947
  8. Jaan Vahtra 60-aastane, Postimees, 23.05.1942
  9. Jaan vahtra ja kubism eesti kunstis. Näituse kataloog. Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Tartu 1972.
  10. Eesti Kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Koostaja ja toimetaja Mart Kalm. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurileht 2010.

Vahtrast kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ainelo, A. J. Vahtra ja J. Käisi vastasseis. – Minevikumälestusi. Põlvamaa kodulookogumik. Põlva, 1988
  • Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tln., 1996
  • Huik, T., Poots, Ü., Vahtra, J. Valitud tööd. Mälestusi, vesteid, artikleid. Tln., 1961
  • Ivask, A. Mälestuskilde Jaan Vahtrast. Võru, 1966 Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Jaan Vahtra mälestused. Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Jaan Vahtra saab Metstes mälestussamba. – Koit, 23. mai 1998
  • Jaan Vahtra maalid, kirjad, kaardid. Võrumaa Muuseumis
  • Laane, K. Mälestused. Jaan Vahtrat meenutades. 1982 Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Mälestussammas J. Vahtra koolimajale. – Koit, 29. mai 1997
  • Määr, E. Jaan Vahtra. Tln., 1972 Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Pakkal, T. Peri raamatukogu kroonika 1924–1977 Käsikiri Peri raamatukogus
  • Ploom, E. Jaan Vahtra 20. surma-aastapäeval. Võru, 1967
  • Põlva. Koost. R. Vill. Põlva, 1975
  • Treier, H. Kunstnikud ja Võrumaa. – Kaika suvõülikuulõ kogomik. I–VIII. Võru, 1997
  • Tubli, M. Põlvamaa kultuurilooliste isikute tähtpäevi 1997. aastal. Põlva, 1997
  • Tuuling, E. Jaan Vahtra seostest Põlva rajooniga. – Põlva rajoonis. Kodu-uurijate seminarkokkutulek 17.–20. august 1978. Artiklite kogumik. Tln., 1978
  • Vahtra, J. Minu lapsepõlve kodud. Tln., 1982
  • Vill, R. Jaan Vahtra 23.05.1882 – 27.01.1947. Põlva, 1997
  • Võrumaa ja võrulased. Tln., 1986

Vahtrast internetis[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]