Liivimaa jalaväepataljonid (Põhjasõda)
Järgnevas artiklis on antud ülevaade Põhjasõja ajal Liivimaal moodustatud Rootsi jalaväe- ning maakaitseväepataljonidest.
Pataljonide organiseerimine ning tegevus sõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Pataljonide värbamine ja varustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Maakaitseväepataljone (tuntud eksitavalt[1] ka kui maamiilits) hakati tänapäeva Eestimaal moodustama alates 1701. aastast, mil Eestimaa kindralkuberner, Axel Julius De la Gardie, andis selleks välja korralduse.[2] Värvatud jalaväepataljone hakati moodustama juba 1700. aastal.[3]
Pataljonidesse värvati mehi peamiselt talupoegade seast, mis tihti toimus ka vägivaldselt.[4] 1701. aastal antud määrustega tuli mõisatel 15 adramaa pealt maamiilitsasse saata 10 meest. Eestlased teenisid pataljonides enamjuhul lihtsõduritena ning sakslased allohvitseridena.[5] Kahe jalaväelase eest võidi välja panna üks ratsanik, kellel pidi ka oma varustus olemas olema.[2] Kokku tulnud meeste kvaliteet ja varustus olid aga vähemalt kohati kehv (järgnev tsitaat maanõunike aruandest Eestimaa kindralkubernerile Virumaal kokku kutsutud talupoegade kehvast võitlusvõimest):[6]
„Ja leidsime neid ühtekokku koos ülejäänud 4 kihelkonna meestega ligikaudu 1500 meest, need on armetud ning haletsusväärsed inimesed, otsekui kariloomad, kaasas vähe püsse. aina vikatid ja kirved, mõned hoopis kaikaga.“
Sõja lõpupoole oli maa inimestest tühi, mistõttu oli väeüksustesse raske täiendusi saada. Osad talupojad olid siiski sunnitud nälja pärast sõjaväkke minema.[7] Vägedes oli suureks probleemiks ka deserteerimine.[5]
Ka üksuste varustamine lasus tihti talupoegade õlul. Talupoegadel oli ettenähtud anda maamiilitsale riietusesemeid, raha, moona, hobuseid jms. Sõjaväe varustamise kohustus viis kohati ka talupoegade ülestõusudeni (nt. Vanamõisa ülestõus).[2][8] Sõjaväkke läinud talupoegade tööteenistus mõisale tuli algul teiste talupoegade vahel ära jagada. Hiljem vabastati sõjaväkke läinud pered sellistest kohustustest.[9]
Pataljonide võitlusvõimekus ja efektiivsus sõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi jalaväepataljone kasutati kuni sõja lõpuni, näitasid maakaitseväepataljonid juba sõja algul oma ebaefektiivsust, mistõttu neid enam peale sõja algfaasi taas üles ehitama ei hakatud.[3]
1701. aastal kaebas ooberst Wolmar Anton von Schlippenbach Liivimaa kindralkubernerile, Erik Dahlbergile, maamiilitsa kõlbmatusest:[5]
„Maamiilitsaga tuleb vähe või üldse mitte arvestada, enamasti ei ole sellest veel head olnud; needki vähesed, kes minu hoole läbi kokku on aetud, on Alūksne juures juba näidanud, et nad ei oota tuleandmist tõsiselt ära, ja nõndaviisi on neist vähe abi loota.“
Pataljonide ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Liivimaa värvatud jalaväepataljonid (Livländsk värvat infanteribataljon)[muuda | muuda lähteteksti]
- Karl Adam von Stackelbergi jalaväepataljon, 1700–1710, 480 meest. Pataljon moodustati 1700. aastal Saaremaal. Algselt kuulus Wolmar Anton von Schlippenbachi armeesse ning osales selle koosseisus Erastvere lahingus. Lahingus kattis koos Lieweni pataljoniga Rootsi ratsaväge peale nende rünnaku läbikukkumist, hiljem taganes koos ülejäänud armeega. Peale Erastveret osales pataljon ka Hummuli lahingus. Üksus kasvas sõdurite arvult ning ülendati 1703. aastal rügemendiks. 1707. aastal kuulus Adam Ludwig Lewenhaupti armeesse ning järgmine aasta paiknes Kuramaal. Hiljem oli rügement Riia garnisonis ning alistus linnaga 1710. aastal. [3][10][11][12]
- Hans Heinrich von Lieweni jalaväepataljon, 1700–1710, 450 meest. Pataljon moodustati 1700. aasta sügisel. Kuulus von Schlippenbachi armeesse. 1701. aasta 27. augustil korraldas üksus rüüsteretke Pihkva lähedal. Venelased asusid üksust jälitama ning osapooled kohtusid Muska veski juures. Pataljon pani survele vastu ning peale abivägede saabumist lõi vastase väe tagasi. Hiljem osales veel Erastvere lahingus, kus pataljonil oli sama roll, mis Stackelbergi üksusel. Samuti võeti osa Hummuli lahingust. 1703. aastal muudeti üksus 12 kompaniiga rügemendiks. 1708. aastal osales rügement Vinni lahingus, kus kandis suuri kaotusi. Sõja lõpuni oli Tallinna garnisonis ning alistus linnaga 1710. aastal. [3][11][13][10]
- Andreas Zöge von Manteuffeli jalaväepataljon, 1700–1704, 400 meest. Pataljon moodustati 1700. aastal Tallinnas. 1702. aastal kuulus De la Gardie jalaväerügementi. 1704. aastal oli Tartu garnisonis ning alistus linnaga samal aastal. [3][10]
- Georg Gustav von Wrangelli jalaväepataljon, 1700/1703–1704, 600 meest. Pataljon moodustati 1700. aastal Nõo kihelkonnas maakaitseväeüksusena. 1703. aastal ülendati üksus jalaväepataljoniks ning viidi Tartu garnisoni. Tartu piiramisel kaitses pataljon Karjaväravat. Ülejäänud pataljoni osad liideti Skytte rügemendiga. [3][14]
Liivimaa maakaitseväepataljonid (Livländsk landmilisbataljon)[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Liivimaa[muuda | muuda lähteteksti]
- Bernhard Wilhelm von Taube Põltsamaa maakaitseväepataljon, 1701–1704, 300 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal, selle ülemaks sai Taube sama aasta 14. juulil. Võttis osa Hummuli lahingust. 18. detsembril 1703 leppisid Taube ja Schlippenbach kokku, et maakaitseväepataljon tuleks ümber nimetada jalaväepataljoniks. Pataljon võitles 1704. aastal Tartus, kus kaitses Vene väravat ja piinatorni. Peale linna langemist ühendati väeosa riismed Skytte rügemendiga.[3][15] [14]
- Magnus Friedrich von Wolffelti Pärnu maakaitseväepataljon, 1701–1703, 300 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal ning Wolffelt sai selle ülemaks 6. novembril. 1703. aastal koondati pataljon koos Viljandi maakaitseväepataljoniga Jakob Heinrich von Schwengelmi jalaväerügementi.[3][15]
- Heinrich Johann von Buddenbrocki Viljandi maakaitseväepataljon, 1701–1703, 300 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal ning 1703 liideti Schwengelmi jalaväerügemendiga.[3][15]
- Johann Gustav von Osten-Sackeni Saaremaa maakaitseväepataljon, 1702–1709, 500 meest. Pataljon moodustati 1702. aastal. Kuulus 1707. aastal Lewenhaupti armeesse ning osales Lesnaja lahingus. Lahingus ning sellele eelnenud ja järgnenud sõjategevuses kannatas pataljon suuri kaotusi ning kodumaale saabus 1709. aastaks vaid 9 meest. Peale seda liideti pataljon Västerbotteni jalaväerügemendiga.[3][16][17]
- Reinhold von Lünowi Valga maakaitseväepataljon, 1701/1702–?, 300 meest. Üksus moodustati 1701./1702. aastal.[3][16]
- Heinrich von Hastfehri Tartu maakaitseväepataljon, 1701–1704, 300 meest. Maakaitseväepataljon moodustati 1701. aastal. 18. detsembril 1703 otsustasid Schlippenbach ja Hastfehr, et üksus tuleks muuta jalaväepataljoniks. Üksus hävis Tartu piiramisel, kus nad olid kaitsnud Jakobi väravat. Hiljem liideti üksuse riismed Skytte rügemendiga.[3][15][14]
- Gerhard Johann von Plateri Sangaste maakaitseväepataljon. 1701–?. Üksus moodustati 1701. aastal.[3]
- Georg Gustav Wrangelli Nõo maakaitseväepataljon, 1700/1701–1703. Üksus moodustati ilmselt 1701. aastal. Wrangell sai maakaitseväepataljoni juhatajaks 1703. aasta 18. oktoobril, peale mida kasutati seda tema jalaväepataljoni koostamiseks.[3]
Läti Liivimaa[muuda | muuda lähteteksti]
- Otto Reinhold von Tiesenhauseni Koknese maakaitseväepataljon, 1701–1702. Üksus moodustati 1701. aastal ning hävis Marienburgi langemisega 1702. aastal.[3][15]
- Johann Friedrich von Lipharti Gulbene maakaitseväepataljon, 1701–1705. Üksus moodustati 1701. aastal. Schlippenbachi 17. veebruari 1704 kirja järgi hakkas Liphart enda ja Koknese maakaitseväepataljoni põhjal jalaväepataljoni koostama. See jäi katki, kuna Liphart langes vangi ning üksus jagati 1705. aastal erinevate väeosade vahel ära.[3][15]
- Friedrich Wilhelm von Lipharti Cēsise maakaitseväepataljon, 1701–1702. Üksus moodustati 1701 ning hävis Marienburgi langemisel järgmisel aastal.[3][15]
- Fabian von Roseni Turaida maakaitseväepataljon, 1701–1702. Üksus moodustati 1701 ning hävis Marienburgi langemisel järgmisel aastal.[3][16]
- Wolmar Johann von Tiesenhauseni Alūksne maakaitseväepataljon, 1701–1703, 150 meest. Pataljon moodustati 1701. aastal ning liideti 1703. aastal Schwengelmi rügemendiga.[3]
- Franz Bernhard von Lipharti Valmiera maakaitsepataljon, 1701–?. Üksus moodustati 1701. aastal.[3][16]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kalle Kroon, Eesti lugu. Eestlased ja lätlased Rootsi väes, vikerraadio.err.ee, 18.11.2023
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Lk 68-69 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 "Swedish Colours from Enlisted and Militia units in the Baltic provinces 1700-1710" (PDF). Vaadatud 07.07.2023.
- ↑ Nt. lk 55-58 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Lk 70-74 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ Lk 58-59 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ Lk 66-67 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ Lk 40-41 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ Lk 69-71 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ 10,0 10,1 10,2 "Swedish Regiments during the days of the Allotment System". Vaadatud 07.07.2023.
- ↑ 11,0 11,1 "Svenska arméns regementen 1700-1718". Vaadatud 07.07.2023.
- ↑ Lk 184-187 (Kelch, 2009)
- ↑ Lk 169 (Kelch, 2009)
- ↑ 14,0 14,1 14,2 Lk 111 (Laidre, 2010)
- ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 15,6 "Svenska arméns regementen 1700-1718". Vaadatud 07.07.2023.
- ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 "Svenska arméns regementen 1700-1718". Vaadatud 07.07.2023.
- ↑ Lk 77 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kelch, Christian. Liivimaa kroonika järg. Tõlkinud Ivar Leimus Toimetanud ja registrid koostanud Kai Tafenau. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. 2009.
- Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700-1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1960.
- Laidre, Margus. The Great Northern War and Estonia, The Trials of Dorpat 1700-1708. Inglise keelde tõlkinud Piret Ruustal. Tallinn. 2010