Ado Grenzstein

Allikas: Vikipeedia
Ado Grenzstein

Ado Grenzstein (pseudonüüm A. Piirikivi; 5. veebruar 1849 Kõksi küla, Tarvastu kihelkond20. aprill 1916 Menton, Lõuna-Prantsusmaa) oli eesti ajakirjanik ja pedagoog, Tõnis Grenzsteini vend.

Elu ja tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Grenzstein õppis aastatel 1871–1874 Cimze seminaris ja oli seejärel aastatel 1874–1876 Audrus köster ja kihelkonnakooliõpetaja. Aastal 1876 kutsuti ta Tartu Hollmanni seminari õpetajaks. Aastatel 1878–1880 täiendas Grenzstein end Viini pedagoogiumis.

1881. aastal asutas Ado Grenzstein ajalehe Olevik, mis oli pärast Carl Robert Jakobsoni surma mõnda aega tähtsaim eesti ajaleht. Grenzstein asus 1901.aastal elama välismaale, algul Dresdenisse, hiljem Pariisi.

Grenzsteini osa üle eesti kultuuriloos on vaieldud. F. Tuglas andis Grenzsteinile ühekülgse negativistlikkusse kalduva hinnangu. Esialgsete hinnangute järgi loobus Grenzstein 1888 rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist[viide?]. Väidetavalt sai Grenzsteinist Prantsusmaal veendunud antisemiit, kelle meelest Eesti esijuut olevat Jaan Tõnisson.[1]. Hiljem on Ado Grenzsteinist enne sõda ja Nõukogude okupatsiooni ajal loodud negatiivne pilt vaidlustatud. “Värskemad käsitlused on osutanud Ado Grenzsteini väärika tagasituleku võimalusele, kuna on mõistetud, et ka eestlaste religioossuseni ulatuv rahvuslus, mida Grenzstein kritiseeris, väärib (enese)kriitikat.”[2] Ado Grenzsteini roll on 1986. aastast peale tunnustatud teadlaste (Mart Laar, Jaan Undusk jt) osavõtul ümber hinnatud.[3]

Ado Grenzstein mõtles välja ja võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia ("male", "lipp", "kuningas" jne).

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

"Ma arvasin, et sakslastest ainult venelaste abil jagu saame, ja lootsin, et pärast seda venelastest nende rumaluse tõttu isegi jagu saame." (Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine, lk. 159.)

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Vajab täiendamist

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karjahärm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997. Lk. 285
  2. “Jüri Tilk Ado Grenzteinist.” – Artiklis: Anu Pallas. “Isamaaline tundmus. Eesti ja Soome kirjamees Jüri Tilk ehk Yrjö Virula.” Keel ja Kirjandus, 2010, lk 194– 210.
  3. Uus katse hinnata Ado Grenzsteini rolli Eesti ajaloos[1] Ülevaade seminarist, kus osalesid Krista Aru, Jaanus Arukaevu, Ea Jansen, Toomas Karjahärm ja Jaan Undusk) – Tuna 1999, nr. 2, lk. 111–125

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Ado Grenzstein – alliktekstid Vikitekstides