Zöge von Manteuffel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on baltisaksa põlisaadlisuguvõsast; Pommeri aadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Manteuffel (Pommeri).

Zoege von Manteuffeli suguvõsa aadlivapp
Manteuffel gen. Szoege suguvõsa parunivapp
Manteuffeli suguvõsa krahvivapp

Zöge von Manteuffel, ka Zoege von Manteuffel, Manteuffel gen. Szöge ja Manteuffel, varem Soye (vene keeles Цёге-фон-Мантейфель) baltisaksa aadlisuguvõsa.

Suguvõsa esindajad olid Eestimaale tulnud Pommerist juba 13. sajandil.

22. oktoobril 1751 naturaliseeriti ja 1752 immatrikuleeriti Kodasoo mõisniku pojapoeg Otto Jakob Zöge von Manteuffel (1718–1796) Rootsi rüütelkonda aadliperekonnana nr. 1909[1] ja aastal 1772 vabahärrade perekonnana nr. 307.

Eestimaal kuulus perekonnale erinevatel aegadel Jõetaguse (Jöhntack), Põlula (Poll), Kodasoo (Kotzum), Vaiküla (Waiküll), Ojasoo (Alt-Harm), Harmi (Neu-Harm), Lööra (Löra), Küti (Kurküll), Kupna (Kupnal), Määri (Meyris) ja Meriküla (Merreküll) mõis.

Liivimaal Adavere (Addafer), Eistvere (Eigstfer), Puurmani (Talkhof), Härjanurme (Herjanorm), Jõgeva (Laisholm) ja Pakaste (Pakkast) mõis.

Saaremaal Jõgise (Jöggis), Igi (Schöneichen), Vana-Nõmpa (Alt-Nempa) ja Liiva-Nõmpa (Neu-Nempa) mõis.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Krahvid Manteuffelid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 73-74, 169-170, 360, 488, 491, 498.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 611-641 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Kurland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1939. Lk 351-394 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 1156-1172 [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 340-343, 697 [4] [5].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997. Lk 244-246.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser A. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1971. Lk 191-198.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser. Bd XVIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1995. Lk 379-389.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Gräfliche Häuser. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1976. Lk 251-253.
  • Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933. Lk 908.
  • Jürgenson, Marika. Saare mõisa Mannteuffellid. Menu Meedia, 2019.
  • Zoege von Manteuffel, Hermann, Nottbeck, Eugen von. Geschichte der Familie Zöge von Manteuffel ehstländischer Linie. Reval: In Commission bei F. Wassermann, 1894 [6].
  • Schmidt, Georg. Die Familie v. Manteuffel (die Freiherrlich-Kurländische Linie). Berlin: Kommissionsverlag von J. A. Stargardt, 1909 [7].
  • Zoege von Manteuffel, Lizzie. Neue Beiträge zur Geschichte der Familie von Manteuffel. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909 und 1910. Mitau: Gedruckt bei J. F. Steffenhagen und Sohn, 1913. Lk 264-274 [8].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]