Orava mõisa ülestõus
Orava mõisa ülestõus oli 1700. aasta veebruaris-märtsis tänapäeva Võru maakonnas Vastseliina kihelkonnas Orava mõisas aset leidnud talupoegade ülestõus. Ülestõus toimus Põhjasõja esimesel sõja-aastal.[1]
Ülestõusu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
1700. aasta veebruari algul tungisid Riia alla Saksi kuurvürsti ja Poola-Leedu kuninga August II Tugeva väed. Saksi vägede pealtung põhjustas paljudes Liivimaa mõisates talurahvarahutusi, kaasa arvatud ka Orava mõisas.[2]
Esmaspäeval, 19. veebruaril vkj jõudsid uudised Saksi vägede sissetungist ka Friederich Wesselingile kuuluva Orava mõisani. Samal päeval algasid mõisas ka rahutused, mille käigus mõisa Orava järve ääres asuvate kahe viljaaida uksed katki murti ning seest vilja võeti.[3] Uste murdjaks olevat olnud Koosa Ivani poeg Wassiell. Talupojad kutsusid mässus osalema ka Petseri kloostri lähedal elavaid sõpru ja sugulasi.[4]
Esmaspäeval keeldusid paljud talupojad ka teotöölisi saatmast ning sama päeva pärastlõunaks kogunesid mitmed taluperemehed koos sulastega mõisa juurde, et seda rüüstama hakata. Mõisas olid sel ajal vaid valitseja ja raamatupidaja Johan Meyer koos oma perega. Kokkukogunenud talupojad suundusid viljaaitade juurde, kust nad vilja ära tassima või oma hobustele söötma hakkasid. Meyerit teavitas sellest mõisa viinameister Johan Bertelsson. Meyer andis Bertelssonile ja manukas Ratta Reinule püssid, millega nad siis aitade juures talupoegade poole tulistasid.[5]
Osad talupojad jäid siiski aitade juurde ning Meyer saatis kilter Tootsi ja Ratta Reinu neid mõisa kutsuma. See aga ei õnnestunud ning talupojad ähvardasid Meyeri koos tema pere ja mõisatöölistega tappa. Esmaspäeva südaööl lahkusid talupojad siiski mõisa ümbert.[5]
Teisipäeval kogunesid talupojad taas mõisa juurde ning kaks neist, Titzmann Andre ja Puddikalli Jüri, tungisid isegi peamajja sisse ja nõudsid Meyerilt viina ning õlut. Meyer saatis kubjas Voki Jürka ümbruskonnast püsse tooma ning läks ka ise Kolodovitsa ja Petseri mõisatest abi tooma, naastes Oravale nelja mehega.[6]
Kolmapäeval valmistas Meyer ette oma ärasõitu. Selleks oli ta valmis igale küüdimehele, kes tema kraami Alūksneni veab, 1 tünder soola maksma. Meyer oli suure hulga talupoegi ka oma voori tassimiseks mõisa kutsunud, kuid järgmisel päeval kogunes neid palju rohkem, kui ta oli soovinud, mitmed neist olid ka kaigaste ja piikidega relvastatud. Jaske Hans ja Titzmann Andre proovisid osa varandusest ka endale võtta, kuid andsid selle hiljem tagasi. Meyer lahkus koos oma pere ja viinameistriga mõisast neljapäeva keskpäeval. Teepeal rööviti talt veel paar härgi.[6]
Sama päeva õhtuni vedasid talupojad, keda olevat ligi 100 olnud, mõisa vara minema. Talupojad murdsid palgiga ka viinalao ukse ning kuulutasid siis: "See siin on Riia kants ja selle oleme me juba endi kätte saanud!" Talupojad olevat enda seast valinud ka asehalduri, kreisifoogti ja majandusametnikke. Järgnevatel päevadel jätkus mõisa rüüstamine ning laupäevaks oli see juba täiesti tühjaks tehtud. Wesselingi supliigi järgi Liivimaa kindralkubernerile olevat mõisast ära veetud 1800 vakka teravilja ja 130 karilooma.[7]
Meyeri lahkumise järel jäi mõisa vaid kilter Toots, keda Puddikalli Jüri oli ähvardanud ära tappa, kuna too oli talupoegadelt adraraudu pandiks võtnud. Peale valitseja lahkumist proovisid mõisa kaitsta vaid Ratta Rein (kes käis talupoegi aitade juurest ära ajamas) ja kirikueestseisja Marka Leska (kes proovis mõisa viina talupoegade eest päästa).[7]
Mässajate üle kohut mõistmine[muuda | muuda lähteteksti]
Meyer naasis Oravale alles aprilli keskpaigas ning andis mässanud talupojad kohtu alla. Selleks ajaks olid mitmed talupojad koos mõisast varastatud kraamiga Venemaale põgenenud. Põgenenud talupoegade kinnipüüdmisel küsiti abi ka Pihkva vojevoodilt.[8]
2. juunil rkj esitas Meyer mässust Tartu maakohtule kaebuse ning tõi endaga kaasa ka viis peamist süüdlast (Puddikalli Jüri, Titzmann Andre, Pilli Peep ning Jaske Hans koos oma sulase Ivaniga), kes vangimajja pandi. Hiljem toimetati kohtu ette veel seitse talupoega. Ülekuulamine kestis kuni 19. juunini, mille ajal ka selgus, et Meyer oli peksmise läbi talupoegadelt valetunnistusi välja pressinud.[8] 20. juunil koostati kohtuotsus, millega määrati Jaske Hans, Titzmann Andre, Pudikalli Jüri ja tema sulane Homi Hann surma pea maharaiumise järgi (selle järel tuli neil pea teiba otsa riputada ning keha rattale tõmmata). Manukas Maddina Jakob mõisteti poomissurma.[9] Sulane Ivanile määrati karistuseks 15 paari vitsu ning veerand aastat sunnitööd. Lisaks määrati 15 paari vitsu Kose Toomasele, Kisa Paabule ja Puddikalli Hinrichile, Lauri Miko naisele Annule määrati 8 paari. Pilli Peep mõisteti õigeks.[8]
Orava talupojad appelleerisid Liivimaa õuekohtusse, kus nende kaebus, mille oli koostanud advokaat Dieterici, 17. juulil ette loeti. Dieterici koostas hiljem veel mitu supliiki, milles väitis, et mõisa olid rüüstanud võõrad talupojad ning Orava omad olid vara ainult kaitse alla võtnud. Kohtuotsust prooviti kehtetuks tunnistada ka sellega, et talupojad polevat ülekuulamisel kõigist küsimustest aru saanud, kuna räägivad peamiselt vene keelt. Lisaks tõi Dieterici välja, et paljud talupojad polnud armulaual käinud ning ei saanud seega kohtus vannet anda. See ei aidanud ning 11. oktoobril viidi karistused Orava mõisas läbi.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Orava". Vaadatud 26.10.2023.
Märtsis 1700 oli Oraval talurahvarahutusi, mõis rüüstati.
- ↑ Lk 44 (Öpik, 1964)
- ↑ Lk 101-103 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
- ↑ Lk 50-51 (Öpik, 1964)
- ↑ 5,0 5,1 Lk 52-53 (Öpik, 1964)
- ↑ 6,0 6,1 Lk 54-56 (Öpik, 1964)
- ↑ 7,0 7,1 Lk 57-59 (Öpik, 1964)
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Lk 58-61 (Öpik, 1964)
- ↑ Lk 104 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1960.
- Öpik, Elina. Talurahva mõisavastane võitlus Eestis - Põhjasõja esimesel poolel 1700–1710. Tallinn. 1964.