Friedrich Akel

Friedrich-Karl Akel

Friedrich-Karl Akel
Sünniaeg	5. september 1871
Sünnikoht	Hendrikmõisa karjamõis, Kaubi vald, Halliste kihelkond, Pärnumaa
Surmaaeg	3. juuli 1941 (69-aastaselt)
Surmakoht	Tallinn
Erakond	Eesti Rahvameelne Eduerakond Eesti Demokraatlik Erakond Eesti Rahvaerakond Kristlik Rahvaerakond
Amet	Eesti välisminister (1923–1924, 1926–1927, 1936–1938) riigivanem (1924)
Õppeasutus	Tartu Ülikool
Eriala	arstiteadus

Friedrich-Karl Akel (5. september 1871 Hendrikmõisa karjamõis, Kaubi vald, Halliste kihelkond, Pärnumaa – 3. juuli 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik, diplomaat, riigivanem, välisminister, arst ja sporditegelane. Ta oli Eesti Vabariigi riigivanem 26. märtsist 16. detsembrini 1924, kolmel perioodil välisminister ning Eesti saadik Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal ja Hollandis.

Akel oli üks Eesti organiseeritud spordiliikumise varaseid tegelasi. Ta valiti 1924. aastal Eesti Olümpia Komitee esimeseks esimeheks ning aastatel 1928–1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees.

Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid Akeli 17. oktoobril 1940. NKVD vägede sõjatribunal mõistis ta surma ja ta hukati 3. juulil 1941 Tallinnas.

Elulugu

Friedrich-Karl Akel sündis Halliste kihelkonnas Kaubi vallas Nosi ehk Hendrikmõisa karjamõisas. Tema isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Hendrikmõisa karjamõisa omanikud. Päritolu sidus Akelit Mulgimaaga, kuigi suurema osa oma täiskasvanuelust tegutses ta Tallinnas ja välisteenistuses.

Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetaja oli Friedrich Kuhlbars, 1883–1887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saarde kihelkonnas ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.

Akel astus 1892. aasta II semestril Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1897. aasta II semestril seltsi esimees. Ta oli Korporatsioon Fraternitas Estica asutajaid ja hiljem selle auvilistlane.

Tegevus meditsiinivaldkonnas

Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist töötas Akel 1897–1898 Tartu Ülikooli polikliinikus assistendina. Seejärel täiendas ta end ja töötas mitmes Euroopa meditsiinikeskuses: 1898–1899 ja 1901–1902 Riias Reimersi silmakliinikus, 1899–1901 Varssavis Ujazdówi haiglas ning 1901. aastal Berliinis, Prahas ja Leipzigis.

Aastast 1902 tegutses Akel Tallinnas silmaarstina. Ta töötas erasilmaarstina aastatel 1902–1904 ja 1905–1912 ning osales 1904–1905 mobiliseeritud sõjaväearstina Vene-Jaapani sõjas. Esimese maailmasõja ajal töötas ta sõjaväearstina Tallinna mereväe haiglas.

1907. aastal rajas Akel koos teiste eesti arstidega Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, mida on peetud üheks oluliseks eesti arstide omaalgatuslikuks raviasutuseks Tallinnas. 1912. aastal rajas ta oma Roosikrantsi tänavale ostetud majja aadressil Roosikrantsi 10 erasilmakliiniku.

Akel kuulus Põhja-Balti Arstide Seltsi juhatusse ning tegutses mitmes haridus- ja seltsiorganisatsioonis. Oktoobrist 1939 töötas ta taas silmaarstina.

Poliitiline tegevus

Akel alustas poliitilist tegevust Jaan Tõnissoni mõjualas kujunenud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas. Revolutsiooniperioodil kujunes sellest Eesti Demokraatlik Erakond ning pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga Eesti Rahvaerakond. 1921. aastast kuulus Akel Kristlikku Rahvaerakonda.

Akel kuulus II ja III Riigikogu koosseisu ning hiljem Riiginõukogusse. Presidendi Kantselei andmetel oli ta 1923–1929 Riigikogu liige ja 1938–1940 Riiginõukogu liige. Riigikantselei järgi kuulus ta ka Rahvuskogu koosseisu aastatel 1936–1937.

Tallinna linnavolinikuna

Akel oli Tallinna linnavolikogu liige ning 27. aprillist 1913 kuni 24. augustini 1917 linnavolikogu esimees. Ta tegutses ka Tallinn-Haapsalu rahukogu aurahukohtunikuna.

Friedrich Akeli valitsus

 Pikemalt artiklis Friedrich Akeli valitsus

26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Akel riigivanem. Tema valitsus tegutses keerulisel ajal: Eesti majandus oli pärast Vabadussõja-järgset ülesehitust ja rahandusraskusi stabiliseerumas ning sisepoliitiline olukord oli pingeline. Riigikantselei ja Rahvusarhiivi teatel oli Akel riigitüüri juures ajal, mil noor Eesti riik oli üle elamas esimest majanduskriisi ning kommunistid üritasid 1. detsembril 1924 vägivallaga kukutada Eesti põhiseaduslikku korda.

Akeli valitsuse üheks oluliseks saavutuseks on peetud riigi rahandusliku olukorra kindlustamist.

1. detsembri riigipöördekatse

Akeli riigivanemaks oleku ajal toimus 1. detsembri riigipöördekatse. Rünnaku esimestel tundidel oli üheks sihtmärgiks ka riigivanema residents Toompeal. Akelil õnnestus end varjata ja rünnak üle elada.

Hilisemas Nõukogude ajalookirjutuses levitati versiooni Akeli põgenemisest Toompealt aluspesus. Priit Rohtmetsa käsitluse järgi oli tegelikult Toompealt alla lisaväge tooma jooksnud Akeli adjutant August Schönberg.

Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel 16. detsembril 1924 võimu üle Jüri Jaaksoni valitsusele.

Välisministrina

Akel oli Eesti välisminister kolmel perioodil: 1923–1924, 1926–1927 ja 1936–1938.

Ajavahemikul 2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli ta välisminister Konstantin Pätsi teises valitsuses. Sel ajal lahendati mitmeid Eesti ja Läti vahelisi erimeelsusi.

Akel oli välisminister ka Jaan Teemanti teises valitsuses 23. juulist 1926 kuni 4. märtsini 1927 ning Jaan Teemanti kolmandas valitsuses 4. märtsist kuni 11. novembrini 1927.

Kolmandat korda oli ta välisminister 2. juunist 1936 kuni 9. maini 1938. See periood langes aega, mil Euroopa julgeolekuolukord kiiresti halvenes ning kasvasid nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu surve ja mõju Läänemere piirkonnas.

Diplomaatiline tegevus

Akel kuulus Eesti välisteenistuse mõjukate kujundajate hulka. Ta oli Eesti saadik Soomes 1922–1923, saadik Rootsis, Norras ja Taanis 1928–1934 ning saadik Saksamaal ja Hollandis 1934–1936. Lisaks oli ta kolmel perioodil välisminister.

Riigikantselei ja Rahvusarhiivi teatel on Akeli jälg Eesti omariikluse ajaloos oluline ka välispoliitika kujundajana, sest ta töötas kolmel korral välisministrina ning esindas Eestit saadikuna mitmes riigis.

Aastatel 1922–1923 Eesti saadikuna Soomes tegutses Akel ajal, mil Eesti ja Soome suhted olid pärast Vabadussõda tihedad ning Eestis tähtsustati Soome vabatahtlike rolli. Tema Soome-perioodil valmis ja avati Helsingis Eesti Vabadussõjas langenud Soome vabatahtlike mälestussammas ning toimus riigivanem Konstantin Pätsi ametlik visiit Soome.

Stockholmis resideeriva saadikuna esindas Akel Eestit Rootsis, Norras ja Taanis. Tema ametiajal tihenesid Eesti ja Rootsi poliitilised ning majandussuhted, toimusid kõrgetasemelised visiidid ning kultuurikontaktid. 1928. aastal külastas Eestit Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom, 1932. aastal osales kroonprints Gustav Adolf Tartu Ülikooli 300. aastapäeval ja Gustav II Adolfi mälestussamba avamisel.

Aastatel 1934–1936 oli Akel Eesti saadik Saksamaal ja Hollandis, resideerides Berliinis. See periood langes aega, mil Saksamaa poliitiline ja majanduslik mõju Euroopas kiiresti kasvas ning Saksamaa osakaal Eesti väliskaubanduses suurenes.

Friedrich-Karl Akel Balti välisministrite kohtumisel 1937. aastal

Majandustegelasena

Akel oli seotud ka Eesti panganduse ja majanduseluga. Ta oli Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse ehk hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.

1939. aastal määrati ta Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.

Sporditegelasena

Akel oli üks Eesti organiseeritud spordiliikumise varaseid toetajaid. 1907. aastal valiti ta Tallinna Kalevi esimeheks. Eesti Olümpia Komitee käsitluse järgi oli selts sel ajal loidumas, kuid Akeli juhtimisel elavnes tegevus ning hakkas kasvama liikmete arv.

Akeli juhtimise ajal otsustati seltsis lisaks jalgrattasõidule ja uisutamisele hakata rohkem tähelepanu pöörama ka tennisele.

5. mail 1924 valiti Akel Eesti Olümpia Komitee esimeseks esimeheks. EOK oli loodud 1923. aastal, kuid Akelist sai selle esimene juht järgmisel aastal. Ühes oma esimestest pöördumistest EOK esimehena rõhutas ta kehakultuuri kasvatavat ja rahvuslikku tähendust.

EOK hinnangul andsid Akeli diplomaatilised kogemused ja kontaktid olümpiakomitee käivitamisel olulise panuse, aidates kindlustada organisatsiooni materiaalset tuge eriti enne 1924. aasta Pariisi olümpiamänge. Ado Anderkopp on Akeli teeneks pidanud olümpiakomitee kujundamist ühtseks tervikuks, mis suutis seista olümpiaideede eest.

Akel oli EOK esimees aastatel 1924–1931. Aastatel 1928–1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. Ta loobus olümpiaspordi juhtimisest eeskätt suure töökoormuse tõttu, sest 1930. aastatel nõudis rahvusvahelise olukorra pingestumine temalt üha enam jõudu Eesti riigi teenistuses.

Muu ühiskondlik tegevus

Akel tegutses aktiivselt mitmes seltsis, koguduses, majandusorganisatsioonis ja haridusasutuses. Ta oli Estonia teatriosaühingu ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia esimees ning juhatuse liige, Tallinna Rahvahariduse Seltsi ja Põhja-Balti Arstide Seltsi juhatuse liige ning osales Tallinna linna omavalitsustöös.

Aastatel 1920–1922 oli Akel Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik asepresident. Ta oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse konvendi vöörmünder 7. juunist 1908 kuni 16. juunini 1918 ning hiljem koguduse nõukogu ja eestseisuse esimees. Kirikuloolises uurimuses on tema tegevust käsitletud seoses Tallinna Toompea Kaarli koguduse ja EELK konsistooriumiga.

Vahistamine ja hukkamine

Pärast Nõukogude okupatsiooni algust sattus Akel okupatsioonivõimude repressioonide alla. Ta vahistati 17. oktoobril 1940 Tallinnas ja viidi Patarei vanglasse.

Akelit süüdistati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt tema tegevuse eest Eesti Vabariigi riigivanema ja poliitikuna, eriti seoses kommunistliku riigipöördekatse mahasurumisega 1924. aastal. NKVD vägede sõjatribunal mõistis ta surma 2. juulil 1941 ning ta hukati 3. juulil 1941 Tallinnas.

Tema haua täpne asukoht ei ole teada. Võimaliku matmispaigana on nimetatud Scheeli krunti Kosel.

Akel ei olnud oma perekonnast ainus repressioonide ohver. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati 14. juunil 1941, poeg Friedrich arreteeriti ning tütred Vilma ja Lia jäid pagulusse.

Mälestuse jäädvustamine

• 1997. aastal valmis Nikolai Guli maal Friedrich-Karl Akelist. Maal telliti Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja eestvõttel ning asub Kadrioru lossis.
• 5. septembril 2001 avati Tallinnas Akelile kuulunud majal aadressil Roosikrantsi 10 mälestustahvel.
• 5. septembril 2011 avati Viljandi maakonnas Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks tema sünnikoha lähedal mälestuskivi. Riigikantselei teatel oli Akeli sünnikoht viimane Eesti endiste riigipeade sünnikohtadest, mis oli seni tähistamata.
• 2021. aastal, Akeli 150. sünniaastapäeva puhul, ilmus Priit Rohtmetsa monograafia Friedrich Akel – silmaarst, diplomaat ja riigimees. Raamatu andis välja Rahvusarhiiv ning käsikiri valmis Riigikantselei stipendiumi „Eesti riigijuhid 1918–1940/1944” toel.
• 2021. aastal pühitseti Halliste surnuaias Akeli perekonna renoveeritud hauaplats ja riigivanemale pühendatud kenotaafid.
• 2021. aastal andis Eesti Pank Akeli 150. sünniaastapäeva auks välja 15-eurose nimiväärtusega hõbedast meenemündi. Mündi kujundas Kristo Kooskora, see vermiti Leedu rahapajas ja selle tiraaž oli 3000.

Tunnustus

• 1927 – Eesti Punase Risti I järgu II astme teenetemärk
• 1932 – Korporatsioon Fraternitas Estica auvilistlane
• 1935 – Kotkaristi I klassi teenetemärk
• 1936 – Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk
• 1938 – Valgetähe I klassi teenetemärk
• 1938 – Itaalia Krooni ordeni suurrist
• 1938 – Poola Valge Kotka orden
• Akelile anti ka mitmeid välisriikide teenetemärke, sealhulgas 13 suurpaela.

Isiklikku

Friedrich-Karl Akeli isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel olid Hendrikmõisa karjamõisa omanikud. Friedrich kasvas üles oma vanemate ainsa lapsena, sest tema noorem õde Amalie suri kuuekuuselt 1875. aastal. Ema poolt oli tal kolm poolõde ja kaks poolvenda.

12. märtsil 1906 abiellus Akel Adele Karoline Tenziga. Laulatus ja pulmad toimusid Halliste kihelkonnas. Nende perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich.

Akelile kuulus Tallinnas maja aadressil Roosikrantsi 10, mille ostmiseks kasutas ta Kaubi karjamõisa müügist saadud raha. Samas majas avas ta 1912. aastal oma erasilmakliiniku.

Akel oli bibliofiil ja väärtusliku piiblikogu omanik. Tema tulevasele abikaasale Adele Tenzile aastatel 1903–1905 saadetud kirjad on avaldatud ja kommenteeritud ajalookultuuri ajakirjas Tuna.

Adele Akel küüditati 1941. aastal ja suri 1944. aastal Kirovi oblastis. Tütar Asta Treude küüditati koos lastega Kirovi oblastisse; tema abikaasa Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942. aastal Sevurallagi vangilaagris Sverdlovski oblastis. Poeg Friedrich Akel noorem vangistati ja hukkus 1942. aastal Ussollagi vangilaagris Permi oblastis. Tütardel Vilmal ja Lial õnnestus pääseda Rootsi; Lia Akel oli abielus Rootsi diplomaadi Erik von Sydowiga.

Kirjandus

• Brennsohn, I. Die Aerzte Estlands von Beginn der historischen Zeit bis zur Gegenwart. Riga, 1922, seite 120
• Eesti Üliõpilaste Selts 1870–1905. Biograafilisi andmeid. New York, 1965. Lk 12
• Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon 1918–1991. Tallinn, 2006. Lk 35–36
• Schönfelder, Astri. „Ega Sa ometi pahaks ei pane, et Sulle Eesti keeli kirjutan?”. Friedrich Karl Akeli kirjad tulevasele abikaasale Adele Tenzile aastatest 1903–1905. – Tuna, 1/2012, lk 62–84.
• Rohtmets, Priit. Friedrich Akel – silmaarst, diplomaat ja riigimees. Tartu: Rahvusarhiiv, 2021. ISBN 9789949630103.

Välislingid

• Friedrich Karl Akel Vabariigi Presidendi Kantselei lehel
• Friedrich Karl Akel Eesti Vabariigi Valitsuse lehel
• Karl Friedrich Akel Eesti Olümpia Komitee lehel
• Friedrich-Karl Akel Eesti kommunismiohvrite memoriaali andmebaasis
• Eesti Panga teade Friedrich-Karl Akeli hõbemündi kohta
• „Hallistes tähistati riigivanem Friedrich-Karl Akeli 140. sünniaastapäeva” Riigikantselei, 5. september 2011
• Eesti ohvitseride andmekogu
• Friedrich Akel Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Biograafia ESBL-is

Viited

Eelnev Aleksander Hellat	Eesti välisminister 2. august 1923 – 26. märts 1924	Järgnev Otto Strandman
Eelnev Konstantin Päts	Eesti riigivanem 1924	Järgnev Jüri Jaakson
Eelnev Ants Piip	Eesti välisminister 23. juuli 1926 – 11. november 1927	Järgnev Aleksander Hellat
Eelnev Julius Seljamaa	Eesti välisminister 2. juuni 1936 – 9. mai 1938	Järgnev Karl Selter