Klaus Scheel

Klaus Scheel, teistel andmetel Claus Scheel, ka Klaus Harry (9. juuni (28. mai vkj) 1890 Kadrina, Undla vald – 30. juuli 1961 Saksamaa Baden-Baden) oli baltisaksa päritolu eesti majandustegelane Scheelide suguvõsast.

Klaus Scheel oli eesti suurima 1884. aastal asutatud Georg Johannes Heinrich Scheelilei kuulunud erapanga G. Scheel & Co tegevdirektor. Panga asukoht oli Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänav 1 / Vana turg 2.

Elukäik

Klaus Scheel õppis aastail 1899–1907 Tallinna Peetri Reaalkoolis ning õppis aastail 1907–1908 oma vanaisa asutatud panga G. Scheel & Co peamajas Tallinnas ametit. 1909–1912 praktiseeris ta Müller & Co juures Londonis, aastail 1912–1913 Pariisis (Banque Francaise et Italienne pour l'Amerique du Sud) ning aastail 1913–1914 Peterburis Vene-Aasia pangas. Aastast 1914 oli Klaus Scheel tegev G. Scheel & Ko pangas prokuristina.

Klaus Scheel asus panga etteotsa 1920. aastal, Vabadussõja ajal toimetas ta kindral Judenitši rahaasju. 1920. aastal leidis Scheel uue äripartneri – Nõukogude Venemaa. Klaus Scheel oli panga direktorina seotud bolševike poolt Venemaal poliitiliste repressioonide käigus rekvireeritud Venemaa keisririigi aadlikelt, kirikutegelastelt röövitud ja väljapressitud väärisesemete ja kulla müügi vahendamisega, peamiselt Rootsi, kus tema partneriks oli Svenska Enskilda Bankeni juht Jacob Wallenberg. Tänu rikkalikule teenistusele Vene kulla vahendamisel ostis Scheel osaliselt või täielikult kokku mitmeid Eesti ettevõtteid (Franz Krulli masinaehitustehase, Kreenholmi manufaktuuri, Türi paberivabriku). Kogutud kapitaliga pani Klaus Scheel aluse põlevkiviõli tootmisele Kiviõlis.sScheelide suguvõsa osales ka Saku Õlletehase arendamisel, nii 1899. aastal laiendati õlletehase omanike ringi ning asutati Saku Õlletehase aktsiaselts. Ettevõtte omanikkonda kuulusid pank G. Scheel & Co ja piiritusevabrikandid von Rosenid. Saku jõuline areng viis Tallinna viimase õlletehase Revalia uste sulgemiseni 1911. aastal.

Lahkumine Eestist

1939. aasta ümberasumise käigus Scheel veel Eestist ei lahkunud. Jaanuaris 1940 pakkus Hitleri finantsnõunik dr Keppler Scheelile saksa kodakondsust. Scheel venitas kuni viimase hetkeni saksa passi vastuvõtmisega, ja see põhjustas talle hiljem Saksamaal ebameeldivusi. Scheeli venitamise põhjuseks oli tõenäoliselt see, et temas voolas ka juudi verd. Samuti oli võimatu nii panka kui ka kõiki oma ärisid lühikese ajaga likvideerida. Scheel lahkus Eestist pärast 1940. aasta juunipööret. 25. juunil 1940 astus ta Saksamaa pinnale ja sõitis kohe Berliini. Oma perekonna oli ta juba sügisel 1939 Rootsi saatnud.

1944. aasta sügisel, kui algas Eestist suur põgenemine Läände, eelkõige Rootsi, loodi Stockholmis 1943 Eesti Abistamisorganisatsioon – nagu ka Eesti Komitee, mis hakkas 1944. aasta sügisel korraldama päästeaktsioone, mille eesmärgiks oli eestlaste evakueerimine. Selleks ajaks oli Scheel Stockholmis asutanud metallisaaduste impordi- ja ekspordifirma. Ta oli oma firmale üürinud kolm tuba, millest kaks andis Scheel abistamisorganisatsioonile ja ühe Eesti Komiteele kasutada. Organisatsiooni esimees oli endine riigivanem August Rei, operatsioonide üldjuhtimise ja rahastamise eest vastutas Klaus Scheel, kes oma tutvusi kasutades hankis tegevuseks 200 000 Rootsi krooni. Kokku saadeti Eestisse 57 päästepaati, millega toodi 53 päevaga ära 1430 inimest.

Scheel ei jäänud Rootsi enam kauaks: uueks ajutiseks koduks sai Brasiilia, kust ta 1954. aastal kolis Saksamaale Hamburgi. Ta suri 1961. aastal.

Isiklikku

Aastail 1915–1936 oli Klaus Scheel abielus Anna Scheeliga, abielu lahutati. 9. septembril 1936 abiellus Klaus Scheel Alice Güntheriga (sündinud Imhof).

Tunnustus

• Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk, 1929
• Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk, 1938

Scheelide suvemõis

1940. aastal Scheeli krundil toimunud inimsusvastastest kuritegudest vaata

 Pikemalt artiklis Kose suvemõis#Scheeli krunt

Välislingid

• veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
• Pekka Erelt: Punaste pankiir, I osa, Eesti Ekspress, 3. september 2003