Klaus Scheel
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2009) |
Klaus Scheel, teistel andmetel Claus Scheel, ka Klaus Harry (28. mai 1890 Kadrina küla – 30. juuli 1961 Saksamaa Baden-Baden) oli baltisaksa päritolu eesti majandustegelane Scheelide suguvõsast.
Klaus Scheel oli eesti suurima 1884. aastal asutatud Georg Scheelile kuuluva erapanga G. Scheel & Co tegevdirektor. Panga asukoht oli Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänav 1 / Vana turg 2.
Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Klaus Scheel õppis aastail 1899–1907 Tallinna Peetri Reaalkoolis ning seejärel pangandust: aastail 1907–1908 oma vanaisa Georg Johannes Heinrich Scheeli 1884 asutatud panga G. Scheel & Co peamajas Tallinnas, aastail 1909–1912 Müller & Co juures Londonis, aastail 1912–1913 Pariisis (Banque Francaise et Italienne pour l'Amerique du Sud) ning aastail 1913–1914 Peterburis Vene-Aasia pangas.
Aastast 1914 oli Klaus Scheel tegev G. Scheel & Ko pangas prokuristina.
Aastail 1915–1936 oli Klaus Scheel abielus Anna Scheeliga, abielu lahutati[1]. 9. septembril 1936 abiellus Klaus Scheel Alice Güntheriga (sündinud Imhof).
Pangaomaniku Georg Johannes Heinrich Scheeli pojapoeg Klaus Scheel asus panga etteotsa 1920[küsitav]. aastal, Vabadussõja ajal toimetas Scheel kindral Judenitši rahaasju.
1920. aastal aga leidis Scheel uue äripartneri – Nõukogude Venemaa. (Klaus Scheeli ja panga majandustegevuse kohta vaata G. Scheel & Co).
Klaus Scheel oli panga direktorina seotud bolševike poolt Venemaal poliitiliste repressioonide käigus rekvireeritud Venemaa keisririigi aadlikelt, kirikutegelastelt röövitud ja väljapressitud väärisesemete ja kulla müügi vahendamisega, peamiselt Rootsi, kus tema partneriks oli Svenska Enskilda Bankeni juht Jacob Wallenberg. Tänu rikkalikule teenistusele Vene kulla vahendamisel ostis Scheel osaliselt või täielikult kokku mitmeid Eesti ettevõtteid (Franz Krulli masinaehitustehase, Kreenholmi manufaktuuri, Türi paberivabriku). Kogutud kapitaliga pani Klaus Scheel aluse põlevkiviõli tootmisele Kiviõlis[2].
Baltisakslaste lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]
Oktoobris 1939 aga kutsuti väljaspool Saksamaad elavad sakslased suurele kodumaale. Algas ümberasumine, mille käigus lahkus Eestist 1939/40 üle 12 000 baltisakslase. Scheel kutset ei järginud. Ta venitas kuni viimase hetkeni Saksa passi vastu võtmast, ja see põhjustas talle hiljem Saksamaal ebameeldivusi. Jaanuaris 1940 pakkus Hitleri finantsnõunik dr Keppler isiklikult Scheelile Saksa kodakondsust. Scheeli venitamise põhjuseks oli see, et temas voolas natuke ka juudi verd. Samuti oli võimatu nii panka kui ka kõiki oma ärisid lühikese ajaga likvideerida.
1940. aasta juunipööre[muuda | muuda lähteteksti]
Peale juunipööret lahkus Scheel Eestist, 25. juunil 1940 astus ta Saksamaa pinnale ja sõitis kohe Berliini. Oma perekonna oli ta juba sügisel 1939 Rootsi saatnud.
1944. aasta põgenemised Rootsi[muuda | muuda lähteteksti]
1944. aasta sügisel, kui algas Eestist suur põgenemine Läände, eelkõige Rootsi, loodi Stockholmis 1943 Eesti Abistamisorganisatsioon – nagu ka Eesti Komitee, mis hakkas sügisel 1944 korraldama päästeaktsioone, mille eesmärgiks oli eestlaste evakueerimine. Kokku saadeti Eestisse 57 päästepaati, millega toodi 53 päevaga ära 1430 inimest. Organisatsiooni esimees oli endine riigivanem August Rei. Operatsioonide üldjuhtimise ja rahastamise eest vastutas aga Klaus Scheel. Oma tutvusi kasutades hankis Scheel 200 000 Rootsi krooni. Scheeli kutsus appi Rei, kes pankuri perekonda hästi tundis. Selleks ajaks oli Scheel Stockholmis asutanud metallisaaduste impordi- ja ekspordifirma. Ta oli oma firmale üürinud kolm tuba, millest kaks andis Scheel abistamisorganisatsioonile ja ühe Eesti Komiteele kasutada.
Scheel ei jäänud Rootsi enam kauaks, uueks ajutiseks koduks sai Brasiilia, kust 1954. aastal Scheel kolis elama Saksamaale Hamburgi. Ta suri 1961. aastal.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärk, 1929
- Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk, 1938
1940. aastal Scheeli krundil toimunud inimsusvastastest kuritegudest vaata
Pikemalt artiklis Kose suvemõis#Scheeli krunt
Scheelide osalus Saku Õlletehases[muuda | muuda lähteteksti]
Scheelide suguvõsa osales ka Saku Õlletehase arendamisel, nii 1899. aastal laiendati õlletehase omanike ringi ning asutati Saku Õlletehase aktsiaselts. Ettevõtte omanikkonda kuulusid pank G. Scheel & Co ja piiritusevabrikandid von Rosenid. Saku jõuline areng viis Tallinna viimase õlletehase Revalia uste sulgemiseni 1911. aastal. Pärast seda ei ole Tallinnas enam õlletehast olnud. Saku Õlletehas oli tõusnud monopoolsesse seisu Tallinnas ja Harjumaal.[3].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Pankur K. Scheel lahutas. Rahvaleht, 27. aprill 1936, nr. 49, lk. 8.
- ↑ Eesti riigi algusaegade 8 mõjuka äriliidri vara ja selle saatus[alaline kõdulink], Äripäev, 22.02.2008]
- ↑ "Saku mõisa õlleköök". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. august 2009. Vaadatud 3. novembril 2008.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- ID puudub veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
- Pekka Erelt: Punaste pankiir, I osa, Eesti Ekspress, 3. september 2003
- Pekka Erelt: Punaste pankiir, II osa, Eesti Ekspress, 10. september 2009