Mine sisu juurde

Riigivanem

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti riigivanem)
 See artikkel räägib ametinimetusest; viina kohta vaata artiklit Riigivanem (viin); Mark Soosaare filmi kohta vaata artiklit Riigivanem.

Riigivanem oli aastatel 1920–1934 Eesti valitsusjuhi nimetus riigipea ülesannetes ning aastatel 1934–1937 Eesti riigipea nimetus.

1920. aasta põhiseaduse jõustumiseni 21. detsembril ja riigivanema ameti loomiseni juhtis valitsuse tööd peaminister. 1920. aasta põhiseadus kaotas ära peaministri ametinimetuse ning valitsust juhtis sellest peale riigivanem.

Riigivanem 1920–1934

[muuda | muuda lähteteksti]
Riigivanema Maja, kus asus 1919–1929 Riigivanema residents.

Aastatel 19201934 oli riigivanem Vabariigi Valitsuse juht (peaminister), aga täitis ka rahvusvahelises õiguses ette nähtud riigipea kohustusi. Riigivanema koos teiste Vabariigi Valitsuse liikmetega määras ametisse Riigikogu. Iseseisvat riigipea institutsiooni ei olnud.

Vastavas ajavahemikus Riigivanem:

  1. Esindas Eesti Vabariiki;
  2. Juhtis ja ühtlustas Vabariigi Valitsuse tegevust;
  3. Juhatas Vabariigi Valitsuse istungeid;
  4. Võis pärida aru üksikutelt ministritelt nende tegevuse kohta;
  5. Kontrollis (pidas valvet) Riigikantselei üle.

13. juulil 1922 määras Vabariigi Valitsus Riigivanema ametinimetuse ametlikud tõlked teistesse keeltesse:

1930. aastal olid kasutusel ametikoha järgmised tõlked teistesse keeltesse:

  • prantsuse keelde: Chef de la République (või Chef de l'État)
  • vene keelde: глава государства (harva государственный староста)
  • saksa keelde: Der Staatsälteste
  • hollandi keelde: Staatsaeldeste
  • rootsi keelde: Statsäldste [vahel Riksäldste(!)]
  • poola keelde: Naczelnik Panstwa Estonskiego
  • läti keelde: Valsts vecākais
  • itaalia keelde: Il capo dello stato
  • inglise keelde: Head of the State (mitteametlikult State Elder)
  • soome keelde ei tõlgitud
  • ungari keelde: Az Észt köztarsásági fej (Allamven)[1]
Muuseas, alguses ratifikatsiooni aktides kõneles riigivanem enesest ainsuses ("mina, riigivanem, jne"), kuna välisministri Hellati ajal 1923. aastal maksma pandi vorm, kus riigivanem kõneleb enesest paljuses ("meie, riigivanem see ja see"), kuna nüüd uuesti riigivanem kõneleb enesest ainsuses.[2]

Ants Piip

Aastatel 1920–1933[küsitav] asus Eesti Vabariigi riigivanema ametielamu, nn Riigivanema Maja[3], Toompeal aadressil Lossi plats 7[4].

Riigivanem 1934–1937

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19341937 kehtinud Eesti Vabariigi 1934. aasta põhiseaduse alusel lahutati riigivanema ja peaministri ülesanded ning Riigivanema ametikoht muutus otsevalitavaks. Kandidaate said üles seada 10 000 Eesti kodanikku.

Riigivanem:

  1. Määras ametisse Vabariigi Valitsuse;
  2. Juhtis sise- ja välispoliitikat;
  3. Võis kasutada edasilükkavat vetot Riigikogu poolt vastu võetud seadustele;
  4. Võis Riigikogu laiali saata;
  5. Võis anda välja seadusi dekreetidena Riigikogu töövaheajal;
  6. Esindas Eestit ning sõlmis lepinguid;
  7. Nimetas ametisse kõrgemad riigiametnikud ning vajadusel kutsus nad tagasi;
  8. Andis vajadusel armu,
  9. Oli Riigikaitse kõrgeim juht ning kaitsevägede kõrgeim juht;
  10. Esitas seaduseelnõusid Riigikogule;
  11. Valvas riigivõimu teostamise üle seadustega sätestatud korras;
  12. Esitas Riigikogule riigieelarve;
  13. Sõlmis rahu ning kuulutas sõda Riigikogu vastava otsuse põhjal;
  14. Võis juhatada Vabariigi Valitsuse istungeid
  15. Võis kuulutada välja kaitseseisukorra kogu riigis või selle osades, ning esitas selle kinnitamiseks Riigikogule.

Eesti Vabariigi riigivanemad

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 1920. aasta põhiseaduse jõustumist 21. detsembril ja riigivanema ameti loomist juhtis valitsuse tööd peaminister, kelleks olid Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Tõnisson (kaks ametiaega), Ado Birk ja Ants Piip. 1920. aasta põhiseadus kaotas ära peaministri ametinimetuse ning valitsust juhtis sellest peale riigivanem.

Kümnest riigivanemast kaheksa kas tapeti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt või surid vangistuses; Otto Strandman jõudis enne arreteerimist 1941. aastal sooritada enesetapu ning üksnes August Reil õnnestus Rootsi pageda.[5]

  1. Riigivanem 10 keeles. Esmaspäev, 24. veebruar 1930, nr 8, lk 3.
  2. Rahvusvahelise õiguse süsteem. Tartu: Loodus, 1927, lk 127.
  3. Aleksander Terras: Mälestusi Toompealt ja Kadriorust, Riigikantseleist ja riigisekretäri ametist ajavahemikus 1920–1940, www.valitsus.ee (vaadatud 17. august 2011)
  4. Elamu Lossi plats 7, eestigiid.ee
  5. "Näitus Eesti riigipeadest." Meie Kodu 26. veebruar 2015.
  • Kiri riigiisale. Esmaspäev, 26. september 1932, nr 39, lk 5.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]