Kaja Kallas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kaja Kallas
Kaja Kallas
Kaja Kallas 2021. aastal
Eesti Vabariigi peaminister
Ametis
Ametisse asumise aeg
26. jaanuar 2021
Eelnev Jüri Ratas
XIV Riigikogu liige
Ametisse asumise aeg
2019
Eesti Reformierakonna esimees
Ametisse asumise aeg
14. aprill 2018
Eelnev Hanno Pevkur
Euroopa Parlamendi liige
Ametiaeg
2014–2018
XII Riigikogu liige
Ametiaeg
2011–2014
Isikuandmed
Sünniaeg 18. juuni 1977 (43-aastane)
Sünnikoht Tallinn
Erakond Eesti Reformierakond
Abikaasa Arvo Hallik
Vanemad Siim Kallas, Kristi Kallas
Alma mater Tartu Ülikool
Estonian Business School
Elukutse advokaat
Tegevusala poliitika

Kaja Kallas (sündinud 18. juunil 1977 Tallinnas) on Eesti poliitik, 14. aprillist 2018 Reformierakonna esimees ja alates 26. jaanuarist 2021 Eesti Vabariigi peaminister.

Hariduselt advokaat, astus ta 2010. aastal poliitikasse ning oli XII Riigikogu liige ja majanduskomisjoni esimees 20112014. Kuni septembrini 2018 oli ta Eestist valitud Euroopa Parlamendi liige, kuuludes Euroopa Demokraatide ja Liberaalide (ALDE) fraktsiooni. Varem on ta töötanud advokaadina ja olnud Eesti Riigikogu liige.

Kallas on ühtlasi Eesti esimene naispeaminister.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Erialane töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kallas on Eesti Advokatuuri liige alates 1999. aastast ning vandeadvokaat 2002. aastast. Ta on olnud advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius ja Tark & Co partner ning Estonian Business Schooli koolitaja, Euroopa Kartellivastase Juristide Assotsiatsiooni liige. Kaja Kallas oli advokaadina spetsialiseerunud Euroopa ja Eesti konkurentsiõigusele[3]. Tema tegevus advokaadina on peatatud alates 26. märtsist 2011.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaja Kallas astus Rain Rosimannuse soovitusel 2010. aastal Reformierakonda[4] ning kogus 2011. aasta märtsis parlamendivalimistel Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas 7157 häält (isikumandaadi)[5].

2013. aastal sai temast Reformierakonna aseesimees.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai ta 21 504 häält ning osutus valituks.[6]

Euroopa parlamendis oli Kaja Kallas[7] ELi-Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni (D-UA[8]) aseesimees, kuulus tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni (ITRE[9]) ning Euronesti parlamentaarsesse assambleesse (DEPA[10]). Ta oli asendusliige siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonis (IMCO[11]) ning delegatsioonis Ameerika Ühendriikidega suhtlemisel (D-US[12]). Lisaks kuulus ta Euroopa Parlamendi digitaalse agenda töörühma ja oli Euroopa Parlamendi noorte töörühma aseesimees.[13] Kallas oli kuue dokumendi raportöör: "E-privaatsus: eraelu austamine ja isikuandmete kaitse elektroonilise side puhul"[14], "Tsiviilõiguse reeglid robootikale"[15], "Digitaalse ühisturu strateegia"[16], "Õiguslik raamistik tollialaste rikkumiste ja sanktsioonide suhtes"[17], "Uued võimalused energiatarbijatele"[18] ja "Euroopa Liidu konkurentsipoliitika aastaaruanne"[19].

Euroopa Parlamendis töötas Kallas digitaalse ühtse turu strateegiaga, energia- ja tarbijapoliitikaga ning samuti ELi ja Ukraina vaheliste suhetega. Ta seisis väikese ja keskmise suurusega ettevõtete käekäigu eest ning on toonitanud, et blokeeringud ja piirangud digitaalses maailmas ei lase tekkida uutel ja innovaatilistel ettevõtetel. Ta pooldab innovatsiooni ning on mitmel korral maininud, et regulatsioonidega ei tohi tehnoloogilist revolutsiooni tagasi pöörata ega innovatsiooni takistada.[viide?]

Kaja Kallas on korduvalt valitud mõjukaimate europarlamendi saadikute hulka. 2017. aasta sügisel valis poliitikaväljaanne Politico Kallase Brüsseli mõjukaimate naiste hulka[20] ja 2016. aasta kevadel 40 mõjukaima saadiku hulka[21]. Sama aasta sügisel paigutas vabaühendus VoteWatch Kallase 70 mõjukaima saadiku hulka[22]. 2017. aasta märtsis hindas VoteWatch, et Kallas oli digi- ja telekommunikatsioonipoliitikate valdkonnas mõjukuselt kuues saadik[23].

Novembris 2018 ilmus Kallase raamat "MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis", kus ta kirjeldab oma elu ja tööd nelja Brüsselis veedetud aasta jooksul.

3. märtsil 2019 toimunud XIV Riigikogu valimistel sai enim valijate hääli ja vastavalt ka kohti Riigikogus Kaja Kallase juhitud Reformierakond, kuid valitsuskoalitsiooni otsustasid moodustada hoopis Keskerakond, EKRE ja Isamaa. President Kersti Kaljulaid nimetas esialgu peaministrikandidaadiks ikkagi Kaja Kallase, kuid 15. aprillil Riigikogus toimunud hääletusel andsid Kallasele valitsuse moodustamise volituste andmise poolt hääle vaid 45 riigikogu liiget ja 55st saalis viibinud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa saadikust oli selle vastu 53.

14. jaanuaril 2021 tegi president Kersti Kaljulaid Kallasele ettepaneku moodustada järgmine Eesti valitsus.[24]

Visiit[muuda | muuda lähteteksti]

Välisvisiit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaja Kallase peaministrivisiidid

Peaministri esimene välisvisiit on naaberriikidesse. 19. veebruaril 2021 kohtus ta Helsingis Soome presidendi Sauli Niinistö ja peaminister Sanna Mariniga.

Töökohad[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Reformierakonna liikme Siim Kallase tütar.

Alates 2002. aastast abielus Roomet Leigeriga.[4] Alates 2011. aastast elas ta koos Taavi Veskimägiga, neil sündis 8. novembril 2011 ühine poeg. 20. juunil 2014 teatasid nad Twitteri vahendusel lahkuminekust.[25]

Septembris 2018 abiellus Kallas Superia Corporate Finance'i partneri Arvo Hallikuga.[26] Nad elavad Kadriorus Rohelise aasa tänaval.[27]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Jüri Ratas
Eesti peaminister
alates 26. jaanuarist 2021
Järgnev: