Alūksne

Alūksne
läti Alūksne eesti Aluliina, Alulinn võro Aluliin, Mari(n)burḱ
Pindala	14,2 km²
Elanikke	6262 (1.01.2023)
Koordinaadid	57° 25′ N, 27° 3′ E

Alūksne (läti^ⓘ) on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal. Linnaõigused aastast 1920. Alūksne on kõige kõrgemal asuv linn Lätis; kohati asub linn merepinnast enam kui 200 meetri kõrgusel, kõige kõrgem koht (Templimägi, Tempļa kalns) aga ulatub 217 meetrit üle merepinna.

Ajalugu

Alūksnes, Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ('Kindlusesaar') ehk Marijas sala ('Maarjasaar') järvesaarel, asuvad Liivimaa ordu Aluliina ordulinnuse (saksa Marienburg) varemed.

Alūksne (Marienburg), 1661–1662 Augustin Meyerberg

Varauusajal, Poola ajal oli Alūksne (saksa Marienburg) alev Võnnu vojevoodkonnas ja hiljem Liivimaa kubermangu Võnnu ja Valga kreisi Alūksne ehk Aluliina kihelkonna keskus.

Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) hõivasid Moskva tsaaririigi väed piirkonna ning valdasid seda 1658. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Vallisaare vaherahuga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.

Põhjasõjas, 1702. aastal, pärast 10-päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem Venemaa keisrinna Katariina I. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.

1741. aastal andis Jelizaveta I Alūksne oma kantslerile, krahv Mihhail Vorontsovile, kes müüs mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus Alūksne lossi peahoone ehitati aastail 1860–1863.

Aastal 1903 avati Alūksne raudteejaam.

Kaitsealused objektid

Muinsusmälestistest on riikliku kaitse all Alūksne ajalooline kesklinn, Alūksne lossi rotundpaviljon, mausoleum, Aiolose tempel, Aleksandri paviljon, Alūksne loss ja selle park, linnamäena kasutusel olnud Templimägi ja Cepurīte saar. Kohaliku kaitse all on Otto von Vietinghoffi graniitobelisk, kolonnaad, mõisapargi kivisild, hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi, Pilssala keskaegne kalmistu ja sealsed kindlustised ning Alūksne asulakoht.

Looduskaitse all on tamm Pleskavas iela ääres, tamm aadressil Ezermalas iela 4, tamm ümbermõõduga 6,01 Pleskavas iela ja järve vahel, Miera iela saar, Kirikutamm, Gliki tammed, tamm aadressil Latgales iela 11 ja seitse tamme Alūksne lossi pargis.

Transport

Linnast suundub kitsarööpmeline raudtee Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu mõlemas suunas kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi Valka, kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus Valga–Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970, liiklus Apeni lõpetati aastal 1973.

Pilte

• 
  Alūksne piiblimuuseum
• 
  Alūksne loss
• 
  Alūksne õigeusu kirik
• 
  Veetorn
• 
  Alūksne kalmistu
• 
  Alūksne kunstikool
• 
  Alūksne päikese sild
• 
  Aluliina ordulinnuse varemed

Vaata ka

• Aluliina ordulinnus
• Aluliina komtuur
• Alūksne loss
• Aluliina kihelkond

Välislingid

• Alūksne linna ja rajooni koduleht