Vastseliina piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Vastseliina piiskopilinnus 2008. aasta märtsikuus
Vastseliina piiskopilinnus 2008. aasta suvel. Vaade linnuse kirdetornist
Vastseliina piiskopilinnuse kirdetorn 2011. aasta septembris
Linnuse asendiplaan 19. sajandist.
Autor: Wilhelm Tusch
Linnuse vaade idast 19. sajandil.
Autor: Wilhelm Tusch

Vastseliina piiskopilinnuse (saksa Neuhausen) varemed asuvad Vana-Vastseliina külas umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist Vastseliina vallas Võru maakonnas strateegiliselt tähtsas kohas Piusa jõe kõrgel kaldal kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, seega piiratuna kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses teda kaitsekraav.

Tänapäeval tegutsevad linnuse juures kohvik-suveniiripood ja külastuskeskusendises Piiri kõrtsi hoones, mille muuseum tutvustab nii Vastseliina linnust ja keskaega laiemalt kui ka kohalikku hilisemat ajalugu. Muuseumis korraldatakse kunsti- ja käitöönäitusi. Kohvikut, külastuskeskust, kabelit, matkaradu jms haldab Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutus. Linnusevaremetes on toimunud kontserte. Vastseliina Linnuse torni otsas oli Eesti teadaolev esimene Valge Toonekure pesa, sellega on linnus läinud ka ornitoloogia ajalukku

Linnuse ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342. Siis pühitseti linnus Neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks või Frauenburgiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen (uus linnus), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne ja venelaste novõi gorodok.

Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis 1237 Mõõgavendade Ordu järeltulijana loodud Liivi Ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.

Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3-4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.

Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379 rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul ehitati kirdetorn. 16. sajandi alguses ehitati dankrilaadne põhjatorn. Kagunurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega müür (zwinger). Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.

Looduslikult kõige vähem kaitstud lõunaküljel olid kaitset parandav zwinger (topeltmüür, mis kaitses põhimüüri kahurikuulide otsetabamuste eest ja moodustas koos põhikindlusega lõksu müürist üleronijatele) ning kagutorni ees olev madal lisatorn suurtükkidele.

Vastseliina linnus asus vana RiiaPihkva kaubatee ääres. Peale selle etendas ta tähtsat osa ka palverännakute sihtpunktina.

Liivi sõda algas linnusele õnnetult, milles linnust süüdistada ei saa. Nimelt olid suured kahtlused Tartu piiskopi Hermanus II kokkumängu kohta venelastega. Liivi sõja alguses tegutses Vastseliinas piiskopi saadik ja tõlk Christoffer Lustfer, kes pettemanöövriga tahtis linnust venelaste kätte mängida. Sellest saadi teada ja Lustfer vangistati. Ordu pealinnuses Võnnus tunnistas ta pärast piinamist Tartu piiskopi vastu ja poos ennast vangikongis üles.

Nähes, et kavalus ei aita, otsustasid venelased vürst Pjotr Šuiski juhtimisel linnuse jõuga võtta. Selleks ajaks olid ka kaitsjad ettevalmistusi teinud. Ordumeister saatis lisajõude ja linnuse ülemaks sai Jorgen Uxkel (Jürgen Uexküll). Esimene tugev rünnak toimus 15. juunil ja lõppes venelastele edutult. Sellest nende hoog aga ei raugenud ja venelased tulid seitsme leeriga linnuse alla, lastes mõned lasud müüri pihta, nii et müüritis mõningal määral alla varises. Sulased ja kodanikud astusid Jorgen Uxkeli juurde ja nõudsid, et ta linnuse loovutaks, muidu poovad nad ta müüri peale üles. Seetõttu pidi ta linnuse 1. juulil loovutama. Jorgen Uxkel lahkus koos sugulastega linnusest ja nad riisuti enamuses paljaks. Seejärel tapsid venelased kõik talupojad. Ka väikesed lapsed raiusid nad pooleks ja jätsid sinnapaika.

Vastseliina linnus jäi venelaste kätte aastani 1582, seega peaaegu sõja lõpuni. Liivi sõja alguses likvideeriti Tartu piiskopkond ja 1562 ka Liivi ordu, alistudes Poolale. Nii ei olnud 1582. aastal olemas enam linnuse rajajaid ja omanikke, kui Jam Zapolski vaherahuga Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel läks Vastseliina Rzeczpospolitale. 24 aasta pikkusele venelaste valitsemisele järgnes 43 aasta pikkune Poola võimuperiood.

1620. aastal alanud võitlus Poola ja Rootsi vahel Liivimaa pärast olid 1625. aastaks olukorra sedavõrd Rootsi kasuks pööranud, et Vastseliina saadi kätte ilma suuremate purustusteta. Alles aasta enne Vene-Rootsi sõda 16561658 algasid linnusel uued kindlustustööd, mille iseloomu ja mahtu ei teata. Samas sõjas sai linnus ühepäevases piiramises 21. juulil 1656 rängalt kannatada ja alistus veelkord venelastele. 1658. aasta Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks. Põhjasõda muutis 1702 Vastseliina linnuse varemeteks. Kätte oli jõudnud kahurvägede ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid perspektiivid.

Linnuse all asus võlvkelder ja selle peal oli linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Linnuse kabelis asus püha rist, mida käidi kummardamas. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 1354. aastal.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]