Soome Kommunistlik Partei
|
See artikkel räägib endisest parteist; praeguse partei kohta vaata artiklit Soome Kommunistlik Partei (1994) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Soome Kommunistlik Partei | |
|---|---|
| Suomen Kommunistinen Puolue | |
| Asutamine | 1918(–1992) |
| Ideoloogia | kommunism |
Soome Kommunistlik Partei (lühend SKP; soome keeles Suomen Kommunistinen Puolue (1920. aastani Suomalainen Kommunistinen Puolue)) oli Soomes tegutsenud kommunistlik partei.
Partei asutasid 29. augustil 1918 Moskvas Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei vasakpoolse (bolševistliku) suunitlusega liikmed. Asutajate seas oli Soome kodusõja järel Soomest põgenenud punaseid, kes Venemaal olid omandanud bolševike ideed ja programmi ja soome päritolu bolševikke.
Pärast soome kommunistide kaotust Soome kodusõjas taganesid nad Petrogradi, kus tegutsesid Otto Kuusineni, Eino Rahja, Soome KP esimehe Kullervo Achilles Manneri ja Edvard Gyllingi juhtimisel.
Soome Kommunistlik Partei kuulus Kommunistlikku Internatsionaali (1919–1943).
Aastani 1944 oli kommunistlik partei Soomes keelatud ja sajad selle liikmed olid aastaid vangis. Pärast Teist maailmasõda sai sellest kümnete tuhandete liikmetega massiorganisatsioon.
Parteil olid väga lähedased suhted NLKP-ga. Ta järgis NLKP poliitilist ja ideoloogilist joont kuni 1960. aastateni. 1950.–1980. aastateni osaleti NLKP korraldatud nõupidamistel.
Ta astus Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SKDL) liikmeks ning valimistel osalesid selle liikmed SKDL-i nimekirjas.
Partei poliitiline tegevus lõppes Vasakliidu loomisega 1990. aastate algul. 1992. aastal läks partei pankrotti ja 1994. aastal lakkas olemast.
Soome Kommunistliku Partei juhid[muuda | muuda lähteteksti]
- Yrjö Elias Sirola (1876 – 18, märts1936), SKP asutaja, esimees 1918–1919
- Kullervo Achilles Manner (1880–1939), SKP KK esimees 1919–1934
- Aimo Anshelm Aaltonen (1906 – 1. oktoober 1987), SKP esimees 1944–1945
- Aaro Uusitalo, SKP esimees 1945–1948
- Ville Pessi, (1902 – 7. november 1983), SKP KK peasekretär 1944–1969
- Aimo Anshelm Aaltonen (1906 – 1. oktoober 1987), SKP esimees 1948–1966
- Aarne Saarinen, (1913–2004), SKP esimees 1966–1982
- Arvo Aalto, SKP KK peasekretär 1969–1977
- Hertta Kuusinen (1904 – 18. märts 1974), SKP auesimees 1972–1974, Otto Ville Kuusineni tütar
- Erkki Kivimäki, SKP KK peasekretär 1977–1981
- Arvo Aalto, SKP KK peasekretär 1981–1984
- Jouko Kajanoja (1942–), SKP esimees 1966–1982 1984
- Aarno Aitamurto, SKP KK peasekretär 1984–1985
- Jarmo Wahlström, (1938–) SKP esimees 1988–1990
- Heljä Ketola, (1946–) SKP esimees 1990–1992
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Soome Kommunistliku Partei ajalugu
| Liikmete arvu dünaamika | |
|---|---|
| 1921 | umbes 500[1] |
| 1924 | 1196[2] |
| 1927 | 1951[3] |
| 1944 | 3169[4] |
| 1945 | 23 778[4] |
| 1965 | 47 191[5] |
| 1970 | 47 094[5] |
| 1975 | 44 117[5] |
| 1980 | 51 139[5] |
| 1983 | umbes 33 400[6] |
| 1986 | umbes 31 000[6] |
Soome Kommunistlik Partei asutati 29. augustil[7] 1918 Moskvas. Partei asutajate seas oli pärast Soome kodusõda Venemaale põgenenud punaseid ja nende poliitilise valitsuse Kansanvaltuuskunta liikmeid, kellest osa oli olnud Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei juhtkonnas. Soome KP asutamiskoosolekul osales 23 ehk pisut üle poole sotsiaaldemokraatide Eduskunna fraktsiooni liikmetest, kes olid pääsenud vangistamisest ja hukkamisest ja kelle toimimine eduskunna liikmetena loeti lõppenuks 16. mail 1918.
Partei oli asutamisest saadik Soomes keelatud. Paljud selle juhtidest viibisid põhiliselt Petrogradis Nõukogude Venemaal (hiljem Nõukogude Liidus). Siiski arendas partei 1920. aastate alguses välja põrandaaluse võrgustiku Soomes. Parteil oli mõju ka mitmes legaalses organisatsioonis, sealhulgas Soome Sotsialistlikus Töölisparteis.
31. augustil 1920 püüdsid juhtkommunistide tegevuses pettunud soome reakommunistid soome kommunistide kogunemiskohas Petrogradis Kuusineni klubis tappa kommunistliku juhtkonna, kuid eksituse tõttu tapsid hoopis 8 reakommunisti[viide?].
Kommunistide valitsetavad avalikud organisatsioonid likvideeriti Eduskunna otsusega 1930.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Jukka Paastela. Finnish Communism under Soviet Totalitarianism, Kikimora 2003, lk 196.
- ↑ sealhulgas 398 liikmekandidaat; Jukka Paastela. Finnish Communism under Soviet Totalitarianism, Kikimora 2003, lk 238.
- ↑ Tauno Saarela. Kommunistinen internationaali ja suomalainen kommunismi 1919-1935. –Kallis toveri Stalin, Edita 2002, lk 24.
- ↑ 4,0 4,1 Veli-Pekka Leppänen. Ohranasta oppositioon. Kommunistit Helsingissä 1944–1951, SKP:n Helsingin piirijärjestö 1994, lk 93.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Veli-Pekka Leppänen. Kivääri vai äänestyslippu, Edita 1999, lk 459.
- ↑ 6,0 6,1 Matti Hyvärinen, Jukka Paastela. Failed attempts at modernization – The Finnish Communist Party. – Michael Waller, Meindert Fennema (toim). Communist parties in Western Europe. Decline or adaptation, Basil Blackwell 1988, lk 120, 128.
- ↑ ENE 1. väljaanne, kd 7, lk 230