Soome Kommunistlik Partei

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib endisest parteist; praeguse partei kohta vaata artiklit Soome Kommunistlik Partei (1994)

Soome Kommunistlik Partei (lühend SKP; soome keeles Suomen Kommunistinen Puolue (1920. aastani Suomalainen Kommunistinen Puolue)) oli Soomes tegutsenud kommunistlik partei.

Partei asutasid 29. augustil 1918, Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei vasakpoolse (bolševistliku) suunitlusega liikmed. Asutajate seas oli Soome kodusõja järel Soomest põgenenud punaseid, kes Venemaal olid omandanud bolševike ideed ja programmi ja soome päritolu bolševikke.

Pärast soome kommunistide kaotust Soome kodusõjas taganesid nad Petrogradi, kus tegutsesid Otto Kuusineni, Eino Rahja, Soome KP esimehe Kullervo Achilles Manneri ja Edvard Gyllingi juhtimisel.

Soome Kommunistlik Partei kuulus Kommunistlikku Internatsionaali (1919–1943).

Aastani 1944 oli kommunistlik partei Soomes keelatud ja sajad selle liikmed olid aastaid vangis. Pärast Teist maailmasõda sai sellest kümnete tuhandete liikmetega massiorganisatsioon.

Parteil olid väga lähedased suhted NLKP-ga. Ta järgis NLKP poliitilist ja ideoloogilist joont kuni 1960ndateni. 1950ndatest 1980ndateni osaleti NLKP korraldatud nõupidamistel.

Ta astus Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SKDL) liikmeks ning valimistel osalesid selle liikmed SKDL-i nimekirjas.

Partei poliitiline tegevus lõppes Vasakliidu loomisega 1990ndate algul. Aastal 1992 läks partei pankrotti ja 1994 lakkas olemast.

Soome Kommunistliku Partei juhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Soome Kommunistliku Partei ajalugu
Liikmete arvu dünaamika
1921 umbes 500[1]
1924 1196[2]
1927 1951[3]
1944 3169[4]
1945 23 778[4]
1965 47 191[5]
1970 47 094[5]
1975 44 117[5]
1980 51 139[5]
1983 umbes 33 400[6]
1986 umbes 31 000[6]

Soome Kommunistlik Partei asutati 29. augustil[7] 1918 Moskvas. Partei asutajate seas oli pärast Soome kodusõda Venemaale põgenenud punaseid ja nende poliitilise valitsuse Kansanvaltuuskunta liikmeid, kellest osa oli olnud Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei juhtkonnas. Soome KP asutamiskoosolekul osales 23 ehk pisut üle poole sotsiaaldemokraatide Eduskunna fraktsiooni liikmetest, kes olid pääsenud vangistamisest ja hukkamisest ja kelle toimimist Eduskunta liikmetena loeti lõppenuks 16. mail 1918.

Partei oli asutamisest saadik Soomes keelatud. Paljud selle juhtidest viibisid põhiliselt Petrogradis Nõukogude Venemaal (hiljem Nõukogude Liidus). Siiski arendas partei 1920ndate alguses välja põrandaaluse võrgustiku Soomes. Parteil oli mõju ka mitmes legaalses organisatsioonis, sealhulgas Soome Sotsialistlikus Töölisparteis.

31. augustil 1920 püüdsid juhtkommunistide tegevuses pettunud soome reakommunistid soome kommunistide kogunemiskohas Petrogradis Kuusineni klubis tappa kommunistiliku juhtkonna, kuid eksituse tõttu tapsid hoopis 8 reakommunisti[viide?].

Kommunistide valitsetavad avalikud organisatsioonid likvideeriti Eduskunna otsusega 1930.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jukka Paastela. Finnish Communism under Soviet Totalitarianism, Kikimora 2003, lk 196.
  2. sealhulgas 398 liikmekandidaat; Jukka Paastela. Finnish Communism under Soviet Totalitarianism, Kikimora 2003, lk 238.
  3. Tauno Saarela. Kommunistinen internationaali ja suomalainen kommunismi 1919-1935. –Kallis toveri Stalin, Edita 2002, lk 24.
  4. 4,0 4,1 Veli-Pekka Leppänen. Ohranasta oppositioon. Kommunistit Helsingissä 1944–1951, SKP:n Helsingin piirijärjestö 1994, lk 93.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Veli-Pekka Leppänen. Kivääri vai äänestyslippu, Edita 1999, lk 459.
  6. 6,0 6,1 Matti Hyvärinen, Jukka Paastela. Failed attempts at modernization – The Finnish Communist Party. – Michael Waller, Meindert Fennema (toim). Communist parties in Western Europe. Decline or adaptation, Basil Blackwell 1988, lk 120, 128.
  7. ENE 1. väljaanne, kd 7, lk 230