Eduard Alver

Allikas: Vikipeedia

Eduard Alver VR I/3 (15. märts 1886 Valga15. august 1939 Tallinn) oli Vabadussõja ajal Kaitseliidu ülem.

Eduard Alver
Nimi Eduard Alver
Sündinud 15. märts 1886
Valga
Surnud 15. august 1939 (53-aastaselt)
Tallinn
Juhitud üksused Kaitseliit
Autasud Vabadusristi I liigi 3. järk, 1920
Kotkaristi II klassi teenetemärk, 1929
Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/3

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eduard Alver sündis 15. märtsil 1886 Valgas. Ta lõpetas aastal 1906 Tartu Aleksander II gümnaasiumi ja valis esialgu arsti elukutse, siirdudes õppima Viini ülikooli. Mõne aja pärast naasis Tartusse ja asus õppima Tartu ülikoolis õigusteadust. Tartu Ülikooli ühines Alver äsjaloodud esimese eesti korporatsiooniga Fraternitas Estica, mille tuntuim liige oli Konstantin Päts. 1911. aastal lõpetas Alver õigusteaduse magistrina Moskva ülikooli.

Aastatel 1911–1915 töötas ta Riia Ringkonnakohtu kohtuameti kandidaadi ja vandeadvokaadi abina ning oli Esisese maailmasõja ajal aastatel 1915–1917 Tartus sõjapõganike organisatsiooni “Põhja Abi” ülemTegutses advokaadina Riias[1].

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni Tallinnas Vene keisririigi politsei asemel moodustatud Vene Ajutise Valitsuse poolt moodustatud miilitsas valiti Eduard Alver Tallinna miilitsaülema abiks.

Mais 1917 valiti Alver Läänemaa maakonna-komissarina Haapsalu linnavolikokku, mis omakorda ta Haapsalu Linnavolikogu esimeheks valis. Alveri ettepanekul otsustas volikogu suure häälteenamusega minna üle eestikeelsel asjaajamisele.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alveri ja polkovnik Aleksander Tõnissoni organiseerimisel relvastati 1917. aastal Haapsalus asunud 1. Eesti Polk ja koolitati Läänemaa omakaitset.

Ta oli koos Oskar Mamersiga üks kahest ööl vastu 18. veebruari 1918 Vene armee 1. Eesti polgu komandöri, polkovnik Ernst Põdderi poolt Kuressaarde Saksa Põhjakorpuse juhataja kindral Adolf von Seckendorffi juurde läkitatud saadikust, kes teatasid eesti rahvusväeosade poolt plaanitavast rinde avamisest pealetungiks valmistuvatele Saksa vägedele[viide?]. See kohtumine valmistas ette tingimused Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks 24. veebruaril 1918.

1918. aastal oli E. Alver Eesti Ajutise Valitsuse volinik (maavanema tolleaegne nimetus) Haapsalus.

Eesti Vabariigi päevil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eduard Alver oli aastatel 1918–1919 Eesti Vabariigi esimene Eesti Politsei, Peavalitsuse ülem.

1920. aastal oli ta sõjakahjude hindamise peakomisjoni esimees ja Eesti-Läti piiriküsimuste lahendamise komisjoni liige.

21. veebruarist 13. augustini 1921 oli Alver Kaitsepolitsei peavalitsuse ülem[2].

E. Alver oli mõjukas advokaat Eesti Vabariigis, aastatel 1920–1939 Eesti Lloydi ja Eesti Tubaka juhatuse liige. 1935–1936. aastal juhtis ta sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mille järglaseks loeb end Tallinnfilm. Aastatel 1937–1939 oli ta ka Sihtasutuse “Üleriiklik Näitus” asjaajaja-direktor.

Eduard Alver suri 1939. aastal ja on maetud Liiva kalmistule[3].

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema tütrepoeg on Siim Kallas, onupoeg oli Hans Alver (Haapsalu linnapea), teine onupoeg Aleksander Alver oli Viru-Nigula koguduse õpetaja[4].

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kaitseliit»Kaitseliidu ülem»Eduard Alver, http://dns.kaitseliit.ee (vaadatud 17. jaanuar 2012)
  2. Vabariigi Valitsuse otsus 19. veebruarist 1921 nr. II
  3. Liiva kalmistu, Vana osa, hauaplats A 14–45
  4. Juhan Alwer. Alwer'ite suguvõsa kroonika. Tallinn, 1939

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Ernst Põdder
Kaitseliidu ülem
4. aprill24. oktoober 1919
Järgnev:
Johan Unt