Anton Irv
| Anton Irv | |
| Nimi | Anton Irv |
| Sündinud | 17. september 1886 |
| Surnud | 27. aprill 1919 Läti |
| Teenistused | 1914-1917 Vene keiserlik sõjavägi 1918-1919 Eesti Rahvavägi |
| Auaste | Kapten |
| Autasud | Püha Anna ordeni III järk Georgi risti I, II, III, IV järk Püha Vladimiri ordeni IV järk Püha Stanislavi ordeni II, III järk Georgi Mõõk Médaille militaire Vabadusristi I/2, II/2, II/3 (postuumselt) |
Anton Irv VR II/3, VR II/2 VR I/2 (17. september 1886 Viljandi vald, Viljandi kihelkond Viljandimaa – 27. aprill 1919 Egle raudteejaama lähistel, Läti) oli Eesti Vabadussõja kangelane, Laiarööpmelise Soomusrongi nr 1 (hilisem nimetus soomusrong "Kapten Irv") ülem.
Sisukord |
Elulugu [muuda]
Hans Irv sündis 17. (vkj 5.) septembril 1886 Viljandimaa Viljandi kihelkonna Viljandi valla Ruudi küla Sillaotsa (ka Ülevarese) talu sulase peres, 16-aastasena siirdus apostliku õigeusku ning ristiti 1902. aasta märtsis Antoniks.
Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis, enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.
Sõjaväeline teenistuskäik [muuda]
1907. aasta oktoobris asus ta teenistusse sõjaväkke ning vabastati teenistusest detsembris 1910, selle ajani teenis sel perioodil 192. polgus staabikirjutajana. Esimesse maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti.
1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks.
1917. aasta 21. novembrist astus A. Irv 1. Eesti jalaväepolku, 26. novembril määrati roodu- ja 18. jaanuaril 1918 polgu II pataljoni ülemaks, 8. veebruaril 1918. aastal ülendati kapteniks. Vabastati teenistusest 5. aprillil 1918 , kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid laiali Eesti rahvusväeosad.
Eesti Vabadussõjas [muuda]
1918. aasta novembris alanud Vabadussõja algul võttis kapten Anton Irv aktiivselt osa esimese soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema Karl Partsi abina Viru rindele.
10. detsembril 1918 nimetati kapten Anton Irv soomusrongi ning pärast kapten Karl Partsi haavatasaamist jaanuaris 1919 soomusrongide divisjoni ülemaks. Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. Jalaväepolk.
Anton Irv langes 27. aprillil 1919. aastal Lätimaal Strenči (saksapäraselt Stakeln) lähistel Egle kõrtsi ja Kauči talu naabruses, Egle raudteejaama lähistel.
1937. aastal avati seal skuptor Ernst Jõesaare loodud mälestusmärk.[1]
Mälestuse jäädvustamine [muuda]
A. Irv maeti Viljandi Vanale kalmistule perekonna hauaplatsile, kust juulis 1933. aastal sängitati ümber Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule, kuhu rajati ka Anton Irve ausammas.
Autasud [muuda]
 |
Vabadusrist I/2 II/2 |
- 12. jaanuar 1915 Georgi risti IV järk
- 30. jaanuar 1915 Georgi risti III järk
- 6. märts 1915 Georgi risti II järk
- 8. märts 1915 Georgi risti I järk
- 22. veebruar 1916 Médaille militaire (Prantsusmaa)
- 19. september 1916 Püha Stanislavi ordeni III järk mõõkadega
- 30. november 1916 Püha Anna ordeni III järk mõõkadega
- 20. september 1917 Püha Stanislavi ordeni II järk mõõkadega
- oktoober 1917 Georgi mõõk
- 23. veebruar 1920 postuumselt Vabadusristi II liigi 3. järk
- 23. veebruar 1920 postuumselt Vabadusristi II liigi 2. järk
- 7. aprill 1922 postuumselt Vabadusristi I liigi 2. järk
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 Ülle Kruus, Ernst Jõesaar – eksiilist esimesena koju – KesKus, 02.2010
