Anton Irv

Allikas: Vikipeedia
Anton Irv
Nimi Anton Irv
Sündinud 17. september 1886
Surnud 27. aprill 1919
Läti
Teenistused 1914-1917 Vene keiserlik sõjavägi
1918-1919 Eesti Rahvavägi
Auaste Kapten
Autasud Püha Anna ordeni III järk
Georgi risti I, II, III, IV järk
Püha Vladimiri ordeni IV järk
Püha Stanislavi ordeni II, III järk
Georgi Mõõk
Médaille militaire
Vabadusristi I/2, II/2, II/3 (postuumselt)

Anton Irv VR II/3, VR II/2 VR I/2 (17. september 1886 Viljandi vald, Viljandi kihelkond Viljandimaa27. aprill 1919 Egle raudteejaama lähistel, Läti) oli Eesti Vabadussõja kangelane. Algul laiarööpmelise soomusrongi nr 1 (hilisem nimetus soomusrong "Kapten Irv") ülem. Hiljem kuni surmani Soomusrongide Divisjon-i ülem ja soomusrongide üldjuht. Kõrgeimal ametikohal (sisuliselt diviisi ülemana) langenud väejuht Vabadussõjas.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hans Irv sündis 17. (vkj 5.) septembril 1886 Viljandimaa Viljandi kihelkonna Viljandi valla Ruudi küla Sillaotsa (ka Ülevarese) talu sulase peres, 16-aastasena siirdus apostliku õigeusku ning ristiti 1902. aasta märtsis Antoniks.

Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis, enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.

Sõjaväeline teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1907. aasta oktoobris asus ta teenistusse sõjaväkke ning vabastati teenistusest detsembris 1910, selle ajani teenis sel perioodil 192. polgus staabikirjutajana. Esimesse maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti.

1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks.

1917. aasta 21. novembrist astus A. Irv 1. Eesti jalaväepolku, 26. novembril määrati roodu- ja 18. jaanuaril 1918 polgu II pataljoni ülemaks, 8. veebruaril 1918. aastal ülendati kapteniks. Vabastati teenistusest 5. aprillil 1918 , kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid laiali Eesti rahvusväeosad.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta novembris alanud Vabadussõja algul võttis kapten Anton Irv aktiivselt osa esimese soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema Karl Partsi abina Viru rindele.

10. detsembril 1918 nimetati kapten Anton Irv soomusrongi ning pärast kapten Karl Partsi haavatasaamist jaanuaris 1919 soomusrongide divisjoni ülemaks. Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. Jalaväepolk.

Anton Irv langes 27. aprillil 1919. aastal Lätimaal Strenči (saksapäraselt Stakeln) lähistel Egle kõrtsi ja Kauči talu naabruses, Egle raudteejaama lähistel.

1937. aastal avati seal skuptor Ernst Jõesaare loodud mälestusmärk.[1]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

A. Irv maeti Viljandi Vanale kalmistule perekonna hauaplatsile, kust juulis 1933. aastal sängitati ümber Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule, kuhu rajati ka Anton Irve ausammas.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2
II/2

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johan Pitka (1993). "Minu mälestused Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914-1920" (I trükk 1921)
  • Jüri Andreller, Eduard Laaman, Johannes Poopuu (2009). "Soomusrongide diviis Vabadussõjas. 1. osa, Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. 2. osa, Võitlused piiridel.” Tallinn: Grenader. (I trükk: 1. osa 1923, 2. osa 1929)
  • "Eesti eest 2. osa. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918-1920” (2014). (I trükk 1930)
  • Karl Parts (1991). "Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest" I - III Tallinn: Aktsiaselts "Printest" (I trükk 1931-1932)
  • "Kapten Anton Irv: album." (1933). Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne.
  • Major Paul Villemi (1935). "Kapten Anton Irv." Tartu: Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi väljaanne.
  • Johannes Kaup (1990). "Kapten Anton Irv - soomusrongide löögivaimu kehastaja." Tallinn: Eesti Raamatuühing, (Eesti rahvuslikud suurmehed: elulooline kirjastik noorsoole. 2. sari; nr. 8). (I trükk 1936)
  • Arnold Hinnom (2010). "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja vabadussõjast." (I trükk 1955)
  • Mati Kröönström (2010). "Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918-1920."

Ilukirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Anton Irv kui tegelaskuju on ärakasutamist leidnud ka Leo Kunnas-e ulmetriloogias "Gort Ashryn", mis jutustab Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja teenimatult vähetuntud kangelase klooni saaga 1000 aasta pärast aset leidvates tulevikusõdades.