Jõesilm

Allikas: Vikipeedia
Jõesilm
Flussneunauge.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Sõõrsuud Cyclostomata
Selts: Silmulised Petromyzontiformes
Sugukond: Silmlased Petromyzontidae
Perekond: Silm Lampetra
Liik: Jõesilm
Ladinakeelne nimetus
Lampetra fluviatilis
Linné, 1758

Jõesilm ehk euroopa jõesilm (Lampetra fluviatilis) on silmlaste sugukonda silmu perekonda kuuluv veeloom. Sageli peetakse teda kalaks, kuid rangelt võttes on ta kaladest märksa madalama arengutasemega ja kuulub hoopis teise, sõõrsuude klassi[1].

Jõesilmu rahvapärased nimed on silmus, nõgenool ja sutt.[2]

Jõesilm elab rannikumeres ja jõgedes Lääne-Euroopas Itaaliast kuni Inglismaa ja Põhja-Norrani. Endises NSV Liidus elas ta üksnes Läänemere vesikonnas.[3]

Tavaliselt elab jõesilm vastsena jõgedes, täiskasvanuna laskub merre ja sealt tuleb tagasi jõkke üksnes kudema. Kuid jõesilmal on ka järvevorm, kes ei lähegi merre, vaid elab täiskasvanuna Laadoga ja Oneega järves.[3]

Jõesilm on tavaliselt 30 cm pikk[2], maksimaalselt kuni 41 cm[3] või 50 cm[2] ja keskmiselt 50, maksimaalselt kuni 200 g raske[2]. Isased on natuke kergemad ja lühemad kui emased[2].

Keha on pikk ja soomusteta, meenutab angerjat[1]. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter[1]. Kehavärvus on seljal ja külgedel kergelt metalse läikega tuhmhallid, kõht on helekollane või tuhmvalge[3]. Seljauim on jagunenud kaheks, millest tagumine osa on kokku kasvanud sabauimega. Pea külgedel on 7 paari lõpuseavasid[1].

Jõesilm on parasiitne röövkala[2]. Imilehtri abil puurib ta end ohvri külge ning toitub nende verest, kudedest ja siseelunditest. Kõige tavalisemad saakloomad on räim, kilu, meriforell, lõhe, säinas, tursk ja meritint[2]. Kuid kalavarudele ta erilist kahju ei tekita, sest ta on vilets ujuja ning sellepärast langevad tema saagiks eeskätt haiged ja vigased kalad. Ta liigub edasi maotaoliselt loogeldes[1].

Jõesilmud Pirita jões. Foto: Tiit Hunt.
Jõesilm

Suve lõpul või sügise algul kogunevad jõesilmud jõesuudmete lähedale. Sealt suunduvad nad suurte parvedena jõgedesse. Ränne algab mõnel pool juba mai lõpul ning kestab pidevalt suurenedes kogu suve ja sügise, saavutades maksimumi septembris-oktoobris, aga Liivi lahe vesikonnas novembris-detsembris. Mööda Koiva jõge rändab jõesilm kiirusega 1–4 km/h.[3]

Jõesilmul väljendub selgelt negatiivne reaktsioon valgusele. Sellepärast rändab ta öösiti[1]. Vähe sellest, silm kardab isegi kuuvalgust. Sellepärast sõltub tema ränne Kuu faasidest. Kõige intensiivsem on see pilves ilmaga kuuloomise ajal. Kuu kasvades silmusaagid vähenevad ning pilvitu taeva ja täiskuu korral silmud peaaegu ei rända. Ometigi on teada ka silmu päevase rände juhtumeid, aga need on toimunud sombuse ilmaga väga sogases vees[1].[3]

Silmud jäävad jõkke peaaegu aastaks, ilma et nad toituksid[3]. Selle ajaga muutuvad nad oluliselt. Neil valmib mari või niisk[3]. Seljauimed suurenevad ja nendevaheline vahe väheneb[3]. Emastel kasvab suureks pärakuuim, isastel sugunibu[3]. Seevastu hambad nüristuvad ja suulehtris olevad süljenäärmed lakkavad toimimast[3]. Sooltoru, mida pole enam vaja, mandub peenikeseks väädiks[3]. Selle protsessi käigus väheneb ka kala pikkus: isastel kuuendiku, emastel veerandi võrra[1][2].

Jõesilm koeb mai lõpust juuni keskpaigani[2]. Selleks valmistab isane sobiva pesalohu[1][2]. Kudemiskoha sügavus on 2–15 dm[2]. Veetemperatuur peab olema püsivalt vähemalt 9–10 °C[2]. Marja viljastamisega kaasnevad paaritumismängud, kus iga emase kohta tuleb 1–6 isast[2]. Paaritumismängud võivad kesta mitu päeva[1]. Marjateri on 20–25 tuhat[3][2]. Marjaterad on 0,5–1,1 mm läbimõõduga[2], pirnjad, kleepuvad ja vajuvad põhja[3]. Kui mari on koetud ja viljastatud, kaetakse see hoolikalt kruusaga[1][2]. Pärast kudemist täiskasvanud silmud hukkuvad, sest nad on kaotanud võime toituda[2].

Vastsed, keda kutsutakse liivasonglasteks, kooruvad 11.–14. päeval pärast kudemist[3]. Vastne on 3–4 mm pikkune väheliikuv kollakas ussike[3][2]. Vastne erineb täiskasvanud silmust niivõrd, et kaua aega ei osatud teda silmuga seostada[1][2]. Vastsed kanduvad süvenditesse kivide ja kruusa vahel, kust kiire vool neid ära ei vii[3]. Seal lebavad nad liikumatult mitu päeva, toitudes maksa koondatud rebuvarust[3]. 6 mm pikkuseks saanud vastsed kaevuvad põhja[3]. 15–20 päeva vanused vastsed lahkuvad kudemispaigast ja kanduvad allavoolu, kuni jäävad pidama mudastesse nõrga vooluga jõeosadesse[3]. Seal kaevuvad nad mutta ning hakkavad toituma detriidist ja ränivetikatest[3]. Selleka ajaks omandavad nad varjevärvuse, mis neid muda peal maskeerib[3].

Jõesilmul kestab vastsejärk 4–5 aastat[3][1][2]. Ta kasvab ja toitub ainult suvel[1][2]. Seejärel toimub moone, mille käigus liivasonglasele tekivad silmad ja imilehter[1][2]. Soome ja Liivi lahes algab moone suvel ja lõpeb kevadel[3]. Moonde ajal silm ei toitu[2]. Pärast moonet kanduvad silmud vooluga merre[1][2].

Merre jõudnuna hakkab jõesilm kohe intensiivselt toituma. Meres elab ta 1–3 aastat ja läheb siis tagasi jõkke kudema[1].[2]

Jõesilmu püütakse mitmesuguste püünistega, näiteks mõrdade ja torbikutega. Tavaliselt paigutatakse need tihedalt üksteise kõrvale ja kinnitatakse teivasaia külge, mis osaliselt tõkestab jõe rändava kala teel.[3]

Viimasel ajal on tehtud õnnestunud katseid silmu püüdmiseks valguse abil. Sealjuures kasutatakse ära asjaolu, et rändav jõesilm kardab kohutavalt valgust. Jõe keskele lastakse kaks rida elektrilampe, mis valgustavad vett jõeservades, aga keskkoha poolt on nad varjestatud, nii et jõe keskele jääb pime riba. Seda pimedat riba mööda silmud ujuvadki. Pimeda riba lõpus on püünised.[3]

Grillitud silmud

Jõesilm on maitsva liha ja suure toiteväärtusega. Tal puuduvad sapp ja luud. Kudema minevatel kaladel on ka sooltoru mandunud ja seal pole seedimata toidujäänuseid. Sellepärast saab jõesilmu toiduks kasutada tervikuna, ilma igasuguste kadudeta.[3]

Kinnipüütud silmud tuleb kõigepealt soolase veega hoolikalt limast puhastada. Silmusid röstitakse erilistel restidel. Mõnikord praetud silmud marineeritakse. See toode on eriti nõutav Baltimaades.[3]

Jõesilm ei kuulu looduskaitse alla[1]. Siiski on tema püük Eestis keelatud 1. märtsist 30. juunini. Teda ohustab jõgede reostumine.[2].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: