Ungern-Sternberg

Allikas: Vikipeedia
Ungern-Sternbergide suguvõsavapp
Vabahärrade ja parunite Ungern-Sternbergide suguvõsavapp
Krahvide Ungern-Sternbergide suguvõsavapp

Ungern-Sternberg (17. sajandini Ungern; vene фон Унгерн-Штернберг) on baltisaksa aadlisuguvõsa. Pärimuse järgi põlvneb Sternbergide suguvõsa 1211. aastal Ungarist Liivimaale rännanud Johann von Sternbergist.

Ungern-Sternbergid olid kantud Eestimaa rüütekonna (1746), Liivimaa rüütelkonna (1747), Kuramaa rüütelkonna (1841 ja 1882) ja Saaremaa Rüütelkonna (1851) matriklisse.

Saksa-Rooma keiser Ferdinand I andis 7. veebruaril 1534 Georg von Ungernile (Schloß Pürkel) Püha Rooma riigi päritava vabahärratiitli.

Rootsi kuninganna Kristiina kinnitas 27. oktoobril 1653. aastal Pürksi mõisnik Wolmar (surnud 1677), Ungru ja Erastvere mõisnik Otto (1627–1666) ja Kiideva mõisnik Reinhold von Ungern-Sternbergide vabahärratiitlit ja nad immatrikuleeriti 1660 vabahärrasuguvõsana nr.54 Rootsi rüütelkonda.[1]

Venemaa keisri ja Riiginõukogu poolt kinnitati 20. detsembril 1865. aastal Ungern-Sternbergide suguvõsa parunitiitel

1874 annetati Suuremõisa mõisnik ja Johanniitide ordu rüütel Ewald von Ungern-Sternbergile (1824–1899) tema abikaasa krahvinna Adele von Stackelbergi isale, Elistvere ja Alatskivi mõisnikule, maanõunik krahv Reinhold Andreas von Stackelbergile (1797–1869) kuulunud krahvitiitel.

Mõisad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungernite üheks vanemaks valduseks Vana-Liivimaal oli Zemgales Ogre jõe lähedal Madliena kihelkonna (Kirchspiel Sissegal) aladel asunud ja hiljem abielu kaudu Aderkase aadlisuguvõsa järgi uue nime saanud Aderkaši mõis (saksa Fistehl, Fistehlen) koos Cīruļi (Swirgellen, Swirgekaln) mõisaga.[2]

Perekonnale kuulusid Eestimaa alal erinevatel aegadel järgmised mõisad: Adila, Alavere, Anija, Araski, Aruvalla, Porkuni, Ehmja, Erra, Voore, Habaja, Hiiu-Suuremõisa, Harku, Hüüru, Kõrgessaare, Ülgase, Jõelähtme, Jõgisoo, Kärdla, Kernu, Väike-Lähtru, Kuie, Kuuste, Lagedi, Lasila, Lauka, Lehtse, Kiideva, Klooga, Nõva, Ohekatku, Niibi, Palivere, Partsi, Paunküla, Patsu, Pajaka, Pikva, Põlli, Putkaste, Rooküla, Salutaguse, Taebla, Kohala, Vaida, Kiltsi, Valtu, Undla, Üksnurme ja Wrangelshof.

Enne võõrandamist 1919. aastal kuulusid neile: Adila, Aru, Heinrichshof, Essu, Koigi, Leetse, Purdi, Pikaküla, Pallaste, Perila, Rätla, Võnnu, Vidruka, Keskvere, Jõesse, Tagavere, Ungru, Liivi, Pürksi, Vööla ja Tahu endisel Eestimaa alal. Vana-Antsla, Jäärja jt. Liivimaa alal.

Suguvõsa liikmeid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungru-Erastvere liin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Purdi liin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võnnu-Suuremõisa liin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolu ja Essu liin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pürksi liin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ... 1754, lk. 104–105
  2. Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1. Riga: E. Frantzen, 1836, lk.71–72
  3. Jaanika Kressa, Ungern-Sternbergid – Fellini viimane parunipere teenimatult unustatud, Kultuur ja Elu 3/2012

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kaupo järeltulijad elavad. Võitleja, mai 1960, nr. 5, lk. 4.
  • Paul von Ungern-Sternberg: Ein Wappenbrief des Papstes Clemens VII., für Georg von Ungern, Herrn zu Pürkel dd. Rom 1533 Mai 16. "Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik" (1907-1908): 214-215.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]