Harilik rästik

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib harilikust rästikust, kes on levinud ka Eestis; perekonna kohta vaata artiklit Rästik (perekond)

---

Harilik rästik
Süstemaatiline kuuluvus
Riik:	Loomad	Animalia
Hõimkond:	Keelikloomad	Chordata
Klass:	Roomajad	Reptilia
Selts:	Soomuselised	Squamata
Sugukond:	Rästiklased	Viperidae
Perekond:	Rästik	Vipera
Liik:	Harilik rästik
Vipera berus

Harilik rästik (Vipera berus) on ainus Eestis elav mürkmadu. Ta kuulub rästiklaste sugukonda rästiku perekonda.

Sisukord 1 Levila 2 Kehaehitus 3 Toitumine 4 Eluviis 5 Sigimine 6 Lisainfo 7 Viited

[redigeeri] Levila

Rästik on väga laialt levinud, asustades Põhja- ja Kesk-Euroopat ning Põhja-Aasiat. Ta elab metsades ja steppides Suurbritanniast Sahhalinini ja Koreani. Mägedes elab rästik kuni 3000 m kõrgusel merepinnast.

Elupaikadena eelistab harilik rästik välude ja hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid elab kultuurmaastikel, näiteks juurviljaaedades. Harvemini kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes.

Harilikud rästikud on oma levialal levinud ebaühtlaselt, moodustades sobivates piirkondades suuri maokoldeid, kus asustustihedus võib küündida 90 isendini hektaril, ning puududes teisal hoopis. Üldiselt ei ole rästikute asustustihedus suurem kui 3–8 madu 100 hektari kohta.^[1]

[redigeeri] Kehaehitus

Rästik on suhteliselt lühike, üpriski jämeda kerega madu. Tema maksimaalne pikkus oleneb elupiirkonnast. Eesti rästikute pikkus on üldiselt kuni 75 cm. Põhja pool esineb ka pikemaid isendeid: suurimad on leitud Rootsist, kus on mõõdetud kaks 104 cm pikkust rästikut.^[2] Emased maod on isastest veidi suuremad.

Isaste madude mass on tavaliselt 50–70 g, emastel 60–100 g.^[3]

Värvuselt on see madu pruunikas, hallikas või punakaspruun. Rästiku seljal on tume siksaktriip. Mõnikord esineb tumedamaid, mustjaid või täiesti musti rästikuid, kellel pole siksak märgatav.

Erinevalt teistest madudest on rästiku värvi põhjal võimalik mao sugu määrata. Tavaliselt on pruunikad tumepruuni mustriga rästikud emased, puhashallid musta mustriga maod aga isased. Süsimustad rästikud on tavaliselt emased.^[2]

Ümber rästiku kere keskpaiga on tavaliselt 21 (harva ka 19 või 23) soomust.

Hariliku rästiku pea on suhteliselt suur ja kaelast selgesti piiritletud. Pea ülapoolel on märgatavad kolm suurt ja mitu väiksemat kilbist. Peas on X- või V-kujuline muster. Silmast suunurka kulgeb tume triip. Ülaltvaates on näha ümardunud ninamikutippu.^[1]

[redigeeri] Toitumine

Jahti alustavad rästikud videvikus ning on kõige aktiivsemad öö esimesel poolel. Nende toit muutub hooajaliselt, koosnedes tavaliselt närilistest ja kahepaiksetest, aga sisaldades maismaal pesitsevate lindude koorumise ajal ka hulgaliselt linnupoegi.

Rästikute madudest on leitud kõige enam uru- ja leethiiri, raba- ja rohukonni, linnupoegadest lehelinde, kiurusid ja tsiitsitajaid.

Aeg-ajalt sattub rästikute toidulauale ka sisalikke (sagedamini arusisalikke ja vaskusse) ning linde, kes ei pesitse maapinnal, vaid keda rästik nende joogi- või puhkepaikades varitseb (sealhulgas metsvinte, karmiinleevikesi ja kanepilinde).

Noored rästikud toituvad peamiselt putukatest, eriti mardikatest ja tirtslastest, harvemini röövikutest, nälkjatest, vihmaussidest ja sipelgatest. Mõne piirkonna noored rästikud söövad suurel hulgal äsjamoondunud konnapoegi.

Isaste madude aktiivseim jahihooaeg on mai lõpus ja juuni laguses, pärast paaritumisperioodi lõppu. Emased on tiinuse ajal väheaktiivsed.

[redigeeri] Eluviis

Rästikud on paiksed loomad, kes elavad kogu elu samas paigas. Madude territoorium on 1,5–4 hektari suurune, kusjuures sellel alal elab madude paar. Pärast talvitumist ja suviste elukohtade hõivamisel võivad rästikud siiski oma elupaika mõnesaja meetri või isegi 2–5 km ulatuses muuta, ujudes vajadusel üle järvede ja jõgede.

Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses. Talvitumispaigas ei tohi temperatuur langeda alla 2 °C. Selleks sobivad talvisest keltsast allapoole, 40 cm kuni 2 m sügavusele jäävad näriliste või muttide urud, puude-põõsaste pehkinud juurte sees olevad käigud, heina- või kivikuhjaalused, turbasoode tühemikud, mis ei valgu vett täis, ja kaljupraod.

Igikeltsavööndis määrab just talvituskohtade olemasolu rästikute paiknemise.

Rästikud kasutavad üht talvitumispaika aastaid. Üldiselt talvituvad nad üksi või 2–5 isendist koosnevate rühmadena, aga mõnda eriti sobivasse talvitumispaika võib koguneda isegi 200–300 isendit.

Rästikute talvitumispaikadest võib leida ka vesilikke, kärnkonni, vaskusse ja teisi loomi.^[1]

Talvitumise jooksul võib surra kuni 15% täiskasvanud ning 30–40% noortest rästikutest.^[2]

Talvitumispaikadest väljuvad rästikud märtsi lõpust mai alguseni, olenevalt kevade saabumisest. Esimestena ilmuvad maapinnale isasrästikud, neist mõni päev hiljem ka emased ja noored maod. Esimestel päevadel hoiduvad rästikud kõige soojematesse paikadesse, soojendades end päikesepaistel või soojal maapinnal.^[1]

Pehme kliimaga aladel jäävad paljud rästikud kogu talveks aktiivseks.^[3]

Suvel varjuvad rästikud päeva ajal loomakeste urgudesse, pehkinud kändudesse, põõsaste alla ja pragudesse. Tavaliselt käivad nad end päeva jooksul mitu korda päikese käes soojendamas. Toiduotsinguile suunduvad nad videvikus.

Käitumiselt on rästik rahuarmastav ja hammustab inimest üksnes siis, kui talle peale astuda või teda käega haarata. Inimese lähenemisel üritab rästik minema roomata ja peituda või lamab rahulikult. Mõnikord hoiatab rästik võimalikku vaenlast tugeva sisinaga. Tihti teevad seda emasloomad. Pärast ohu kadumist roomab rästik tihti endisesse kohta tagasi.^[2]

[redigeeri] Sigimine

Emased rästikud alustavad sigimist 5-aastase ja 50–54 cm pikkusena. Isaste suguküpsus saabub 4. eluaastal umbes 45 cm pikkusena.

Paaritumisperioodil võib isaseid rästikuid nende suure aktiivsuse tõttu näha ligi kolm korda sagedamini kui emaseid. Emased rästikud on seevastu eriti aktiivsed juunis ja juulis tiinuse ajal, kui nad otsivad enda soojendamiseks päikesepaistelisi kohti ja siis võib neid kohata isastest poole sagedamini.^[1]

Paaritumine toimub 2–4 nädalat pärast talvitumist, tavaliselt mai keskpaigast juuni alguseni. ^[4]

Enne seda toimuv paaritumisrituaal kujutab endast keha ja saba väristamist ning erilist keelega nilpsamist. ^[3]

Pärast paaritumist jääb isane mõneks tunniks emase juurde valvama, et ükski teine isane ei saaks tollega paarituda. Kui mõni teine isane peaks seda siiski üritama, asuvad maod võitlusesse, mille käigus nad tõusevad poolest kehast püsti ning põimuvad teineteise külge, et teist madu vastu maad suruda. Sellisesse võitlusesse võib olla segatud ka rohkem kui kaks isast. Pärast mõnetunnist valvamist läheb isane rästik uut emast otsima.^[3]

Emase munajuhas leidub tavaliselt 5–20 muna. Rästikuloode areneb ka ema veresoonkonna, mitte üksnes munarebu abil. Nimelt on emase rästiku munajuha seinte epiteelkoes rikkalikult kapillaare. Palju veresooni on ka arenevate munade väliskestas. Läbi õhukese kesta toimub muna sisu ja munajuha seinte kapillaaride vahel gaasi- ja veevahetus. Munad arenevad ligi 3 kuud.

Rästikuted on eluspoegijad. Pojad kooruvad munadest juba enne sündi emaslooma kehas. Juuli teisel poolel kuni septembri alguses toovad emarästikud ilmale keskmiselt 8–12 poega. Vastsündinud rästikute keskmine pikkus on 16,5 cm.

Mõne tunni või mõne päeva pärast kestuvad rästikupojad esimest korda. Enne seda hoiduvad nad sündimispaiga lähedusse, pärast roomavad laiali. Nad võivad toitumata mitu nädalat läbi ajada, kuna nende organism kasutab munast saadud varuaineid.

Ka vastsündinud rästikud on mürgised. Nad hammustavad kergemini kui täiskasvanud loomad, sest neil pole teisi kaitsevahendeid, aga vaenlasi on rohkem.

Edaspidi kestuvad noored rästikud üks-kaks korda kuus. Kestumise tunnused (silmade hägustumine ja värvuste kahvatumine) hakkavad avalduma nädal enne kestumist. Kestumise ajaks, mis olenevalt mao tervislikust seisundist kestab poolteisest tunnist paari nädalani, peituvad rästikud oma varjepaikadesse.^[1]

[redigeeri] Lisainfo

Rästiku kehatemperatuur kõigub looduses 9–31 °C ulatuses. Optimaalne kehatemperatuur on isastel ligi 25 °C, tiinetel emastel 28 °C. Rästikute jaoks surmav kehatemperatuur on 37 °C, mis toob kaasa soojakangestuse.

Rästikute vaenlaste hulka kuuluvad madukotkas, rätsud, vahel toonekurg, imetajatest mäger, tuhkur, rebane ja siil.

Rästikud elavad looduses tavaliselt 10–15-aastaseks, aga on teateid ka 25-aastastest rästikutest.^[3]

Teine Eestis elav madu on kollaste silmatagustega nastik, kes ei ole mürgine.

Rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Talle on ohuks kultuurmaastike pealetung, mistõttu tema looduslikud elupaigad on hävimisohus.^[4]

[redigeeri] Viited