Harilik rästik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; maoperekonna kohta vaata artiklit Rästik (perekond)

Rästik
Vipera Berus Haukipudas 20110602.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Ophidia
Infraselts: Alethinophidia
Sugukond: Rästiklased Viperidae
Alamsugukond: Pärisrästiklased Viperinae
Perekond: Rästik Vipera
Liik: Rästik
Ladinakeelne nimetus
Vipera berus
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid
  • Coluber berus – Linnaeus, 1758
  • Coluber Chersea – Linnaeus, 1758
  • Coluber prester – Linnaeus, 1761
  • Coluber vipera Anglorum – Laurenti, 1768
  • Coluber Melanis – Pallas, 1771
  • Coluber Scytha – Pallas, 1773
  • Vipera melanis – Sonnini & Latreille, 1801
  • Vipera berus – Daudin, 1803
  • Vipera chersea – Daudin, 1803
  • Vipera prester – Daudin, 1803
  • Coluber Caeruleus – Sheppard, 1804
  • Vipera communis – Leach, 1817
  • Pelias berus – Merrem, 1820
  • Vipera marasso – Sette, 1821
  • Vipera limnaea – Bendiscioli, 1826
  • Vipera trilamina – Millet, 1828
  • Pelias Chersea – Wagler, 1830
  • Vipera torva – Lenz, 1832
  • Pelias dorsalis – Gray, 1842
  • Echidnoides trilamina – Mauduyt, 1844
  • Vipera Pelias – Soubeiran, 1855
  • Coluber sachalinensis continentalis – Nikolski, 1927
  • Pelias sudetica – Reuss, 1927 (nomen nudum)
  • Pelias elberfeldi – Reuss, 1929
  • Pelias rudolphi – Reuss, 1930
  • Pelias schöttleri – Reuss, 1930
  • Pelias tyrolensis – Reuss, 1930
  • Pelias schreiberi – Reuss, 1930
  • Pelias flavescens – Reuss, 1930 (nomen nudum)
  • Pelias subalpina – Reuss, 1930 (nomen nudum)
  • Pelias neglecta – Reuss, 1932
  • Pelias occidentalis – Reuss, 1933
  • Vipera marchici – Reuss, 1935
  • Pelias schoettleri – Golay jt, 1993
  • Coluber coeruleus – Golay jt, 1993[2]

Harilik rästik (Vipera berus) on maoliik. Ta on maailma kõige põhjapoolsema levikuga madu ja ainuke mürkmadu nii Eestis kui suuremas osas Euroopast.[viide?]

Harilik rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse.[3]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästik on laialt levinud Euraasia metsavööndis, asustades Kesk- ja Põhja-Euroopat kuni 68° põhjalaiuseni ja Aasias segametsavööndit kuni 61–63° põhjalaiuseni ning taiga lõunaosa, kohati ka steppe. Levila ulatub Suurbritanniast Sahhalini ja Koreani. Lõunas ulatub levila 40° lõunalaiuseni.[4]

Elupaikadena eelistab harilik rästik hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid võib elada kultuurmaastikel, näiteks juurvilja- ja puuviljaaedades, seda eeskätt toidu rohkuse tõttu, milleks on näiteks putukad ja konnad. Harvem kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Mäestikes võib ta elutseda kuni 3 km kõrgusel merepinnast.[5][4]

Harilikud rästikud paiknevad levilas ebaühtlaselt, moodustades sobivates piirkondades suuri maokoldeid, kus asustustihedus võib küündida 90 isendini, eelkõige talvituspaikades, ja puududes teisal hoopis.[4] Üldiselt ei ole rästikute asustustihedus suurem kui 3–8 madu ruutkilomeetri kohta.[4] Eestis on tavaliselt 3–8 madu ruutkilomeetri kohta.[5]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästikuid on aegade jooksul liigitatud väliskuju, luustiku (selgroolülide), kehamustri kui ka soomuste ning kilbiste arvu ja paigutuse põhjal.

Käesoleval ajal kuulub harilik rästik soomuseliste seltsi rästiklaste sugukonna rästiku perekonda.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku rästiku alamliikide süstemaatika pole päris selge.

Linnaeus kirjeldas harilikku rästikut kolme liigina: Coluber Berus ja Coluber Chersea ("Systema Naturae") ning Coluber Prester ("Fauna Svecica")[6]. Tänapäeval on need hariliku rästiku sünonüümid.

Harilikul rästikul klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[7]:

Käesoleval ajal klassifitseeritakse Vipera bosniensis ja Vipera sachalinensis osade autorite poolt eraldi liikidena.[9]

Geokronoloogiline vanus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martin Carlssoni Uppsala Ülikoolis 2003 kaitstud väitekirjas "Hariliku rästiku Vipera berus fülogeograafia" kirjeldatakse rästikute fülogeograafiat koos adaptatsiooni ja levikuga jääaegade jooksul.[10]

Teised põlvnemiskäigu ja evolutsioonibioloogia uurijad pakuvad, et rästik asustas Kesk- ja Põhja-Euroopa kõige varem pleistotseenis, mööndes, et üksnes mõned rästiku vormid pärinevad jääajast. Nad uurisid, kasutades näiteks polümeraasi ahelreaktsiooni, nii muuseumieksponaatide kui ka vabas looduses elavate harilike rästikute DNA-d, täpsemalt mtDNA-d, rõhuasetusega ühel osal tsütokroom b-st. Uuring asetas hariliku rästiku liigitekke pliotseeni. Võrdlevad geeniuuringud aga ei ole madude liigitekke ja liigituse osas mtDNA põhjal üksmeelel.[11]

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästik on suhteliselt lühike, üpris jämeda kerega madu. Tema maksimaalne pikkus oleneb elupiirkonnast, vanusest ja soost. Eesti rästikute pikkus on üldiselt kuni 80 cm[12]. Põhja pool esineb pikemaidki isendeid. Suurimad on leitud Rootsist, kus on mõõdetud kaks 104 cm pikkust rästikut. Emased maod on isastest veidi suuremad.

Isaste madude mass on tavaliselt 50–70 g, emastel 60–100 g.[13]

Saba on kerest 6–8 korda lühem.[4]

Keha küljes vaagnakannuseid pole.[14]

Soomused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mao soomused

Rästiku kere ja pead katavad kilbised.


Hariliku rästiku peas paiknevate soomuste paigutus (osaline)

Legend

1 - kiirukilbis
2 - laubakilbis
3 - silmaüline kilbis
4 - sõõrmetevaheline kilbis
5 - nokisekilbis
6 - mokakilbis
7 - ninakilbis
8 - lõuatsikilbis
9 - ninatagune kilbis

Pealtvaates pole nokisekilbis nähtav, kuid selle taga paiknevad kaks (harvemini) üks väikest kilbist. Nokisekilbisest selgmiselt paiknevad harilikult viis suurt kilbist : üks laubakilbis, kaks kiirukilbist (vahel on nende kahe kilbise vahel ka üks väike kilbis) ja kaks silmaülist kilbist. Silmaülised kilbised on üsna suured ja laubakilbisest eraldatud ühe või kahe väikse kilbisega. Ninaava, mis on üsna suur, asub ninakilbise keskel[4]. Silmaüliste kilbiste all silma ümber on 6 kuni 13 (harilikult 8 kuni 10) väikest silmaümbruse kilbist (need on silmaeesne kilbis, silmaalune kilbis ja silmatagune kilbis). 10 kuni 12 alamokakilbist ja 6 kuni 10 (harilikult 8 või 9) ülamokakilbist.

Ümber rästiku kere keskpaiga on tavaliselt 21 (harva 19,20, 22 või 23) kilbist[4], need on, va kõhukilbised, pikikiiluga. Kõhukilbised on ühtlase hallikas-pruunika värvusega, mitte kunagi valged, ning üsna ühetaolise suuruse ja kujuga. Isastel rästikutel on 132-150 ja emastel 132–158 kõhukilbist. Anaalkilbis paaritu. Sabaalused kilbised on väiksemad ja paiknevad paarikaupa, isastel 32–46 ja emastel 23–38.

Värvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästikutele omistavad rahvajutud seljal paikneva siksaki, seda teevad mõned teatmeteosedki[4]. Kuid see võib lähemal vaatlusel osutuda peegellainete, ovaalide, rombide või träpsude triibuks, millele lisandub sama varieeruv küljemuster. [15]

Kõikide rästikute (kaasa arvatud melanistlike) peas on X- või V-kujuline muster, mis on iseloomulik ainult sellele rästikule ja mida loetakse kordumatuks[15].

Mustade (melanistlike) rästikute siksaktriip pole nähtav. Nende esinemissagedus sõltub elupiirkonnast. Arvatakse, et Saksamaa edelaosas on mustade rästikute osakaal 30–90%[16]. Levila põhjaosas on musti rästikuid rohkem[4]. Mustad rästikud on tihti pikemad ja nende seas on emaseid rohkem. Rästikud ei sünni mustadena, nende värvus muutub endokriinsüsteemi (ajuripats, pro-opiomelanokortiin jt) mõjul, signaliseerides emasel suguküpsuse saabumist.

Sooline dimorfism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt paljudest teistest rästiklastest saab hariliku rästiku (ka nokisrästiku) seljakilbiste värvuse põhjal mao sugu määrata. Tavaliselt on pruunikad, oliivikarva (harva ka kollased) ja punakaspruunid tumepruuni mustriga rästikud emased, hõbedased või terashallid musta mustriga maod aga isased.

Pea[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku rästiku pea on ülaltvaates suhteliselt suur ja kaelast selgesti piiritletud ning kolmnurga kujuline, ninamikutipp on ümardunud[4][15].

Hariliku rästiku peas paiknevad mitmed näärmed, nende hulgas süljenäärmed, Duvernoy näärme geneetiline derivaat, Harderi nääre jpt.

Tugi- ja liikumisaparaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skelett[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku rästiku skelett koosneb koljust, selgroost, roietest.

Selgroog[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku rästiku skeleti toekaimaks luuliseks osaks on selgroog, mis koosneb selgroolülidest. Selgroolülide arv varieerub indiviiditi. Ühel muuseumieksponaadil loetleti 1853. aastal 187 selgroolüli, milledest 157 toetasid liikuvaid roideid.[17]

Rästiku sabalülide arv sõltub nii alamliigist kui ka rästiku soost.

Seedeelundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maolised#Seedeelundkond

Hariliku rästiku seedeelundkonda kuuluvad: suuõõs, süljenäärmed, keel, hambad, söögitoru, magu, sooled, maks, sapipõis, kõhunääre ning kloaak.

Suuõõnes paikneb maolistele omane kaheharuline keel, mille ots on kaheharuline.

Ka mitmed näärmed paiknevad siinsamas, nende hulgas süljenäärmed (mitte segi ajada Duvernoy näärme, Harderi näärme jt).

Meeleelundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must rästik

Silm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Silm#Madudel

Hariliku rästiku silmade värvuses esineb sooline erinevus: emaste rästikute vikerkest on helepruun ja isaste oma punane.[18]

Kuulmiselundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maolised#Kuulmiselundid

Rästikutel pole väliskõrvu ja neid loetakse kurtideks. Küll aga kuulevad rästikud lõualuude ja kõrvaluude vahelise ühenduse kaudu seni, kuni rästiku pea on kokkupuutes maapinnaga või sellega ühendatud objektidega, näiteks känd või oksad.

Haistmiselundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maolised#Haistmiselundid

Rästikute haistmisel osalevad rästiku keel, mis on neil üsna pikk ja otsast kaheharuline, ja Jacobsoni elund, vähesel määral ninasõõrmed ja muidugi peaaju. Katsed kinnipüütud rästikutega näitasid, et kui neil tuimestada või lõigata läbi Jacobsoni elundi närvid, muutub rästikute käitumine: nad ei suuda enam "jälgi ajada" ja on paaritumise vastu ükskõiksed.[19]

Kehatemperatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästiku kehatemperatuur kõigub looduses vahemikus 9–31 °C. Optimaalne kehatemperatuur on isastel ligi 25 °C, tiinetel emastel 28 °C. Rästikute jaoks surmav kehatemperatuur on 37 °C, mis toob kaasa ülekuumenemuse.[4]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik rästik

Rästikuid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks, kes elavad kogu elu meelsasti samas piirkonnas. Madude elupaik on eeldatavasti 1,5–4 hektari suurune, sõltudes toidupoolisest, võistlejate rohkusest ja vaenlaste arvukusest, kusjuures sellel alal elab madude paar. Pärast talvitumist ja suviste elukohtade hõivamisel võivad rästikud siiski oma elupaika mõnesaja meetri või isegi 2–5 km ulatuses muuta, ujudes vajadusel üle järvede ja jõgede.[4]

Rästikud elavad 10–15-aastaseks[12], aga on teateid 25- ja 30-aastastestki rästikutest.[13][20]

Rästikute elu parasvöötmes jaotub lihtsustatult kaheks: talveperiood, mille pikkus on keskmiselt 6 kuud (oktoobrist aprillini), ja suveperiood, mis on keskmiselt sama pikk.[4][12]

Pehme kliimaga aladel jäävad paljud rästikud kogu talveks aktiivseks.[13]

Talveperiood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis talveuni #brumation
Rästikud pärast talveund Hollandis

Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses kui välistemperatuurid hakkavad langema ning rästikutel seisab ees puhkeperiood. Kesk-Rootsis korraldatud katsed vastsündinud rästikupoegadega tuvastasid, et rästikud ei ole külmakindlad, kuna enamik katsealuseid talusid temperatuuri -4 °C üksnes lühikest aega[21]. Seega on rästikutel talvitumispaiga valik ülioluline. Seal ei tohi temperatuur langeda alla +2 °C[4]. Selleks sobivad talvisest keltsast allapoole, 0,4 kuni 2 m sügavusele jäävad näriliste või muttide urud, puude-põõsaste pehkinud juurte sees olevad käigud, heina- või kivikuhjaalused, turbasoode tühemikud, mis ei valgu vett täis, ja kaljupraod[4].

Igikeltsavööndis määrab just talvituskohtade olemasolu rästikute paiknemise.[4]

Rästikud kasutavad üht talvitumispaika aastaid. Üldiselt talvituvad nad üksi või 2–5 isendist koosneva rühmana, aga mõnda eriti sobivasse talvitumispaika võib koguneda isegi 200–300 isendit.[4]

Rästikute talvitumispaikadest võib leida ka vesilikke, kärnkonni, vaskusse ja teisi loomi.[4]

Talvitumise jooksul võib surra kuni 15% täiskasvanud ning 30–40% noortest rästikutest.

Talvitumispaikadest väljuvad rästikud päikesepaistelistel päevadel, kui metsas on veel palju lund. Esimestena ilmuvad maapinnale isasrästikud, neist mõni päev kuni 4 nädalat hiljem ka emased ja noored maod. Talvitumispaikadest väljuvad maod on esmalt aeglased ja nõrgad, kuid muutuvad peagi vilkamaks. Esimestel päevadel hoiduvad rästikud kõige soojematesse paikadesse, soojendades end päikesepaistel või soojal maapinnal.[4] Talvekuudel on rästikud valdavalt päevase eluviisiga, temperatuuride tõustes muutub nende eluviis taas öiseks.

Suveperiood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suveperioodil elavad rästikud aktiivsemat elu, sealhulgas kestavad, paarituvad ja paljunevad. Nad eelistavad kindlaid pesapaiku, varjudes päevaks urgudesse, pehkinud kändudesse, põõsaste alla ja pragudesse. Tavaliselt käivad nad end päeva jooksul mitu korda päikese käes soojendamas.[4]

Pärast õnnestunud jahti ei pruugi rästik mitu päeva varjepaigast lahkuda või siis käib end üksnes päikese käes soojendamas.[4]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästik on loomtoiduline. Täiskasvanud rästikul on keskmiselt 8–12 toidukorda aastas[20]. Rästikud võivad olla aktiivsed terve ööpäeva jooksul, kuid jahti alustavad nad videvikus, kui nende saakloomadki on aktiivsed ja välistemperatuur sobilik[4]. Seega on nad aktiivsemad öö esimesel poolel[4]. Nende toit muutub hooajaliselt, koosnedes tavaliselt närilistest ja kahepaiksetest, aga sisaldades maismaal pesitsevate lindude koorumise ajal ka hulgaliselt linnupoegi[4]. Itaalia Alpides 198789 augustis korraldatud uuringud täiskasvanud rästikutega näitasid, et nad toituvad peamiselt hiirtest (Apodemus, leethiired, alpi karihiir, Myoxus glis jt)[22]. Rästikute maost on leitud kõige enam uru- ja leethiiri, raba- ja rohukonni, linnupoegadest lehelinde, kiurusid ja tsiitsitajaid[4]. Aeg-ajalt satub rästikute toiduks sisalikkegi, sagedamini arusisalikke ja vaskusse, ning linde, kes ei pesitse maapinnal, vaid keda rästik nende joogi- või puhkepaikades varitseb, sealhulgas metsvinte, karmiinleevikesi ja kanepilinde[4].

Noored rästikud toituvad peamiselt putukatest, eriti mardikatest ja tirtslastest, harvemini röövikutest, nälkjatest, vihmaussidest ja sipelgatest[4]. Mõne piirkonna noored rästikud söövad suurel hulgal äsjamoondunud konnapoegi[4]. Itaalia Alpides 1987–94 korraldatud vastsündinud ja noorte, kuni 2 aasta vanuste rästikute uuring näitas, et pisikesed rästikud söövad peamiselt hiiri (Apodemus, leethiired), arusisalikke, rabakonni, alpi salamandreid ja triitoneid.[23].

Isased maod paaritumisperioodil söögile erilist tähelepanu ei pööra ja osade teadlaste arvates kulub nende energia suuresti võitlusele sigimistoimingute sooritamiseks. Isaste madude aktiivseim jahihooaeg on mai lõpus ja juuni alguses, pärast paaritumisperioodi lõppu[4].

Emased on tiinuse ajal energia kulutamisega kokkuhoidlikud ning seega jahi pidamisel, söömisel, liikumisel ja ujumisel väheaktiivsed[4].[22] Uurijate arvates tiined emasrästikud ei toitu. See olevat ka põhjus miks nende suremus kurtumise tagajärjel võib ulatuda kuni 40%.[24]

Paaritumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paaritumisperiood kestab kuni 3 nädalat.[25]Isased rästikud otsivad aktiivselt, keelega õhku nuhutades ja vasakule-paremale siueldes, suguküpseid emaseid, läbides nii päeva jooksul sadu meetreid.[26]

Kopulatsioonieelseks rituaaliks on isaste rästikute aktiivne keelega nilpsamine, millega isane püüab emast paremini tundma õppida.[13][27] Paaritumissooviga isastel rästikutel on, vaatlejate arvates, täheldatud paaritumiskäitumisega seoses ka omapärast peaga noogutamist.[28] Paaritumise algatab isane. Emane võib avada juurdepääsu saba piirkonnas paiknevale suguavale. Isasloomaade kopulatsioonielund on erektiilne hemipeenis, mis kopulatsioonil läbi kloaagi nende kehast välja sopistub.[29] Kopulatsioon, mis algajale vaatlejale võib tunduda kahe rästiku saba väristamisena, on rästikutel siiski haruldane käitumus, suurem osa madude energiast tundub kuluvat võitlustele.[26]

Pärast paaritumist jääb isane mõneks tunniks kuni 5 päevaks[30]emase juurde valvama, et ükski teine isane ei saaks tollega paarituda. Seejärel läheb isane rästik uut emast otsima, sest eelmine paariline muutub nn "vastuvõtmatuks".[13][31]

Osadel isastel rästikutel võib paaritumine toimuda ka sügisel.[32]

Harilike rästikute tavapäraseks paljunemiskäitumise vormideks peavad teadlased nii polügüüniat kui ka polüandriat, ehk kummastki soost rästikud paljunevad võimalusel mitme vastassoost partneriga.

Isaste rästikute võitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isaste rästikute võitlus

Rästikud on paigatruud loomad ja nad võivad rühmadena, kelle täiskasvanud liikmed omavahel oluliselt ei suhtle, üsna lähestikku elada.[33] Isaste käitumine muutub peale kevadist kestamist oluliselt nad muutuvad agressiivseks ja siis esineb paaritumisperioodil isaste vahel tihti ka võitlusi[26]. Kui mõni isane üritab teist isast partneri leidmisel takistada või paaritumist segada, siis asuvad isased omavahel võitlusesse. Hiljem võitjana tagasi tulles märgistab isane emase ümbrust. Selleks avab ta kloaagi juures paiknevad lõhnanäärmed ja liigub tagakeha väristades ringis, mille raadius on umbkaudu 2 m ja mille keskmes on partner. Näärmete nõre on halva lõhnaga ja selle täpset koostist pole veel kindlaks tehtud. Sellest on aga leitud ühendeid, mis peletavad sipelgaid .

Kui kohtuvad kestamata ja juba kestanud isane, siis ei hakka nad võitlema isegi siis, kui kestamata isane paaritumise ajal ringi nuusib.

Madude võitluse käigus võivad nad tõusta poolest kehast püsti ja põimuda teineteise ümber, et vastast vastu maad suruda. Samas võib võitlus ka horisontaalselt kulgeda. Vahepeal maod puhkavad ja siis võitlevad edasi, seni kuni emb-kumb taandub[26]. Sellisesse võitlusesse võib olla segatud rohkemgi kui kaks isast.

Võitluse ajal aga võivad rivaalid, lõhnarada pidi liikudes, püüda emasega vahekorda astuda ja vahel see neil ka õnnestub.

Rästikud loetakse nende loomaliikide hulka, kellede kopulatsioonil, isaste seemnevedelik emase kloaagis üsna kiiresti peale seemnepurset tahkeks korgiks hüübib, see aga takistavat, uurijate arvates, seemnerakkude välja valgumist.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emased rästikud alustavad sigimist 3–5-aastase ja 50–54 cm pikkusena. Emaste rästikute sigimistsükkel on piirkonniti erinev. Näiteks Lõuna-Rootsis kordub see iga kahe ja kaugel põhjas iga kolme aasta tagant, aga levila lõunaosas sigivad nad igal aastal. Isaste suguküpsus saabub 4. eluaastal umbes 45 cm pikkusena.[4]

Paaritumisperioodil võib isaseid rästikuid nende suure aktiivsuse tõttu näha ligi kolm korda sagedamini kui emaseid. Emased on seevastu eriti aktiivsed juunis ja juulis tiinuse ajal, kui nad otsivad enda soojendamiseks päikesepaistelisi kohti, ning siis võib neid kohata isastest poole sagedamini.[4]

Vabas looduses elavatel isastel rästikutel algab paaritumine 2–4 nädalat pärast talvitumist[4], kuid mitte enne kestamist[34][35]. Emastel võib paaritumine, mis toimub tavaliselt mai keskpaigast juuni alguseni, alata juba 1 kuu enne ovulatsiooni[31]. Paaritumisperioodil ja selle järgselt on emased rästikud üsna eraklikud ja neid võib kohata päikesepaistelistel päevadel üksnes pesapaiga lähedal. Inglismaal, aastatel 19711975, läbiviidud uurimus tuvastas, et emased võivad suviti pesapaikades ka erineva suurusega (2 kuni 9 emast) rühmana elada. Kuid rühm läheb tavaliselt laiali augustikuus kui emased poegima suunduvad.[36]

Viljastumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiinus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emase munajuhas leidub tavaliselt 5–20 muna, aga kuni 20% neist võib resorbeeruda. Rästikuloode areneb ka ema veresoonkonna, mitte üksnes munarebu abil. Nimelt on emase rästiku munajuha seinte epiteelkoes rikkalikult kapillaare. Palju veresooni on ka arenevate munade väliskestas. Läbi õhukese kesta toimub muna sisu ja munajuha seinte kapillaaride vahel gaasi- ja veevahetus. Järelikult moodustub tiinel rästikul midagi algelise platsenta taolist.

Rästikud on autorite arvates valdavalt vivipaarid (eluspoegijad) (ka olevat Aristoteles nende poegimist kirjeldanud[37]). Viljastatud munad arenevad 2–3 kuud ja pojad kooruvad munadest juba enne sündi, emaslooma kehas[4]. Juuli teisest poolest kuni septembri alguseni toovad emased ilmale keskmiselt 8–12 poega[4][12]. Vastsündinud rästikute keskmine pikkus on 16,5 cm[4] ja kehakaal 3–5 g.

Emased rästikud, kes paaritusid sügisperioodil, võivad poegida ka talvel, samuti võib, teadlaste arvates, tiinus ja poegade sünd toimuda ka järgmisel sigimisperioodil.[38]

Mitmed Rootsis elavad emased võivad elu jooksul üksnes ühel korral poegida, kusjuures järglaste hulgas on võrdne arv nii poegi kui tütreid.[39]

Kestamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor rästik Muhus

Mõne tunni[12] või mõne päeva, mõne allika järgi ka 10 päeva pärast sündi kestavad rästikupojad esimest korda. Enne seda hoiduvad nad sündimispaiga lähedusse, pärast roomavad laiali. Nad võivad toitumata mitu nädalat läbi ajada, kuna nende organism kasutab munast saadud aineid.[4]

Edaspidi kestavad noored rästikud üks-kaks korda kuus. Kestamise tunnused (silmade hägustumine ja kehavärvuse kahvatumine) hakkavad avalduma nädal enne kestamist. Kestamise ajaks, mis olenevalt mao tervisest kestab poolteisest tunnist paari nädalani, peituvad rästikud varjepaikadesse.[4]

Enesekaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästikute käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Rästikul on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks vali susisemine ja rünnaku imiteerimine, samuti väljaheite ja/või teiste eritiste väljutamine. Lisaks võivad maod nagu mõned teisedki loomad surnut teeselda.

Isegi vastsündinud rästikud sisisevad ja võivad hammustada ning nende hammustus on mürgine.[4]

Rästik on rahuarmastav ja hammustab inimest üksnes siis, kui talle peale astuda või teda käega haarata[4]. Ei maksa siiski unustada, et päikselisel päeval ja eriti kestamise ajal näevad rästikud halvasti. Nii võib vallandada ka inimese liiga lähedale tikkunud liigutus kaitseraktsioonina ründe koos salvamisega.

Üldiselt on madude meeleelundkond hästi arenenud. Maod tunnetavad kehaga maapinna võnkumist tõlgendades, et keegi on lähenemas, inimesed aga näevad teda tihti endast kaugenemas. Rästik üritab roomates põgeneda ja peituda või rahulikult lamada ja surnut teeselda[4]. Mõnikord hoiatab rästik võimalikku vaenlast tugeva sisinaga. Tihti teevad seda emasloomad. Pärast ohu kadumist, aga ka pärast salvamist roomab rästik tihti endisesse kohta tagasi.

Madude tõrje[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduses reguleerivad madude arvukust loomad-linnud, kes neid söövad. Neid söövad lindudest madukotkas, hiireviu, vares, harakas, jahifaasan, rätsud ja vahel toonekurg, imetajatest mäger, tuhkur, rebane, siil ja kass.

Madude tõrje eesmärk on vähendada inimeste ning nendega koos elavate koduloomade ja -lindude salvamist ning sellele järgnevat haigestumist ja surma.

Eestis ei tõrjuta madusid keemiliste ega bioloogiliste tõrjevahenditega. Küll aga korraldatakse üleriigilist madude keemilist tõrjet näiteks Ameerikas ja Aafrikas. Levinuimad tõrjevahendid põhinevad cayenne'i paprika saadustel, väävliühenditel ja inimestele kantserogeensel naftaleenil.

Biotõrjeks võib pidada ka madude elukeskkonna muutmist.

Bioloogiliste tõrjevahenditena soovitatakse lõhna suhtes ülitundlike rästikute vastu suviti aias või metsas liikudes värskete taimede mahla või eeterlikke õlisid kehale ja riietele määrida (rästikute vastu maapinnast 10–15 cm ülespoole, puukide vastu kõrgemale). Sellised taimed on näiteks piparmünt, saialill, peiulill, basiilik, vorstirohi, harilik rosmariin, harilik soolikarohi, salvei, tüümian, lavendel, sibul, murulauk, sidrunirohi ja küüslauk. Lihtsaim looduslik tõrjevahend on kaneeliõli ja nelgiterade eeterliku õli segu vahekorras 1:1, mida vajadusel taimestikule pritsitakse.

Koduaia planeerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selleks, et rästikud koduaeda ei satuks, tuleb nende pääsu sinna näiteks aiaga piirata. Rästikutele ei tohi jätta sobivaid pesitsemiskohti. Selleks ei tohi koduümbruses hoida lehe- ega prahihunnikuid, tee puuriidani peab olema vaba. Rästikute pesapaigaks võib saada ka kompostihunnik, sest kompostimise käigus eraldub palju soojust.

Rästikute õrnale ja tundlikule kõhualusele ei sobi hooldatud (madalaks niidetud, söödud vms) muruplatsid, kuigi vajadusel roomavad nad ringi madalalgi murul, olgu see siis pestitsiididega töödeldud või mitte. Koduaia läbimõeldud rajamine ja olemasoleva rikastamine rohkelt eeterlike õlisid sisaldavate taimedega aitab vältida toidu- ning pesitsemispaiga otsinguil rästikute tulekut aeda.

Rästikuhammustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rästikuhammustus

Rästikuhammustuse korral ei tohi sattuda paanikasse ega hakata madu taga ajama ja/või tapma, et liiki määrata. Madu võib rünnata teistki korda ja rästikupea võib sülge pritsida isegi kehast eraldatuna. Kõik Eestis vabas looduses elavad rästikud loetakse harilikeks rästikuteks ega vaja seega tuvastamist (kaasavõtmist elusa või surnuna). Parem on mõelda läbi, kus kannatanu asub ja kuidas abi saada (appi karjuda, 112 helistada), sest olenevalt organismi elujõust hakkavad peagi ilmnema mürgistusnähud.

Rästikuhammustuse mürgistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rästikuhammustuse mürgistus

Allergiaravimite kasutajad ja ülitundlikud inimesed peavad võtma allergiavastase ravimi ühe annuse. Seda tuleb teha ka siis, kui hammustus saadi kaela või pähe. Ravimi võtmisest tuleb teavitada arste. Kui kiirabi kannatanule järele ei tule, siis võiks hammustada saanud kehaosa kinni siduda ja lahasesse panna. Tuleb püüda jõuda lähimasse elumajja või haiglasse.

Rästikuhammustuse tagajärjed on igal inimesel isesugused ja sellepärast tuleb kannatanu kindlasti haiglasse viia[40].

Kaitsestaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse.[41].

Teda ohustab ka kultuurmaastike pealetung, mistõttu tema looduslikud elupaigad on hävimisohus.[34]

Ohud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auto alla jäänud rästik Kallaveres

Rästikuid ohustab elukeskkonna (sh toidu) saastatus: mürkkemikaalide, sealhulgas ravimite, elavhõbeda, tina ja tsingi jäägid keskkonnas ning rästikute elussöögis (bioakumulatsioon), inimeste elamaasumine rästikute talvitumis- ja elupaikade ümbrusesse ning nende hävitamine (nii ehitus- kui maaparandustööde käigus), samuti hukkumine, näiteks üle tee roomates sõidukite rataste alla jäämine.

Haigused, parasiidid ja levinud surmapõhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästikuid loetakse väikesteks roomajateks. Nende mikroskoopiline vereanalüüs on komplitseeritud ega anna tihti õigeid tulemusi, nõudes kohati vere automaatuuringute asemel mikroskoopilisi vaatlusi ning vererakkude klassifitseerimist ja kokkulugemist.

Roomajate leukotsüüdid jaotatakse lihtsustatult kaheks: granulotsüüdid (heterofiilid, eosinofiilid, basofiilid) ning ühetuumsed rakud (lümfotsüüdid, monotsüüdid, azurofiilid jms).

Roomajatel on kirjeldatud hulgaliselt nahahaiguseid. Arvatakse, et need nahahaigused, mis alluvad raskesti antibiootikumidele ja steroididele, on hõlpsamini ravitavad kaltsiferoolidega.

Rästikute enimlevinud bakteriaalsed haigused on septitseemia (ka sepsis), abstsessid, nakkuslik stomatiit, kopsupõletik, selgroo osteomüeliit, septitseemiline kutaanne ultseratiivne haigus (SCUD), ultseratiivne või nekrootiline dermatiit jpt.

Rästikutel enim levinud viirused on adenoviirused, herpesviirused, retroviirused, paramüksoviirused ja papilloomviirused.

Rästikul on avastatud järgmisi helmintoose tekitavaid siseparasiite:

Kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatus "Kalade, roomajate ja kahepaiksete kasvajad" kirjeldavad autorid H.G. Schlumberger ja B. Lucke ligi 10 liiki rästikute enamjaolt lümfi-veretekkeseid kasvajaid, näiteks lümfosarkoomi.[42][43]

Melanistlik ja harilik rästik teineteise embuses Kopenhaageni loomaaias

Rästikud lemmikloomadena ja loomaaedades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästikute vastupidavuse, vähenõudlikkuse, enesekindluse ja diskreetse eluviisi tõttu peetakse rästikuid ka seltsilisloomadena.

Tänapäeva loomakliinikutes on spetsialiste, kes tegelevad ka roomajatega. Veterinaarkirurgid suudavad teha rästikute süljenäärmete ja/või sellega seotud viimajuhade kirurgilisi operatsioone, muutmaks rästikud mürgituteks.

Rästikute haiguste raviks kasutatakse veterinaarravimeid.

Rästikud kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Plinius kirjutas, et Augustuse ihuarst Antonius Musa käskis muule ravile allumatute haavandite raviks süüa rästikuid.
  • Rästikust saadud õli kasutati rahvameditsiinis kurtuse raviks.[44]
  • Parim vastumürk rästikuhammustuse korral arvati olevat hammustuskohale sellesama rästiku õli määrimine. Sarnaselt inglastele uskusid ka mustlased, et rästikuhammustuse korral tuleb kinni püüda ja elutuks teha täpselt see isend, kes hammustas, ja tema lihakeha hammustuskohale asetada.
  • Majaukse lähedale liikunud rästikut peeti surmaennustuse edastajaks.
  • Rästikuid kasutati leeprat põdevate haigete nahaköbrude ravimisel.
  • Nestori kroonika kohaselt olevat suurvürst Oleg soovinud ennustajatelt teada saada, kuidas ta oma surma kohtab, ja saanud vastuseks, et surm saabub lemmikhobuse kaudu. Seepeale olevat Oleg lasknud lemmikhobuse kaugele steppi saata. Aastaid hiljem pärinud ta oma lemmikhobuse kohta, ja saanud vastuseks, et hobune on surnud, otsustanud tema skeletti oma silmaga vaatama minna. Kohale jõudes tõstnud ta oma jala hobusekolbale, mispeale salvanud teda pahkluu piirkonda harilik rästik, kes oli tulnud välja hobuse silmakoopast. Mitme päeva pärast olevat Oleg surnud ja ennustus loeti täitunuks.[45]

Loomaaedades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rästikud on meditsiiniliselt tähtsad roomajad, kuna nende süljenäärmete nõre (hariliku rästiku mürk (venenum Viperae berus) on kliiniliselt tähtis droog.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jelka Crnobrnja Isailovic, Milan Vogrin jne (2009). "Vipera berus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.2.
  2. R.W. McDiarmid, J.A. Campbell, T. Touré. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, vol. 1. Herpetologists' League. ISBN 1-893777-00-6 (series). ISBN 1-893777-01-4 (volume)
  3. Keskkonnaministri 19. mai 2004 määrus nr 51, III kaitsekategooria liigid Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013)
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 4,19 4,20 4,21 4,22 4,23 4,24 4,25 4,26 4,27 4,28 4,29 4,30 4,31 4,32 4,33 4,34 4,35 4,36 4,37 4,38 4,39 4,40 "Loomade elu". 5. kd., lk. 314–316
  5. 5,0 5,1 Ain Raal, "Farmakognoosia". Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk. 459, ISBN 978-9949-19-412-4
  6. L. Krecsák, R. Wahlgren. [http://vipersgarden.at/PDF_files/PDF-1028.pdf A survey of the Linnaean type material of Coluber berus, Coluber chersea and Coluber prester (Serpentes, Viperidae). Journal of Natural History 2008, DOI: 10.1080/00222930802126888. Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  7. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Vipera berus Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 11.04.2014) (inglise keeles)
  8. S. Ursenbacher, I. Sasu, M. Rossi, ja J.-C. Monney,ARE THERE MORPHOLOGICAL DIFFERENCES BETWEEN TWO GENETICALLY DIFFERENTIATED CLADES IN THE ADDER Vipera berus berus?, Herpetologia Petropolitana, Ananjeva N. & O.Tsinenko (eds.), lk 96 – 98, Veebiversioon (vaadatud 16.10.2103) (inglise keeles)
  9. Mallow D, Ludwig D, Nilson G. 2003. True Vipers: Natural History and Toxinology of Old World Vipers. Krieger Publishing Company, Malabar, Florida. 359 pp. ISBN 0-89464-877-2.
  10. Martin Carlsson. "Phylogeography of the Adder, Vipera berus", 2003
  11. Y. Kumazawa, H. Ota, M. Nishida, T. Ozawa. Gene Rearrangements in Snake Mitochondrial Genomes: Highly Concerted Evolution of Control-Region-Like Sequences Duplicated and Inserted into a tRNA Gene Cluster. Mol Biol Evol (1996) 13 (9): 1242-1254. Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Heino Kees. "Eesti rekordid: Eesti rekordite raamat 5". Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 48
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 University of Michigan Museum of Zoology: Animal Diversity Web (inglise keeles). Kasutatud 20. septembril 2009
  14. J.Friedrich Brandt, J.T.Christian Ratzeburg, http://books.google.ee/books?id=ZpFTAAAAcAAJ&pg=PA171&dq=Viperoidea&hl=en&sa=X&ei=0WdBUt3OIcT54QTvsoCQAg&redir_esc=y#v=onepage&q=Viperoidea&f=falseMedizinische Zoologie Oder Getreue Darstellung Und Beschreibung Der Thiere, Die In Der Arzneimittellehre In Betracht Kommen, Volume 1, lk 172-180, 1829. Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (saksa keeles)
  15. 15,0 15,1 15,2 P.A. Benson. Identifying individual adders, Vipera berus, within an isolated colony in East Yorkshire. 1999. lk. 26, 27 (inglise keeles)
  16. [1] (inglise keeles)
  17. Catalogue of the Contents of the Museum of the Royal College of Surgeon of England, Volume 1, London 1853, Google'i raamat veebiversioon (inglise keeles)
  18. G.Lynn Walls,The Vertebrate eye and its adaptive radiation, Hafner Publishing Company, lk 622-639, 1963, Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  19. C. Gans, D. Crews. Hormones, Brain, and Behavior, lk 138, 1992, ISBN 0-226-28122-1, Google'i raamat (inglise keeles)
  20. 20,0 20,1 [2] (inglise keeles)
  21. Andersson S, Johansson L., [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/11788854 Cold hardiness in the boreal adder, Vipera berus], Cryo Letters. 2001 May-Jun;22(3):151-6. Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  22. 22,0 22,1 L. Luiselli, C. Anibaldi 1991. The diet of the adder (Vipera berus) in two alpine environments (inglise keeles)
  23. L. Luiselli, C. Anibaldi, M. Capula,The diet of juvenile adders, Vipera berus, in an alpine habitat,1995, (inglise keeles)
  24. Blackburn, D.G. ja J.R. Stewart, Viviparity and placentration in snakes, lk 128, Reproductive Biology and Phylogeny of Snakes,Science Publishers, Enfield, New Hampshire, USA, Reproductive Biology and Phylogeny of Snakes, 2011. Veebiversioon (vaadatud 11.10.2013) (inglise keeles)
  25. TONY PHELPS,Population dynamics and spatial distribution of the adder in southern Dorset, England, Mertensiella 15: 241-258, 242, 2004, Veebiversioon (vaadatud 06.11.2013) (inglise keeles)
  26. 26,0 26,1 26,2 26,3 C. Andrén.Courtship, mating and agonistic behaviour in a free-living population of adders, Vipera berus (L.), Amphibia-Reptilia, Volume 7, Number 4, 1986, pp. 353-383(31) (inglise keeles)
  27. Carl Gans, David Crews,Hormones, Brain, and Behavior, lk 145 – 148, 1993, University of Chicago Press, Biology of the reptilia, Vol 18, Physiology E, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 30.03.2014) (inglise keeles)
  28. Manfred Lüdicke, 5. Ordnung der Klasse Reptilia, Serpentes. Tl 2, lk 137, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 22.03.2014) (saksa keeles)
  29. Hemipenis of male adder veebiversioon (vaadatud 29.09.2013) (inglise keeles)
  30. TONY PHELPS,Population dynamics and spatial distribution of the adder in southern Dorset, England, Mertensiella 15: 241-258, 248, 2004, Veebiversioon (vaadatud 06.11.2013) (inglise keeles)
  31. 31,0 31,1 T.R. Birkhead, A.P. Møller, Sperm Competition and Sexual Selection., 1998, ISBN 0121-005-43-7. Google'i raamat] (inglise keeles)
  32. A. J. Marshall, F. M. Woolf, Seasonal Lipid Changes In the Sexual Elements of a Male Snake, Vipera berus', lk 96, Veebiversioon (vaadatud 14.11.2013) (inglise keeles)
  33. TONY PHELPS,Population dynamics and spatial distribution of the adder in southern Dorset, England, Mertensiella 15: 241-258, 248, 2004, Veebiversioon (vaadatud 06.11.2013) (inglise keeles)
  34. 34,0 34,1 Eesti selgroogsed: rästik. Kasutatud 20. septembril 2009
  35. A.J. Marshall, F.M. Woolf. Seasonal Lipid Changes In the Sexual Elements of a Male Snake, Vipera berus (inglise keeles)
  36. TONY PHELPS,Population dynamics and spatial distribution of the adder in southern Dorset, England, Mertensiella 15: 241-258, 249, 2004, Veebiversioon (vaadatud 06.11.2013) (inglise keeles)
  37. J.Friedrich Brandt, J.T.Christian Ratzeburg, Medizinische Zoologie Oder Getreue Darstellung Und Beschreibung Der Thiere, Die In Der Arzneimittellehre In Betracht Kommen , Volume 1, lk 172-180, 1829, Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (saksa keeles)
  38. A. J. Marshall, F. M. Woolf, Seasonal Lipid Changes In the Sexual Elements of a Male Snake, Vipera berus', lk 96, Veebiversioon (vaadatud 14.11.2013) (inglise keeles)
  39. David O. Norris, Kristin H. Lopez, and Reproduction of Vertebrates - Vol 3: Reptiles, Academic Press, 2010, ISBN 978 0123749307, Veebiversioon (vaadatud 04.11.2013) (inglise keeles)
  40. David A. Warrell,Treatment of bites by adders and exotic venomous snakes, BMJ. 2006, January 21; 332(7534): 151, PMCID: PMC1336806 (inglise keeles)
  41. Keskkonnaministri 19. mai 2004 määrus nr 51, III kaitsekategooria liigid Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013)
  42. H.G. Schlumberger, B. Lucke Tumors of Fishes, Amphibians and Reptiles, 1948. Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  43. H.E. Kaiser.Comparative Aspects of Tumor Development. Cancer Growth and Progression, Vol 5, 1989, DOI 10.1007/978-94-009-1091-1_3, pp 67-84, ISBN: 978-94-010-6981-6 Veebiversioon (vaadatud 08.10.2013) (inglise keeles)
  44. Jacqueline Simpson, Stephen Roud,A Dictionary of English Folklore, (inglise keeles)
  45. Mike Dixon-Kennedy, Encyclopedia of Russian and Slavic Myth and Legend, lk 210, 1998, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 26.03.2014) (inglise keeles)
  46. [http://www.triposo.com/poi/N__12625363 Durrell Wildlife Park (Zoo)], Veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Kasutatud publikatsioonid ja veebiversioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fülogenees ja fülogeograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • V.V. Shimalov, V.T. Shimalov. "Helminth fauna of snakes (Reptilia, Serpentes) in Belorussian Polesye". Parasitology, 86 (4): 340–341, doi: 10.1007/s004360050055 2000. Helmintoosid Valgevene madudel

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videod[muuda | redigeeri lähteteksti]