Igikelts

Allikas: Vikipeedia

Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa.

Igikelts katab ligi 25% Maa pinnast.

Igikelts tekib aladele, kus esinevad aastaringselt madalad õhutemperatuurid ja vähe sademeid. Seega esineb igikelts kontinentaalse kliimaga aladel.

Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini. Peale sademete ja õhutemperatuuri sõltub igikeltsa sügavus peamiselt pinnase koostisest ja lõhelisusest. Mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.

Eristatakse lausalist, katkendlikku, saarelist ja merealust igikeltsa. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.

Igikelts võib olla süngeneetiline (tekkinud üheaegselt setete kujunemisega) vōi epigeneetiline (tekkinud pärast setete kuhjumist).

Igikelts on reliktne nähtus ehk püsinud vähemalt viimasest jääajast. Selle tõestuseks on mitmed mammutite säilinud jäänused, mis vastasel korral oleksid hävinud.

Igikeltsa alade jääkatteta piirkondades võib pealmine ehk aktiivseks horisondiks nimetatav kiht soojal aastaajal sulada, selle all asuvat pidevalt külmunud kihti nimetatakse passiivseks ehk inertseks horisondiks. Aktiivse horisondi paksus sõltub paljudest asjaoludest, mille hulka kuuluvad muu hulgas geograafiline laius, nõlva ekspositsioon, õhutemperatuur ja pinnase soojusjuhtivus.

Igikelts on ka oluline reljeefi kujundav tegur. Ta põhjustab muu hulgas selliseid nähtusi nagu solifluktsioon, defluktsioon, termoabrasioon, pinnase kohrutus, pingo, termokarst, jääkiil, polügonaalpinnas ja palsa.

Igikeltsa tõttu on raskendatud jõgede põhjaerosioon, mistõttu on jõed suhteliselt madalad, laiad ja väga meandreerunud.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]