Alaria alata
| Alaria alata | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Alamriik |
Pärishulkraksed Eumetazoa |
| Ülemhõimkond |
Platyzoa |
| Hõimkond |
Lameussid Platyhelminthes |
| Klass |
Kahepõlvsed (Trematoda) |
| Alamklass |
Digenea |
| Selts |
Strigeatida |
| Sugukond |
Diplostomatidae |
| Perekond |
Alaaria Alaria |
| Binaarne nimetus | |
|
Alaria alata Goeze, 1792 | |
Alaria alata on valdavalt karnivooride soolestikus parasiteeriv alaarialiik, kes on maailmas laialt levinud.
Anatoomia[muuda | muuda lähteteksti]
Tal on kaks iminappa: suuiminapp kinnitumiseks ja kõhuiminapp toitumiseks. Alaria alata on hermafrodiit, kelle raiad asuvad keha tagumises ja emassuguelundid keha esiosas.
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Euraasias on Alaria alata 2,5...6 mm pikkune ja 0,5...2 mm laiune.
Areng[muuda | muuda lähteteksti]
Alaria alata areng on kolmeperemeheline: munadest areneb ligi kahe nädalaga miratsiid, mis siseneb vaheperemehesse ja areneb vaheperemees-organismis tsekaaristaadiumini. Tsekaarid sisenevad omakorda lisaperemeestesse ning arenevad nende abil mesotserkaarideks. Mesotserkaaridena nakatavad Alaria alata imiussid edasi säilitusperemees-organisme. Ka säilitusperemehed võivad olla nakkuse kandjad, nii võivad imevad kassipojad saada nakkuse piimanäärmete kaudu.
Patogeensus[muuda | muuda lähteteksti]
Alaria alata põhjustab säilitusperemeestel (muu hulgas hundid, rebased, koerad, kassid ja rästikutel) helmintoosi.
Avastamine[muuda | muuda lähteteksti]
Alaria alata esmaavastajaks (1792) peetakse saksa zooloogi Johann August Ephraim Goezet.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Toivo Järvis, "Veterinaaparasitoloogia", 4. Lameusstõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 26-27, 2011, ISBN 978 9949 19 715 6
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Alaria alata andmebaasis eElurikkus
