Rabakonn

Allikas: Vikipeedia
Rabakonn
RanaArvalisFemale.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kahepaiksed Amphibia
Selts: Päriskonnalised Anura
Sugukond: Konlased Ranidae
Perekond: Konn Rana
Liik: Rabakonn
Ladinakeelne nimetus
Rana arvalis
(Nilsson, 1842)
██ Rabakonna levila
██ Rabakonna levila

Rabakonn (Rana arvalis) on konlaste sugukonda konna perekonda kuuluv kahepaikne.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabakonna levila põhjapiir läbib Rootsi, Lõuna-Soome ja Karjala ning jõuab välja Valge mere äärde, läbib Petšoora alamjooksu, Jamali poolsaare lõunaosa ja Jenissei alamjooksu, kust levila palju kaugemale itta ei ulatu. Levila lõunapiir kulgeb Tõvast läbi Altai ja Põhja-Kasahstani Uralskini, läbib Volga, Doni ja Dnepri alamjooksu, Rumeenia ja Ungari ning Reini ülemjooksu, jõudes Kirde-Prantsusmaal mereni.[1]

Rabakonn elab peamiselt metsas ja metsastepis, kuid põhjas ulatub tema levila tundrasse ja Kasahstanis poolkõrbesse. Mägesid ta ei kannata, kõrgemal kui 700 meetrit ei ela.[1]

Suur osa tema levilast langeb kokku rohukonna omaga, aga levila piirid on lõunasse nihutatud. Nähtavasti talub rabakonn külma halvemini. Kuivust talub ta see-eest paremini: täiesti kuivale liivale asetatud rohukonn sureb teisel-kolmandal päeval, aga rabakonn elab üle nädala.[1]

Eestis on rabakonn levinud hajusalt, aga paiguti on ta arvukas.[1]

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabakonn on üsna väike, kasvades kõigest 5–7 cm pikkuseks. Rabakonn on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta oma elukeskkonnas raskesti märgatavaks.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabakonna põhilisteks elupaikadeks on lehtmetsad, jõgedeäärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode äärealad. Rabakonnad on liikvel nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemad on nad siiski õhtuti. Peatoiduse moodustavad mardikad, vähemal määral ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad ning röövikud.

Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal. Sobivateks kohtadeks on lehtedega täidetud augud, näriliste rajatud urud, haohunnikute alused jne.

Talvituspaikadesse siirduvad nad juba septembris.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emane (all) ja isane (peal) rabakonn

Sigimiseks veekogusse kogunenud isased moodustavad suuri kampasid. Vahel võib neid olla kuni 25 iga ruutmeetri kohta.[1]

Rabakonnade kudemisaeg jääb sageli aprilli lõpust juuni alguseni. Kudemiseks on vajalikud rikkaliku taimestikuga veekogud, nagu rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või üleujutatud heinamaad põhjaga heinamaad.

Paaritumise ajaks värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad tüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel. Sel ajal on rabakonnad väga pelglikud ja tarvitseb inimesel vaid veekogu lähedale tulla, kui loomad vaikivad pikaks ajaks.

Emasloom koeb 370–3000 umbes kahemillimeetrise läbimõõduga muna, mis paiknevad veepinnal 10–15 cm läbimõõduga klompides. Kullesed kooruvad heade tingimuste korral juba 8–10 päeva pärast. Kudu on vastupidav madalatele temperatuuridele ja see võib isegi olla vees, mida katab jääkirme. Sellisel juhul munade areng peatub, kuid nad ei hukku.

Arengu kestus kudust noore konnani kestab olenevalt veetemperatuurist 45–90 päeva ja suvel veekogust väljuvate noorte rabakonnade pikkus on 12–23 mm. Suguküpsuse saavutavad noored konnad kolmandal eluaastal.

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabakonna kudu ja kullesed on väga tundlikud saastele ja hukkuvad isegi minimaalse reostusega veekogudes. Rabakonn kuulub III kategooria looduskaitse alla.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Loomade elu", 5. kd., lk. 84–88

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]