Karmiinleevike

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Karmiinleevike (perekond)

Karmiinleevike
Dziwonia(Carpodacus erythrinus)cropped.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vintlased Fringillidae
Perekond: Karmiinleevike Carpodacus
Liik: Karmiinleevike
Ladinakeelne nimetus
Carpodacus erythrinus
(Pallas, 1770)
Sünonüümid

Erythrina erythrina

Karmiinleevike (Carpodacus erythrinus) on linnuliik vintlaste sugukonnast karmiinleevikese perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karmiinleevike on levinud Euraasias alates Saksamaast ja Norrast kuni Ida-Siberini ning mägipiirkondades Kaukaasiast Kesk-Hiinani. Eestisse saabub mai teisel poolel, lahkub augustis. Rändab sügisel noorlinnu sulestikus.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Common Rosefinch (Carpodacus erythrinus), Skaw - geograph.org.uk - 1509691.jpg

Üldpikkus 13,5–15 cm. Umbes varblase suurune. Vana isaslinnu pea, rind ja päranipuala on karmiinpunased. Emaslinnu ja enamiku teise kalendriaasta (2cy) isaslindude ülapool on tuhm oliivpruun. Vaid mõned teise kalendriaasta isaslinnud on välimuselt vana isaslinnu sarnased.

Noorlind sarnaneb vana emaslinnuga, kuid ülapool on sügavamalt oliivpruun ning tiivavöödid ja küünra-hoosulgede äärised tugevamalt roostekollased.

Laul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kutsehüüd on pehmekõlaline hääi. Laul on kõlav, kahe-kolmeosaline puhas vilistus, nt vidjö-didjö, ti-viitju-tiitju, idjüdi-vidju, millele mõnikord võib järgneda kanepilinnu laadne vilejas sädin. Laulab tavaliselt madalama puu ladvas või põõsa ülemistel okstel, harva lennul.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karmiinleevike eelistab põõsastega pool-avamaastikku. Asustab peamiselt lehtmetsi, lehtpuuvõsasid, puis- ja põõsasniite, jõeorgude põõsastikke, pangaaluseid puistuid, kadastikke, suuremaid parke ja aedasid.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carpodacus erythrinus

Isaslind valib kevadel pesaterritooriumi ja laulab selle piirides peaaegu lakkamatult, kergitades seejuures oksal istudes oma peasulgi ja turritades vahel kogu sulestikku. Pesa asub tavaliselt madalal põõsas. Emaslind ehitab selle 3–4 päevaga. Pesa on rohukõrtest punutud kohev ja korratu ehitis, paksu põhja ning seintega. Seestpoolt on pesa karvade või jõhvidega vooderdatud. Täiskurnas on 4–6 muna, mida leidub Eestis juuni esimesest dekaadist kuni juuli algupooleni. Munad on sinakad või sinirohelised, võrdlemisi hõredalt kirjatud mustpruunide täppide ja tähnidega. Haudevältus 11–15 päeva, haub ainult emaslind. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud peamiselt seemnetega, harva ka väikeste röövikutega, mardikatega jm. Seemned pehmendatakse enne poegadele üleandmist vanalindude pugus. Pojad lahkuvad pesast umbes kahe nädala vanuselt.[2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karmiinleevikese toiduks on peamiselt seemned, võsud ja pungad, vähem putukad.

Arvukus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi esimesel poolel oli karmiinleevike Baltikumis hõredalt levinud. Sellest ajast alates on ta oma levilat laiendanud, olles Eestis ebaühtlaselt levinud veel 20. sajandi keskpaigas. Alates 1950. aastatest on karmiinleevikese arvukus tõusnud kümneid kordi.[3] Tänapäeval on karmiinleevike levinud ühtlaselt üle Eesti ning tema arvukust on hinnatud 150 000-250 000 paarile.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bird, J., Butchart, S.(BirdLife International) (2009). "Carpodacus erythrinus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud Tallinn, Valgus 1974
  3. Leibak, E., Lilleleht, V., Veromann, H. (eds). Birds of Estonia. Status, Distribution and Numbers. Estonian Academy Publishers, Tallinn 1994
  4. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF) Kasutatud 22.06.2011.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]