Leepra

Allikas: Vikipeedia

Leepra ehk pidalitõbi ehk Hanseni tõbi on pikka aega kestev peamiselt inimestel esinev raske nakkushaigus, mis põhjustab granulomatoosset põletikku ja mille tekitajaks on mükobakterid leepra mükobakter ja Mycobacterium lepromatosis.[1]

Epidemioloogia ja patogeensus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pidalitõbi on saladus filosoofilisest seisukohast lähtudes kindlaks teha, miks mina, aga mitte tema.“ Juri Lotman[viide?]

Mükobakterite täpne levikutee on teadmata. Aastal 1912 arvati, et leeprabakterid levivad:[2]

  • verdimevate putukate kaudu
  • nina limaskestade kaudu
  • ülemiste hingamisteede kaudu.

Kuigi leepra mükobakteri nakatumise viisi ei ole lõplikult kindlaks tehtud, arvatakse, et haigustekitajad levivad inimeselt inimesele hingatava õhu, piisknakkuse või otsese nahakontakti, ka rinnapiima kaudu.[3]Umbes 95% inimestest on leepra suhtes immuunsed.

Oletatakse, et haigusetekitajad satuvad organismi ülemiste hingamisteede, peamiselt nina limaskesta kaudu või nahavigastuste ja lahtiste haavade kaudu. Pärast nakatumist ilmnevad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu või koguni mitmekümne aasta pärast.[4]

Vaatamata ebaselgusele nakatumisteede osas arvatakse, et bakteri sihtorganiks on endoneurium.[5]

Leepra inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peiteaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leepra mükobakteri nakkus on aeglase arengu (bakteri jaguneb 12–14 päeva) ja pika peiteajaga. Nakatumisest ja nakkuse kandmisest leeprani võib kuluda paar kuud kuni 40 aastat. Leepra mükobakter eluneb makrofaagides ja Schwanni rakkudes.[6]

Haigestuvad peamiselt nõrgenenud kaitsevõimega inimesed (erinevad füsioloogilised eripärad ja omandatud haiguslikud seisundid).

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbi aegade on kasutusel olnud mitmeastmelised kliiniliste vormide skaalad. Kuna erinevaid klassifikatsioone on palju, siis on need muutnud uuringute tulemused ebatäpseteks ja raskesti võrreldavateks. Näiteks aastal 1928 oli kasutusel kuus eri vormi: Lepra tuberculosa, Lepra maculosa, Lepra anaesthetica, Lepra tubero-anaesthetica, Lepra maculo-anaesthetica ja Lepra mixta.

Tänapäeval kasutatakse klassifikatsiooni, kus kasutusel on kolm vormi – lepromatoosne, tuberkuloidne ja mittediferentseerunud.[7]

Diagnoosimisel juhindutakse Eestis RHK-10. versioonist. Diagnoosimisel võidakse lisaks haigusloo koostamisele teha ka mitmeid kliinilisi teste. Haiguse kindlakstegemiseks võetakse haigetelt nahatükke. Proove uuritakse korraga mitmes laboris, et oleks võrdlus- ja kontrollivõimalus. Nii on diagnoos ja vastus kollektiivne, kuna arstid peavad diagnoosis 100% kindlad olema. Praegu saadetakse kõik proovid Tartus asuvasse naha- ja suguhaiguste kliinikusse.[viide?] Nõukogude ajal kontrolliti kõiki Eestist pärit proove paralleelselt kahes üleliidulises laboris Astrahanis ja Moskvas.[8]

Leepra
Klassifikatsioon ja välisallikad
Leprosy.jpg
Ladinakeelne nimi Lepra
RHK-10 kood A30.
RHK-9 kood 030
DiseasesDB 8478
MedlinePlus 001347
eMedicine med/1281 
MeSH D007918

Leepra rahvusvahelise klassifikatsiooni kohandused RHK-10 alamjaotistena

Alamjaotised Nimetus
A30.0 Atüüpiline leepra
A30.1 Tuberkuloidne leepra
A30.2 Tuberkuloidne piirleepra
A30.3 Piirleepra
A30.4 Lepromatoosne piirleepra
A30.5 Lepromatoosne leepra
A30.8 Muud leepravormid
A30.9 Täpsustamata leepra

Tähtis on, et leeprahaige jõuaks võimalikult varakult nahahaiguste arsti juurde. Kuna haigus võib haarata eri elundeid, algab tervise halvenemise põhjuse otsimine sageli vale eriarsti juures. Kergemate leepravormide puhul ei pruugi haigusetekitajad analüüsidel üldse välja paistagi. Seepärast tuleb esmalt välistada kõik muud sarnased haigused ja alles siis saab panna konkreetse diagnoosi.[9]

Haigustunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leepraga seotud seisundite välised tunnused ja sisemine kaasatus on indiviididel väga erineva ulatusega ja oleneb organismi rakulise immuunsuse tekkimisest (indiviidi immunoloogiline vastus) ning töövõimest.[10]

Sümptomite esinemine sõltub sellest, kuidas ja millises kehapiirkonnas reageerib rakuline immuunsus leepra mükobakterile. Peamiselt avalduvad sümptomid nahal ning perifeersete närvide ja ülemiste hingamisteede limaskestade kahjustuse näol.

Leepra iseloomulikeks välisteks tunnusteks on naha ja limaskestade haavandid, villid, laigud, köbrud (leproomid). Ravimata leepra võib tekitada jäädavaid naha, närvide, jäsemete ja silmade kahjustusi.

Mittediferentseerunud leepra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige lihtsam leepra kliiniline vorm on mittediferentseerunud leepra. Selle diagnoosiga haigel on haigusnähud väga nõrgalt välja kujunenud või puuduvad üldse.

Esimeste nähtudena avalduvad närvide kahjustumise sümptomid. Inimene kõhnub, tal on seedehäired või ”reumaatilised” valud. Nahale tekivad punakad laigud, mille keskosas on tundlikkus kadunud.[11] Dr. Anne Sarve sõnul võivad laigud olla mitmesuguse suuruse ja värvusega, punasest lillakashallini. Nad paiknevad kogu kehal sümmeetriliselt, eriti aga seljal. Laigud ei põhjusta vaevusi, ei sügele ega valuta. On olnud juhtumeid, kui laigud kaovad üldse või muutuvad väga heledaks, halvemal juhul arenevad edasi tuberkuloidseks leepraks, mille puhul hakkavad haigel tekkima tõsisemad kaebused.

Tuberkuloidne leepra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuberkuloidse haigusvormi puhul tekivad enamasti jäsemete sirutuspindadele, näole ja põlvedele roosakas-lillakad plekid, muhud. Tekivad mitmed närvisüsteemi kahjustused: temperatuuri-, valu- ja puutetundlikkus hakkavad tasapisi kaduma, kõigepealt jäsemetel ja plekkide pinnal. Haigel kujunevad välja käsi ja jalgu moonutavad deformatsioonid ning troofilised haavandid. Haiged vigastavad ja põletavad end sageli, kuna nad ei tunne valu ja puudub ohutunne kuumade asjade suhtes.[12]

Kahe eelnevalt kirjeldatud leepravormi puhul ei leita tavaliselt inimese organismist leeprakepikesi ja nad on vähenakkavad.[13]

Lepromatoosne leepra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lepromatoosne leepra tekitajateks peetakse mükobaktereid: leepra mükobakterit (1874) ja Mycobacterium lepromatosis't (2008). Bakterinakkus eluneb mitmetes elundisüsteemides, leeprakolded nahal, piirdenärvisüsteemis, ülemistes hingamisteedes, retikuloendoteliaalsüsteemis, luudes, silmades ning munandites.[14][15][16]

Organismi resistentsuse langemisel võivad eelnevad kaks vormi üle minna väga nakkusohtlikuks lepromatoosseks leepraks, mille kliiniline pilt on niivõrd keeruline, et seda on raske kirjeldada. Lepromatoosne haigusvorm on leeprale kõige iseloomulikum ja nimetatud kolmest vormist ka kõige nakkavam. Haige eritab haigustekitajaid kõige rohkem haiguse algperioodil nina limaskesta sekreediga.[17] Lisaks juba kirjeldatud vormide sümptomitele tekivad haiguslikud muutused nahas, lümfisõlmedes, limaskestadel (eelkõige ninas ja kõris), siseelundites (eeskätt maksas) ja närvisüsteemis. Näol, otsmikul, põskedel, kõrvalestadel, seljal ja kätel-jalgadel tekivad köbrulised punaka tooniga moodustised ehk leproomid.[18]

Leproomide pehmenemisel deformeerub nina (joon 11)[viide?]. Kulmu- ja ripsmekarvad langevad välja, tekib nn jänesesilm – haige ei saa silmi sulgeda. Leproom võib tekkida ka silma (joon 9)[viide?], haige võib jääda pimedaks. Väga ohtlik on leproomi teke neelu ja hingamisteedesse, on lämbumisoht. Närvisüsteemi kahjustumise tagajärjel tekib närvipõletik, lihased kõhetuvad, tekivad halvasti paranevad haavandid.[19]

Nagu AIDS-i puhul, ei taipa ka leepra korral keegi kõige halvemat kahtlustada. Arengumaades leeprahaiged ravi või diagnoosi puudumise tõttu enamasti surevad. Tegelikult tänapäeval keegi enam pidalitõppe surra ei tohiks, kuid kui ravimid ja bakterid koos on organismi liigselt kurnanud, võib haige surra tüsistustesse, näiteks maksakahjustusse. Mõned raskema haigusperioodi järelnähud pole üldse ravitavad (veritsevad haavandid, luustumine) ning lõppevadki surmaga.[20]

Elundisüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühel Sõrve memmel rippus käsi vaid naharibadega keha küljes. Pidalitõbi oli kõhrkoe ajapikku ära purenud. Memm palus tütrel muutunud jäse kääridega maha lõigata. Tütar täitis ema soovi. /.../ Käelõikamine ei teinud memmele valu. Haigetel muutuvad jäsemed tundetuks. Nad võivad saunas pista käe sajakraadisesse vette, ilma et arugi saaksid. Nad kõrvetavad ja vigastavad end nagu väikesed lapsed, sest ei oska valu karta ega tunda.[21]

Leepra mükobakter kahjustab lisaks katteelundkonnale ja luustikule ka närvisüsteemi ja eriti närvilõpmeid, mis kannavad üle valusignaale, lümfisüsteemi kaudu reguleerib nimetatud parasiit eelkõige rakulise immuunsusega seonduvat.

Leepra mükobakter eritab fenoolglükolipiidi ja siseneb läbi basaalmembraani närviraku aksonisse.[22]

Leeprahaigetel kaob valutunnetus.[23]

Optimaalne elukeskkonna temperatuur on 30 °C, bakter on väga tundlik kõrgete temperatuuride suhtes ning eluneb seetõttu kehas elundites ja elundisüsteemides, kus temperatuur on madalam.[24]

Leeprabakter rakkudes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna leepra nakatumise teed ja mehhanism ning metabolism pole veel täpselt selged, siis oletatakse, et pärast sissehingamist liiguvad bakterid ülemiste hingamisteede kaudu organismi, kus fagotsütoosi teel toimub bakterite ärasöömine (fagotsütoos) peamiselt makrofaagide poolt. Mõnedel neist aga õnnestub nimetatud etapp vahele jätta ning nad elunevad ja paljunevad makrofaagides (parasiteerivad) ning Schwanni rakkudes.

Rinnaga toitmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lapse toitmine rinnaga

Käesoleval ajal puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et leepra mükobakter kanduks lapse toitmisel rinnaga edasi rinnapiima kaudu.[25]

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunagi öeldi, et pidalitõbe suudab ravida ainult Jeesus. Ent praegu rakendatav leepraravi antibiootikumidega võimaldab selle, et leeprahaigeid ühiskonnast ei eraldata, neid saab kodus ravida ning seda korraldavad kohalikud nahaarstid.

Ravi minevikust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänavatel liikudes pidid haiged helistama kellukesi, et oma tulekust märku anda. Haigeid raviti paljudel erinevatel viisidel, sageli üsna võigaste meetodite ja vahenditega. Näiteks Konstantin Suur proovis ennast ravida, andes vande süütute laste veres. Pidalitõve vastu soovitati erinevaid dieete, lahtisteid, lahjas veinis vürtsidega keedetud mürkmadusid. Näiteks Egiptuse vaaraode ravimiseks lasti nende troon vanni, mis oli täidetud sooja inimverega.[26]

Kui inimesel avastati pidalitõbi, viidi ta kirikusse, kus preester piserdas teda pühitsetud veega, manitses ja luges talle surnumesse, seejärel paigutati haige varjupaika, kuhu ta pidi jääma surmani.[27]

Kuni 1940. aastate lõpuosani raviti leeprahaigeid kogu maailmas Chaulmoogra pähkli õliga. Seda õli süstiti ja määriti nahale (leproomidele ja laikudele). Kuigi osadele patsientidele selline ravi mõjus, oli pikaajaline efektiivsus kaheldav. Tegu oli pigem kosmeetilise vahendiga: haiguslikelt kohtadelt nähud vähenesid ja isegi kadusid, kuid lõid hiljem uuesti välja. Chaulmoogra õliga sarnane õli leiti ka 1920. aastatel Brasiilias – sapucainha õli. Selle taime mari sisaldab suures osas ainult seemneid, millest 70% on õli. Kuid ka sellel õlil oli vaid kosmeetiline ja leevendav toime. Ravi puudus endiselt.[28]

Pidalitõbiste ravimiseks kasutati ka ravimuda. Vene kirjaniku Leskovi sulest ilmunud raamatust võib lugeda, et Kihelkonna ja Kiirassaare lahes leidunud muda hakati pidalitõbiste ravimiseks kasutama juba XIX sajandi algul. Rootsiküla mõisa omanik rajas selleks kuue vanniga mudaravila. Mudaravi anti ka kohalike talude saunades. Sageli kasutasid seda primitiivsetes tingimustes antavat kümblusravi samas tõrres ka pidalitõbised. Leskov kirjutab: //... kas mitte Rootsiküli kuurordi vahendusel ei hakka pidalitõbi levima ...//... ja ilmub ka Peterburi?“.[29]

Pidalitõvele otsis ravi ka Eesti kuulsaim leepraarst professor Aleksander Paldrock, kes XX sajandi esimesel poolel veetis umbes 40 suve Kuressaares pidalitõve kahtlusi uurides ja ravida üritades. 18. mail 2000 ilmunud Maalehest võib lugeda, et 19. sajandi teisel poolel oli professor Paldrock leiutanud leepra ravimiseks menetluse süsihappe ja kullapreparaatidega, millest sai Eestis ja ka mõnes kohas mujal maailmas põhiline ravimeetod järgmiseks 80 aastaks. Kolm korda oli kaalumisel Paldrockile Nobeli preemia andmine. Professor oli Saaremaal ja ka kogu maailma meditsiiniringis austatud ja kuulus. Aleksander Paldrock saavutas tuntuse väljaspool Eestit, kui ta valiti rahvusvahelise leproloogia seltsi aupresidendiks. See näitab, et Eesti meditsiin ja arstid on leeprale ravi leidmiseks palju teinud ning nende avastused olid maailmas tuntud.ref>A. Liiv, „End taasilmutanud minevikuäng“, Saarte Hääl, 4. veebruar 2012, lk 5</ref>

Tänapäevased ravimeetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960. aastast tulid kasutusele uued efektiivsemad ravimid. Leepra muutus ravitavaks, eluaegne isolatsioon asendus koduse järelraviga. Ravi toimub vastavalt leepra vormile. Uus ravi on kombineeritud mitme preparaadiga. Lepromatoosse leepra esimene ravikuur kestab 24 kuud, tuberkuloidse ja diferentseerimata vormi puhul aga 6 kuud. Edaspidine ravi sõltub haiguse kulust. Kui haige ei ole nakkusohtlik, saab ta oma ravi kohe ka kodus ambulatoorselt läbi viia. Kui juhtub, et haige peab siiski oma esimese ravikuuri haiglas mööda saatma, on see aeg lühike ega tekita suuri probleeme.

Esimese kombineeritud ravimina tuli Eestisse (Kuuda leprosooriumisse) DDS rifadiiniga-diamiinodifenüülsulfoon. Ka praegu kuulub DDS ühe toimeainena kompleksravimisse. Seejärel kasutati laiemalt BCG-d – vaktsiini kaitsvat toimet koos kemoteraapiaga. BCG on peamiselt siiski laste tuberkuloosiravim, kuid kuna tuberkuloosi- ja leepratekitajad on ühest perekonnast, aitas tuberkuloosivaktsiin mingil määral ka leepra puhul. Praegu on peamiseks ravimeetodiks kemoteraapia kombineeritud ravikuurides. Selleks kasutatakse MDT-d – multidrukterapiidi –, mille toimeained on dapsoon, rifadiin ja lampreen. Kui haige peaks mingil põhjusel nende toimeainete suhtes olema resistentne, saab keemikute abil leida ka asendusaineid, mis koostatakse vastavalt patsiendi probleemidele.

Põhimõtteliselt on leepra nüüdisajal ravitav, kuid lähtuvalt sellest, et varane diagnoos on siiamaani raske, samuti sellest, et haigusetekitaja on omandamas resistentsust ravimite vastu, ei ole alati võimalik tagada haige täielikku tervenemist.[30]

Nakkusoht hakkab pärast ravi alustamist kohe taanduma ja haige teistele enam ohtlik ei ole. Kui kiiresti nakkusoht kaob, sõltub sellest, millises staadiumis on ravi alustatud – kas siis, kui nahal on alles sinakad laigud, või siis, kui haigus on juba kaugele arenenud. Vene ajal oli eluaegne ambulatoorne ravi, nüüd on ravikuurid palju lühemad.[31]

Ravi on tänapäeval valdavalt medikamentoosne, WHO soovitused aastast 1981 näevad ette antibiootikumideklofasimiini, rifampitsiini ja dapsooni – samaaegset manustamist[32][33][34] kahe aasta vältel. Närvikahjustusi ravida ei saa ja need on püsivad.[22]

Resistentsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed leproloogid kahtlustasid juba 1970. aastatel, et leepra mükobakter on muteerunud selliselt, et on muutnud ravimi dapsoon suhtes resistenseks.[35]

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leeprahaigete uuringud on tuvastanud, et leepra kahjustab mitmeid siseelundeid, näiteks neerusid. Osad uuringud on tuvastanud, et neerukolded ja/või leepraravimite toime võivad leeprahaige neerusid kahjustada või koguni surma põhjustada.[36]

Neerude kahjustumise all võidakse mõelda nii glomerulonefriiti, neeru amüloidoosi, tubulointerstitsiaalnefriiti, kroonilist neerupuudulikkust ja muid haiguslikke seisundeid.

Statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

WHO raporti kohaselt avastati 2004. aastal 407 791 uut leeprajuhtu.[37]

Eesti on sajandite jooksul olnud leepra-endeemiline maa, kus minevikus esines pidevalt rohkem või vähem haigusjuhte. Süstemaatiline leepraseire algas aastal 1945. Aasta-aastalt kuni 2003. aastani registreeriti Eestis 1–3 haigusjuhtu aastas. Kokku on aastatel 1945–2011 registreeritud 126 uut haigusjuhtu.[38]

Viimane teave leeprahaigete üldarvu kohta pärineb aastast 1992, mil see oli 28. Pärast seda vabariiklik naha- ja suguhaiguste dispanser likvideeriti ning süstemaatiline leepra järelevalve ja seire lõppes.[39]

Viimased leeprajuhtumid avastati 2002. aasta mais ja 2011. aasta detsembris.

2002. aastal diagnoositi raske haigus ühel meremehel. Ilmselt tõi ta haiguse kaasa Aafrikast. Tegu oli vanemaealise mehega.

Terviseameti kinnitusel registreeriti viimane teadaolev leeprajuhtum 2011. aasta detsembris Tartumaal.

Praktilised kogemused näitavad, et hästi korraldatud tervishoiu ja majanduse oludes juhuslikult sissetoodud leeprajuht annab äärmisel juhul mõne üksiku kõrvaljuhu, kuid ei põhjusta epideemiat.[40]

Viimane leeprajuhtum Eestis diagnoositi 2011. aasta detsembris Tartu maakonnas. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) registreeris 2012. aasta esimeses kvartalis 105 riigis (v.a Euroopa regioon) ligi 181 941 leeprajuhtumit.[41]

Maailmas on arvatavasti 1,8 miljonit leeprahaiget. Enamik neist elab Indias, Brasiilias, Bangladeshis, Indoneesias ja Myanmaris.[22]

Leepra ja katseloomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikka aega arvati, et enamikul koduloomadel on leeprabakteri vastu kaasasündinud immuunsus. Charles W. Duvali ja Eraser B. Gurdi 1911. aastal avaldatud uurimuse kohaselt on aga võimalik loomadel leeprakoldeid tekitada. Eksperimentide käigus arenesid katseloomadel – ahvidel (Macacus rhesus), merisigadel, kitsedel, kitsetalledel, hobustel, valgetel hiirtel ja jänestel – organismis leeprakolded, kuid need kadusid mõne kuu jooksul.[42]

Leepra ja üheksavöölased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Üheksavöölane

Üheksavöölasi kasutati (1971) teadusasutustes loomkatsetes, et uurida inimestel esineva leepraga seonduvat. [43] Üheksavöölased on ka ainsad teadaolevad loomad, kes võivad inimesi leeprabakteriga nakatada (arvatakse, et kodustatud ja aretatud üheksavöölastel eluneb bakter füsioloogilise eripära – madala kehatemperatuuri tõttu). Vabas looduses elavatel üheksavöölastelt pole leepra mükobakterit seni leitud.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopasse levis leepra Indiast ja Hiinast VII sajandil või veelgi varem, ilmselt Kreeka kaubateede kaudu. Algul kutsuti haigust elefantiasis kraekorum. XIII sajandil oli Euroopas juba väga palju leeprahaigeid, mistõttu nad olid suureks nuhtluseks ja nad tuli paigutada eraldi leepravendade majadesse (domus fratrum leprosorum), mis asusid tavaliselt kirikute juures. Kirikus käijatel oli võimalus oma patukoormat lunastada, annetades haigetele ja vaestele raha ning vajalikke asju.

Tartu ülikooli professor Karl Dehio arvas, et XIII sajandil jõudis pidalitõbi ka Eestisse, esmalt Saaremaale. Seda nii kaubateede kui ka ristirüütlite sõjakäikude kaudu. On teada, et Rooma paavsti legaat, piiskop Andreas Sunonis, sõdis Saaremaal aastail 1218–1222. Temast pidi saama Liivimaa piiskop, kuid siis selgus, et tal on pidalitõbi. Ta läks tagasi oma kodumaale Taani ja maeti Lundi katedraali aastal 1228. See aga jääb meile teadmata, kas piiskop tuli Saaremaale juba pidalitõbisena või sai selle haiguse siit.[44]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 404:2004.
  2. "BACILLUS LEPRÆ IN THE NASAL MUCOUS MEMBRANE", Can Med Assoc J., jaanuar 1912 ; 2(1): 8–14. PMCID: PMC1579424, veebiversioon (vaadatud 05.05.2013) (inglise keeles)
  3. Hansen's disease (leprosy), City of Houston Government Center, Health and Human Services.
  4. Kuulo Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  5. D. J. Weatherall, John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, 1. köide, 5.266-5.273 1983, ISBN 0 19 262870 4
  6. Alan L. Gillen, The Genesis of Germs: The Origin of Diseases and the Coming Plagues, Master Books, lk 145, 2007, ASIN: B008LXG3F4 Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 09.06.2013) (inglise keeles)
  7. K, Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  8. I. Palli, V. Lepassalu, „Pikk hüvastijätt leepraga“, 1998 URL= http://www.postimees.ee/luup/98/10/sise4.htm
  9. „Kas pidalitõbi on Eestist kadunud?“, Naomi Loogna, 2001.
  10. D. J. Weatherall, John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, 1.köide, 5.266-5.273 1983, ISBN 0 19 262870 4
  11. „Kas pidalitõbi on Eestist kadunud?“, Naomi Loogna, 2001.
  12. A. Sarv, „Kas koos pidalitõvega järgmisesse aastatuhandesse?“ Kodutohter, 1, 1995, lk 14-17
  13. A. Sarv, „Kas koos pidalitõvega järgmisesse aastatuhandesse?“ Kodutohter, 1, 1995, lk 14-17
  14. D. J. Weatherall, John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, 1. köide, 5.266-5.273, 1983, ISBN 0 19 262870 4
  15. Han, X. Y., Seo, Y. H., Sizer, K. C., Schoberle, T., May, G. S., Spencer, J. S., Li, W., Nair, R. G., "A new Mycobacterium species causing diffuse lepromatous leprosy", Am. J. Clin. Pathol., detsember 2008;130(6):856-64.
  16. Xiang Y. Han,Kurt C. Sizer, Erika J. Thompson, Juma Kabanja, Jun Li, Peter Hu, Laura Gómez-Valero,Francisco J. Silva, Comparative Sequence Analysis of Mycobacterium leprae and the New Leprosy-Causing Mycobacterium lepromatosis, J Bacteriol., oktoober 2009; 191(19): 6067–6074. doi: 10.1128/JB.00762-09., veebiversioon (vaadatud 10.06.2013) (inglise keeles)
  17. A. Sarv, „Kas koos pidalitõvega järgmisesse aastatuhandesse?“ Kodutohter, 1, 1995, lk 14-17
  18. K, Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  19. K, Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  20. L. Tadolder, „Pidalitõbi oli, on ja jääb“, Eesti sõnumid, 3. aprill, 1995, lk 2
  21. I. Palli, V. Lepassalu, „Pikk hüvastijätt leepraga“, 1998 URL= http://www.postimees.ee/luup/98/10/sise4.htm
  22. 22,0 22,1 22,2 ,"Nahahaigused", toimetanud Matti Hannuksela, Jaakko Karvonen, Timo Reunala, Helgi Silm ja Raimo Suhonen, soome keelest tõlkinud Siim Sikk, AS Medicina, lk 228 - 229, 2010, ISBN 9789985829769
  23. Alan L. Gillen, The Genesis of Germs: The Origin of Diseases and the Coming Plagues, Master Books, lk 144, 2007, ASIN: B008LXG3F4, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 09.06.2013) (inglise keeles)
  24. Alan L. Gillen, The Genesis of Germs: The Origin of Diseases and the Coming Plagues, Master Books, lk 144, 2007, ASIN: B008LXG3F4, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 09.06.2013) (inglise keeles)
  25. Ruth A. Lawrence, Robert M. Lawrence, Breastfeeding: A Guide for the Medical Profession, 7.väljaanne, lk 414, 2011, Mosby, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 05.06.2014) (inglise keeles)
  26. I. Palli, V. Lepassalu, „Pikk hüvastijätt leepraga“, 1998 URL= http://www.postimees.ee/luup/98/10/sise4.htm
  27. K. Kõrge, „Kui Audakul oli leprosoorium“, Eesti Loodus, 1981, lk 5, 333, 336-339
  28. History of Leprosy
  29. K. Kõrge, „Kui Audakul oli leprosoorium“, Eesti Loodus, 1981, lk 5, 333, 336-339
  30. A. Sarv, „Kas koos pidalitõvega järgmisesse aastatuhandesse?“ Kodutohter, 1, 1995, lk 14-17
  31. A. Uustalu, „Aastasadu inimesi hirmutanud pidalitõbi ilmutas end Eestis“ Õhtuleht, 25. jaanuar, 2002, lk 2
  32. Alan L. Gillen, "The Genesis of Germs: The Origin of Diseases and the Coming Plagues", Master Books, lk 145, 2007, ASIN: B008LXG3F4, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 09.06.2013)]
  33. Burke A. Cunha, "Antibiotic Essentials 2009", 8. trükk, lk 254-255, 2009, ISBN 978-0-7637-7219-2. Google'i raamatu osaline veebiversioon vaadatud (10.06.2013)
  34. Burke A. Cunha, Antibiotic Essentials 2013, 12.trükk, lk 283-284, 2013, ISBN 978-1-284-02798-3, Google'i raamatu osaline veebiversioon vaadatud (10.06.2013) (inglise keeles)
  35. Leonid B. Heifets, Drug Susceptibility in the Chemotherapy of Mycobacterial Infections, lk 173, 1991, CRC Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 29.05.2014) (inglise keeles)
  36. Geraldo Bezerra da Silva Júnior; Elizabeth De Francesco Daher, Renal involvement in leprosy: retrospective analysis of 461 cases in Brazil, Brazilian Journal of Infectious Diseases, Braz J Infect Dis vol.10 no.2 Salvador Apr. 2006, http://dx.doi.org/10.1590/S1413-86702006000200007, veebiversioon (vaadatud 25.06.2014) (inglise keeles)
  37. Report of the Seventh Meeting of the WHO Technical Advisory Group on the Elimination of Leprosy, Geneva, 4-5 aprill 2005, veebiversioon (vaadatud 06.09.2014) (inglise keeles)
  38. K. Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  39. K. Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  40. A. Uustalu, „Aastasadu inimesi hirmutanud pidalitõbi ilmutas end Eestis“ Õhtuleht, 25. jaanuar, 2002, lk 2
  41. WHO, Weekly epidemiological record, 24. august 2012, 87. köide, 34 (lk 317–328), veebiversioon (vaadatud 08.06.2013) (inglise keeles)
  42. Charles W. Duval, Eraser B. Gurd,Experimental immunity with reference to the bacillus of Leprosy, PART I. A STUDY OF THE FACTORS DETERMINING INFECTION IN ANIMALS, J Exp Med., 1. august 1911; 14(2): 181–195., PMCID: PMC2124910, veebiversioon (vaadatud 18.04.2013) (inglise keeles)
  43. CODÓN, S. M., ESTECONDO, S. G., GALÍNDEZ, E. J. , CASANAVE, E. B. (august 2001). "online (vaadatud 22.04.2013) ULTRASTRUCTURE AND MORPHOMETRY OF OVARIAN FOLLICLES IN THE ARMADILLOChaetophractus villosus (MAMMALIA, DASYPODIDAE)". Brazilian Journal of Biology 61 (3). 
  44. A. Sarv, „Sada aastat Audaku leprosooriumi asustamisest“, Hippokrates, juuni, 45, 2003, lk 460-465

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]