Vaskuss

Allikas: Vikipeedia
Vaskuss
Anguidae.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Sisalikulised Sauria
Sugukond: Vaskuslased Anguidae
Perekond: Vaskuss Anguis
Liik: Vaskuss
Ladinakeelne nimetus
Anguis fragilis
Linné, 1758
Vaskussi levila
Vaskussi levila

Vaskuss ehk harilik vaskuss (Anguis fragilis) on vaskuslaste sugukonda vaskussi perekonda kuuluv jalutu sisalik.

Vaskuss on levinud peaaegu kogu Euroopa mandriosas (välja arvatud Pürenee poolsaare lõunaosa, enamik Vahemeremaadest ja põhjaalad). Vaskusse leidub Eesti mandriosas ja suurematel saartel. Toitub peamiselt nälkjatest ja kojaga tigudest, vihmaussidest, lülijalgsetest ning harva ka väikestest sisalikest.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud isendid võivad olla maksimaalselt 50[1] või 60[2] sentimeetri pikkused. Vaskusside soomused on siledad ja ümber keskkeha on 24–30 soomust. Isendite ülapool võib olla pruunikas, hallikas, punakas või vasekarva. Emasloomadele on iseäralik seljatriip, isastega võrreldes tumedamad küljed ja tume kõht. Idapoolsematel aladel elavatel isastel on täheldatud siniseid täppe.[1] Siniste täppidega isendeid on leitud ka Saaremaalt.[3][2] Üleni musti ehk melanootilisi vaskusse üldiselt ei leidu, vähemalt üks on siiski leitud Ukrainast Kanevi linna lähedalt.[2] Vaskussid on võimelised autotoomiaks ja võivad ohu korral oma saba murda. Terve saba on pikem kui keha, kuid enamus loomi kaotab elu jooksul oma saba ja see ei kasva enam täies pikkuses tagasi.[1]

Kuigi välimuselt meenutavad vaskussid madusid, on tegelikult tegemist jalutute sisalikega. Sarnaselt sialikele ja erinevalt madudest on neil silmalaud ning kestumise ajal koorub vana nahk tükkidena, mitte korraga. Ka võime ohu korral oma saba murda on omane sisalikele, mitte madudele.[4]

Vaskussid on suhteliselt pikaealised, elades looduses eeldatavasti 10–15 aastat. Vangistuses on üks isend elanud 54. aastaseks,[1] tavalisem on siiski 20–30 aastat.[5]

Levik ja elukeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaskussi pea, keel suust väljas.

Vaskussid on levinud suures osas Euroopast, Lääne-Siberis, Kaukaasias ja Ees-Aasias. Eestis leidub teda mandril ja suurematel saartel. Vaskusse ei leidu Pürenee poolsaare lõunaosas, suuremal osal Vahemere äärsetel aladel, Iirimaal, Lõuna-Kreekas ja kõige põhjapoolsematel aladel.[1] Kaugeimad leiud on 65°20' põhjalaiuskraadil Rootsis ja Norras Trondheimi ümbruses (65°30'N), kuid tavaliselt ei ela vaskussid Ida-Rootsis kaugemal 61 põhjalaiuskraadist või 64°30'N Läänemere äärsetel aladel.[6]

Eelistab elada lajalehelistes ja segametsades[2] ning niisketes tiheda taimestikuga paikades nagu karjamaad, väikesed metsalagendikud, põõsastikud, metsaääred, maante- ja raudteetammid, aiad ja nõmmed.[1] Lagedamatel aladel elades hoiab siiski metsa lähedusse.[2] Väldib päris märga ning kuiva ja kuuma ilma korral otsib endale varjulise koha. Levila lõunaosas võib viibida kuni 2000 meetrit üle merepinna, Alpides isegi 2400 meetrit.[1]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaskuss rohus liikumas.

Vaskuss tegutseb enamasti öösiti või hämariku ajal, päeval peidab end kõdunenud kändude, langenud puutuüvede või kivide all. Suudab endale peaga metsakõdusse vajadusel uru puurida.[3] Liigub üldiselt alustaimestikus ja juurikate vahel. Võib ronida päikese kätte sooja, kuid eelistab ennast soojendada lamedate kivide, metalli- või kummiprahi all, mille päike on juba soojaks kütnud.[1] Taimede või kivide vahel võib liikuda üsna kiiresti, kuid lagedal maal on kohmakas ja aeglane.[3] Võib olla aktiivne kuni 15 °C juures.[1] Talvituma asub septembri lõpus või oktoobri alguses, otsides peidukoha näriliste urus või kõdunenud kännus. Vahel koguneb ühte urgu isegi 20–30 isendit.[5]

Jahib peamiselt teisi aeglaselt liikuvaid saakloomi nagu teod, nälkjad, lülijalgsed ja vihmaussid. Harva võib süüa ka väikeseid sisalikke.[1] Saagile läheneb aeglaselt ja enne suhu haaramist katsub seda keelega. Neelamine toimub aeglaselt, libedaid usse aitavad suus hoida väikesed teravad tahapoole kaarduvad hambad.[3]

Aegluse tõttu on kergeks saagiks rästikutele, madukotkastele, toonekurgedele, rebastele ja teistele kiskjatele. Ainsaks kaitsevahendiks on oma saba murdmine: mahajäätud saba tõmbab ründaja tähelepanu, samal ajal kui vaskuss põgeneb.[3]

Kätte võttes hammustab harva, enamasti piirdub keha ja sabaga peksmisega, mille käigus võib saba murduda.[1] Vaskusse on võimalik pidada ka vangistuses ja nad harjuvad inimesega.[5]

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor vaskuss.

Isased vaskussid saavad suguküpseks 3–4 aastaselt, emased 4–5 aastaselt, kui nad on umbes 30 sentimeetri pikkuseks kasvanud.[3] Sigimisperiood on maikuus[3] ja sel ajal isased võitlevad üksteisega maadeldes ja vastast hammustades.[1] Emased paarituvad üldiselt üle aasta ja tiinena soojendavad ennast päikese käes tavapärasest kauem.[1]

Paaritumine ise võib kesta 10 tundi. Paarituvad vaskussid põimivad oma alakehad ja isane hoiab emase pead või kaela lõugade vahel. Pojad sünnivad 2–3 kuud peale paaritumist. Korraga sünnib 6–12 järglast ja vastsündinud on 6–10 sentimeetrit pikad ning kaetud läbipaistva kilega. Kile purustatakse peagi ja noorloomad on erksat värvi: selg on hõbedane või kuldne, seljatriip, kõhualune ja küljed aga tumedad.[1]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esineb kaks alamliiki: Anguis fragilis fragilis ja Anguis fragilis colchicus. Nende vaheline piir kulgeb Lääne-Soomest Kesk-Ungarini, Balkanil on alamliikide vahele raske piiri tõmmata.[1] Peloponnesose vaskusse (Anguis cephalonnica) on peetud vaskussi alamliigiks A. f. peloponnesiacus (Stepanek 1937).[7]

Alamliik Autor Levila Erisused
A. f. fragilis Linné, 1758[7] Levib läänepoolsetel aladel Ümber keskkeha 24–26 soomust, sinised täpid kehal haruldased ja neid esineb vaid isastel.[1]
A. f. colchicus Nordmann, 1840[7] Levib idapoolsetel aladel Ümber keskkeha 26–30 soomust, sinised täpid kehal on levinumad ja esinevad vahel ka emastel.[1]

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaskussid on Eestis looduskaitse all.[3] Suurbritannias on keelatud vaskusse ja teisi roomajaid tappa või vigastada.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Arnold 2004, lk 192–193
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Kiili 1996, lk 125
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Vaskuss Kasutatud: 2. oktoober 2012
  4. 4,0 4,1 Slow-worm – Anguis fragilis – Native Kasutatud: 2. oktoober 2012
  5. 5,0 5,1 5,2 Kiili 1996, lk 125
  6. Kiili 1996, lk 124
  7. 7,0 7,1 7,2 Anguis fragilis LINNAEUS 1758 (accepted name) Kasutatud: 2. oktoober 2012

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaanus Kiili Kahepaiksed ja Roomajad, Tallinna Pedagoogikaülikool 1996 ISBN 9985-58-019-2
  • Edwin Nicholas Arnold Euroopa kahepaiksed ja roomajad Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 ISBN 998570147X

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]